Kevad

Giuseppe Arcimboldo, "Kevade allegooria" (1573)

Marie Tannæs, "Fra Hoff ved Skøyen" (1887)

Henrietta Rae, "Kevad" (u 1900)

Frances MacDonald, "Kevad" (1900-1905)

Pietronella Peters (1848-1924), "Kevade aeg", s.d.

Lilly Walther (1866-1946), "Kevadmaastik", s.d.

Anna Berent (1870-?), "Kevade ärkamine", s.d.

Rosa Scherer (1868–1926), "Kevadekuulutajad valges kausis", s.d.

Arthur Frank Mathews, "Kevadetants" (u 1917)

Michalina Janoszanka (1889–1952), "Kevad" (pastell, 1920ndad)

Lola Liivat, "Kevad" (1967)

Janina Dębska, "Varakevad" (1978)

Kevad on jahe aastaaeg, mis on väljendunud eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Kevadele on iseloomulikud õhutemperatuuri kasv, maapinnal sulab lumi ja veekogudel jää.

Proosa

• Aasad ja nurmed haljendavad. Varajane külaline konnakapsas kollendab ja täidab õhku värske rohu lõhnaga. Siin ja seal vaatavad kullerkuppude ümmargused peakesed põõsaste varjust aralt välja, nagu tahaksid nad küsida: "Kas võime juba tulla?" Kuivematel kohtadel tärkavad sinikasroosad pääsusilmad häbelikult üles ja naeratavad sinavale taevale ja päikesele vastu. Keegi, kes endale ülesandeks on teinud söömata inimesi petta, laulab varasest hommikust saadik oma ühetoonilist viisi. Päikesetõusu tervitavad tuhanded hääled, metsasalkades elavad suured laulumehed ja soovivad üksteisele õnne pikalt reisilt tagasijõudmise puhul. Jah, selle vana kiusupunni, talve valitsus on möödas, nüüd võib jälle hõisata täiel rinnal ja laulda õnnest ja armastusest.
  • Oskar Luts, "Kevade", Tallinn: Eesti Päevaleht, 2006, lk 233

• Armastasin meie suurt aeda vanade kastanipuudega; kevadel sõime hommikust nende valgete küünalde all ning mesilaste sumin segunes kaunilt inglise vanavanaemalt pärineva hõbedase teekatla omaga. Valgustäpid mänglesid sinisel Wedgwoodi portselanil, nõlvakul sinavate kõrgete kuuskede otsas hüplesid oravad oksalt oksale, musträstad laulsid. Sügisel levitasid vanad kastanid kollast kuma ja täitsid söögitoa sooja kuldse helgiga. (lk 21)
• Pärast kahte vastikut vihmakuud, mil tuul vahetpidamata ulus ja märatses, tuli kevad. Nüüd oli siin kaks merd, üks, mille sinised vood pekslesid vastu kallast, ja teine sisemaal — terved väljad lõhnavaid, säravsiniseid iiriseid, mis kõikusid väikeste lainetena tuule käes siia ja sinna. Nii kaugele kui silm ulatus oli kõik sinine. (lk 49, Maroko)
• Eile oli veel tõeline talv, täna aga paistis tõeline päike, jääkate jõel sulas, suured pangad põrkasid klirinal kokku, lumi oli kadunud nagu nõiaväel, talivili haljendas ning maja ees lõhnas uimastavalt paakspuu. Põhjamaine kevad tuleb üleöö. Ta tuleb maheda sooja tuulega, mis naerunäol kihutab minema kogu talve viletsuse, ta tuleb lõhnade ja õitega, saledate valgete kaskede õrnade noorte lehtedega. (lk 96, Eesti)
  • Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, Loomingu Raamatukogu 48-51/1981

• Esimesed kevadetunnused, mida aednik taga ajab, on hoopis usaldusväärsemad. Need on:

1) krookused, mis pistavad nina rohu seest, välja nagu haljendavad potsakad käbikesed; ühel ilusal päeval avaneb säärane käbike (selle juures pole veel keegi olnud) ja muutub imekaunite roheliste lehekeste pusaks; see ongi esimene kevadetunnus.

• Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 21

• Las sajab pealegi vihma, kui tahab, see on ikkagi kõigest kevadvihm, mõtleb Madlike. Kevadvihm – sellest sõnast on juba kuulda, kui mõnus see on, jah, tulgu pealegi kevadvihma!
  • Astrid Lindgren, "Madlike ja Jaanikingu põnn", Tallinn: Sinisukk, 2013, lk ?

• Kevad mõjus meie perele mitut moodi. Larry ostis endale kitarri ja suure vaadi kanget punast veini. Nüüd jättis ta aeg-ajalt töö katki, sõrmitses kitarri ja laulis vagural tenorihäälel Elisabethi-aegseid armulaule, tihtipeale pausi pidades, et end veiniga kosutada. See tegi ta varsti nukrameelseks, laulud muutusid aina kurvemaks, ja ta pidas pärast iga laulu vahet ning teatas neile perekonnaliikmeile, kes juhtusid parajasti läheduses viibima, et temale ei tähendavat kevad sugugi uue aasta algust, vaid hoopis vana surma. Haud, kuulutas ta paha-endeliselt kitarri komistades, haigutab meie ees iga kevadega üha laiemalt.
  • Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 97–98

• Mets oli õrnroheka looriga kaetud. Kasepungad puhkemas, pajud lõhnavates kollastes õites. Pajude sees, pehmetes jahedates urbades sumisesid mesilased. Võsas õitsesid ülased ja sinililled. Pruunikate mulluste kaselehtede kiht jalge all tundus ajuti nagu paks kuiv paber.

Istusin ojakese kaldal mahalangenud puutüvele. Meel oli kevadest elevil, süda valutas.

• Aino Pervik, "Kaetud lauad", 1979, lk 33

• Keskaja Euroopas tunti tegelikult ainult kaht aastaaega: talve ja suve. Sõna "kevad" esineb ainult õpetatud ladinakeelses luules, näiteks goljaaridel.
  • Jacques Le Goff, "Keskaja Euroopa kultuur", tlk Margus Ott, Kupar, 2000, lk 250

• Hange kaotatud abielusõrmus tõotab leiutasuks kevade. (lk 118)
• Talv oli nii unine, et unustas oma jaamas väljuda ja magas maha terve kevade. (lk 120)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989

• Sellel maal siin koondub kogu kevad paari sellisesse sooja päeva. Siis läheb kõik lahti. Prantsusmaal on see protsess venitatud mitme nädala, kuu peale. Seal on kevad normaalne, sujuv protsess. Prantsusmaal on kõik normaalne ja sellepärast ma armastan Prantsusmaad. Liivimaal on kõik ebanormaalne, ja eriti see surve alt ühe korraga välja purskav kevad, ja sellepärast ma armastan Liivimaad.
  • Emil Tode, "Raadio". Tallinn: EKSA, 2002, lk 87

Luule

Ju lahkub kirgas mai... Pilv katab taevarannad.
Viis kiiret aastat veel — kolmkümmend saab mul täis.
Vait jäävad ööbikud, tuul hallahingust kannab,
kaob jäävalt kevadpäev, mis pimestav kord näis.

• Konstantin Balmont, "Ju lahkub kirgas mai...", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 49

Veel viimseid lumelaike paistab luhast
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb sirel, soojust tajudes
ja tärkab piibeleht kui tõustes tuhast.
Kui sädelev on päev nüüd kiirteuhast,
kui kosutav on kahin pajudes!
Puutüügaski kui virguks, vajudes
vett silmitsema, läbipaistvat, puhast.

• Konstantin Balmont, "Elu sünnitades", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54

II
Paistis juba päike ere,
pääsis lumest samblapere,
wälja puges putukas,
tiibu triikis liblikas.

III
Liginesid kewadpühad.
Laines põllud, laines luhad.
Mutiperes kibe töö –
pühad käes on üle öö.

• Alide Dahlberg, "Mutionu pühadepidu", Päiksetar 1/1936, lk 8-9

Ma olen leinava ema rõve tants
ma olen kevade viiludekssaetud käepide

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

Õhus kui puudutaks viiulikeelt
kevade värisev poogen.
Tulevad tuuled ja haaravad teelt
kütise lõhnade vooge.
Metsade salajast rahutust käib
tuulte ja valguse järel.
Silmapiir igaüht kutsuvat näib,
sinetav, kauge ja ärev.
...
Vana teater – ta müüridel veel
ahastab tardunud maske.
All aga kastanil rõõmus on meel,
pungad on niisked ja rasked.
Valevail tellinguil vasaralöök
kajasid kaugele pillub.
Kerge on hingata, kerge on töö –
kõiges on päikese killud.

• Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

Kõndis Kevad Kadriorus puude all.
Sinilillevärvi olid silmad tal,
ninaotsal päiksetäpid reas,
linavalged patsijupid peas.
Jalas rohirohelised säärikud,
pluusikäised üles kääritud.

• Maimu Linnamägi, "Kõndis Kevad", rmt: "Sügise sünnipäev", 1973, lk 13

nii palju kevadeid
ja inimesi
kaob aja sees
muuseas, niisama

• Hando Runnel "Avanemine" kogust "Mõru ning mööduja" (1976), lk 43

On kevad ja kenad neiud
on jälle jultunuks läinud
nad vaatavad üle õla
kui oled neist mööda läinud
...
Peaasi et naerjad neiud
on käinud su hingest läbi
nii kevadest kevadesse
sa veadki end elus läbi

• Hando Runnel "On kevad ja kenad neiud" kogust "Mõru ning mööduja" (1976), lk 44-45

MA LOOTSIN KEVADEL KESK RÕÕMSAT AEDA:
jääb kestma kõik, ei või ju olla hävi.
sel õitelõõmal. Kuidas kujutella
et lillist kaugel pole surma lävi,

kui iga õis siin kuumalt ellu ihkas
ja kevadesse ehtis nagu pulma.
Nii sonisin, sest päike voolas soontes
ja olin tõesti veidikene hull ma.

• Katre Ligi, "* Ma lootsin kevadel kesk rõõmsat aeda..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 34

aga siis tuleb kevad ja topeltaknad võetakse eest
õue päikese kätte tuuakse nukuvankrid pallid hüppenöörid ja
                                                   talveriided
vana kastan lehvitab naerdes oksi ja pillab kahevärvilisi õisi
väikesele tüdrukule kes joonistab mullale kekskasti taevast ja
                                                         põrgut

• Tiia Toomet, "See maja on praegugi veel olemas" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 67

Vanasõnad

• Aganik on kevadine leivakast.
• Kevad kutsub adrad põllule ja linnud laulule.
• Kevadine muda enam kui sügisene sööm.
• Kevadine päev, sügisene nädal.
• Kevadine vesi tark, sügisene loll.
• Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
• Kevadine võõras läheb tühja kõhuga koju (... kui puudus majas).
• Konn krooksub kevadel.
• Kurg toob kevadel uued saapad.
• Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
• Sügis söödab, kevad kurnab.
• Sügisel maksetakse liha eest raha, kevadel luude eest.
• Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
• Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
• Üks pääsuke ei tee veel kevadet.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929