Mais

Harilik mais (Zea mays) on kõrreliste sugukonda maisi perekonda kuuluv üheaastane teravili, iidne kultuurtaim ja üks maailma tähtsamaid toidutaimi.

Proosa[muuda]

Ta väljendas oma arvamust, et kes iganes paneb kaks maisitõlvikut või rohuliblet kasvama maapinnal kohas, kus enne kasvas vaid üks, on inimkonna silmis teinud ära rohkem ning teeninud oma maad paremini kui kogu poliitikute sugu üheskoos.
- Jonathan Swift, "Gulliveri reisid" (1726)

Hopi indiaanlased, kes austavad maisi, söövad jõu saamiseks maisi, kuid maisi võiksid kummardada kõik ameeriklased, kui nad vaid teaksid, millisel määral nende igapäevaelu sellest sõltub. Margaret Visser toob oma raamatus "Paljugi sõltub toidust" ära maisi ja selle kasutusalade põhjaliku ajaloo: koduloomad ja -linnud söövad maisi; konservide vedelik sisaldab maisi; maisi kasutatakse enamikus paberitoodetes, plastmassides ja liimides; kompvekid, jäätis ja teised maiustused sisaldavad maisisiirupit; kuivatatud ja lahustuvad toidud sisaldavad maisitärklist; paljud igapäevaesemed on tehtud maisist, näiteks luuad ja maisitõlvikust kahaga piibud, kui nimetada vaid kahte. Hopidel on maisi söömine iseenesest harduse märk. Ma hoian käes paplist ilusti nikerdatud hopi maisikachina nukku; see kujutab üht nende maailma paljudest vaimsetest tuumadest. Selle tõlvikukujulise keha värvideks on ooker, kollane, must ja valge ning sellele on joonistatud kümned tera ristlõiget meenutavad ruudud ning alt kõrsuvad stiliseeritud rohelised lehed. Näos on pikk must juuresarnane nina, kandilised mustad silmad, kaelas on jänesenahast must krae, valgest nöörist kõrvad meenutavad maisi emakakaelu, sel on pruunidest linnusulgedest juuksed ja kaks rohelise-, kollase- ja ookrikarva triipudega sarve, otsas nahast tutid. Mulle vaatab vastu maitsekalt kujundatud, peen ja hingestatud kachina, iidne jumalus Mais.
- Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 152

Hirm on kummaline pinnas. Põhiliselt võrsub seal kuulekuse mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all.
- Terry Pratchett, "Väikesed jumalad", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 26

Täna käisime Oksanaga maisipõllul ja tõime kaasa sületäie kollaseid tõlvikuid. Käisime raksus, ütlevad nad, aga põllud on ju nii suured ning ma tean juba eelmistest aastatest, et osa maisist jääb nagunii põllule vedelema ja läheb halvaks. Me ei tee kellelegi halba. Kuigi vanaema natuke pahandab, keedab ta tõlvikud hommikul ära. Mulle meeldivad need soola ja võiga ja neid tuleb osata süüa. Kui tõlvikud on soolases vees keedetud, tuleb need võiga kokku määrida, süüa terad ära ja imeda siis välja kõige parem asi - mahlane vedelik, mis jääb äranäritud tõlvikusse.
- Jaanika Merilo, "Minu Ukraina", 2021, lk 11

Luule[muuda]

Pikapeale tõusis mullast
väike roheline idu,
hiljem lehti lisaks tärkas;
ammu enne suve lõppu
seisis oma täies ilus,
uhkeldades päeva paistel,
juuksed kollased ja pehmed —
sirgus mais ja õõtsus tuules;
õnnelikult Haiavata
hüüdis: "See on ju Mondaamin!
Vaimu läkitatud saadik!"

Siis Nokoomise ta kutsus,
suure hoopleja I-jaagu,
näitas maisi kasvukohta,
rääkis oma nägemustest,
oma võitlusest ja võidust,
näitas neile haljast maisi —
rahvastele kingiks toodud
toiduvilja tulevast.

Henry Wadsworth Longfellow, "Laul Haiavatast", V "Haiavata paastumine", tlk Boris Kabur, 1960, lk 51

Välislingid[muuda]

Kirjandus[muuda]

Longfellow, "Haiavata lood", tlk Boris Kabur.