Omadussõna

Draama

• [Mitrofan:] (annab talle raamatu) Näe, grammatikat.

[Pravdin:] (võttes raamatu). Näen. See on grammatika. Mida te siis sellest teate?

[Mitrofan:] Palju. Nimisõna ja omadussõna...

[Pravdin:] Näiteks uks — mis sõna see on: nimi- või omadussõna?

[Mitrofan:] Uks? Misuke uks?

[Pravdin:] Missugune uks! See siin.

[Mitrofan:] See? Omadussõna.

[Pravdin:] Miks siis?

[Mitrofan:] Sellepärast, et ta on omal kohal. Vaat sahvril on uks kuuendat nädalat üles panemata: see on siis esialgu nimisõna.

[Pravdin:] Sõna lollpea on siis sinu arvates omadussõna, sellepärast, et teda omistatakse rumalale inimesele.

[Mitrofan:] Teadagi.

• Deniss Fonvizin, "Äbarik". Tõlkinud Aita Kurfeldt, 1968, IV vaatus, 8. stseen, lk 61

Proosa

• Nimisõna on pea, tegusõna on jalg, omadussõna on käed. Ajakirjanikud kirjutavad kätega.
  • Karl Kraus, "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31/1999, lk 68