Känd

Allikas: Vikitsitaadid
Johannes Boesen, "Maastik kännuga" (1874)
Eberhard Bossleti pleksiklaasist skulptuurigrupp (2008) näitusel Dresdeni Albertinumis

Känd on pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa.

Luule[muuda]

Mõtsa marjata magave,
kuuse ei kuule, ei kõnela,
lepp ei laula lauba õhtu.
Meä suigu kivi korvan,
otseti juurika otsen,
kõtuli kännu külle all.
Märsin om minekimõtte,
räti sehen reisirõõva.

  • Eha Lättemäe, "Mõtsa marjata magave" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 81


Näkku sind peksavad lepad ja pajud,
käharast kuusest on jäänud vaid känd.
Sinna sa istud ja nüüd alles tajud,
sõge on olnud su rünnak ja ränd.

  • Joel Sang, "Laul kadunud kodust" kogus "Vigade parandus". Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 77


Vanasõnad[muuda]

  • Kuidas känd, nõnda käbi.
  • Kuidas känd, nõnda võsu.
  • Kask ei kasva kuuse kännu peale.
  • Söö seni kive kuni kännud kasvavad.
  • Õnnetus (eksitus) ei käi mööda kive ja kände, vaid mööda inimesi.
  • Kivi ja kännu eest võib ennast hoida, aga mitte kurja inimese eest.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel