Portselan

Allikas: Vikitsitaadid
Jean-Étienne Liotard, "Teeserviis" (u 1782)
Ellen Louise Clacy, "Lady Betty Germaini portselanikapp" (1880)
Joseph De Camp, "Sinine tass" (1909)
Paula von Wächter (1860–1944), "Vaikelu lauanõude ja lodjapuuokstega koobaltvaasis", s.d.


Proosa[muuda]

  • "Lühidalt, minu ees oli vahesein. Proovisin paremat saabast jalga tõmmata. Ma tirisin kätega, pingutasin säärt, tegin ennekuulmatuid ponnistusi, kuni äkki jäid mulle kätte kaks saapakõrva, jalg aga põrutas minema nagu katapult."
"Katapult! Kallis Porthos, olete teie alles kõva käsi kindlustuseasjades!"
"Jah. Jalg põrutas minema nagu katapult, kohtas vaheseina ja lõi selle sisse. Kallis sõber, ma uskusin, et olen lammutanud templi nagu Simson. Lendas seal alles maale, portselani, lillevaase, vaipu, kardinapuid, lausa ennekuulmatu!"
"Tõsi või?"
"Rääkimata veel sellest, et otse teisel pool vaheseina seisis portselaniriiul."
"Kas lükkasite selle ümber?"
"Virutasin selle toa teise otsa."


  • [Lord Henry] "Hertsoginna on väga tark, naise kohta liiga tark. Tal puudub nõrkuse määratlematu võlu. Just savijalad teevad kuldkuju väärtuslikuks. Tema jalad on väga nägusad, aga need pole savist. Valged portselanjalad, kui soovid. Need on käinud läbi tulest, ning mida tuli ei hävita, selle teeb see tugevamaks. Tal on kogemusi."


  • "Mees oli vist õudne jõhkard?" jätkas uudishimulik noormees, Thorley suguvõsa lihtsameelne esindaja, kes ilmselt kavatses daami kaitsjate ridadesse astuda.
"Kõige hullemat sorti; ma kohtusin temaga Nice'is," teatas Lawrence Lefferts asjatundlikult. "Pooleldi halvatud plass irvhammas — üsna ilusa näoga, ainult ripsmed väheke liiga pikad. Ma võin ju seda tüüpi kirjeldada: kui ta just parajasti naistega ei sekeldanud, siis kogus ta portselani. Minu arusaamist mööda oli ta valmis mõlema eest mis tahes hinda maksma."


  • Oma Pariisi korterile mõeldes käis ta südame alt külm jutt läbi. Aeg-ajalt pöördus ta auto tagaistme poole ning vaatas heldinult kaste, mille sees oli kogu ta portselan, tema kõige kallim vara. Üks Capo de Monte vaagen tegi talle erilist muret, sest ta polnud kindel, kas oli selle piisavalt hoolikalt paberisse mässinud. Pakkimise lõpu poole oli siidpaberit nappima hakanud. See oli mitmekorruseline hõbevaagen, mida kaunistasid hirvede keskel tantsivad kaunid noorpaarid. Charles ohkas. Ta võrdles end mõtteis kuuma laava ja tuha eest Pompeist põgeneva roomlasega, kes on oma maja, kulla ning orjad maha jätnud, kuid tuunikahõlma varjus mõned savikujud, täiusliku vormiga vaasid ja karikad kaasa haaranud. Ühelt poolt tundis ta lohutust, kuid teisalt ka kibestumust, et ta kõigist teistest nii erinev on. Ta pööras oma häguse pilgu neile inimestele. Endiselt oli näha lõputut autoderodu ning üksteisega äravahetamiseni sarnaseid tõsiseid ja ärevaid nägusid. Kari vaeseid lollpäid! Mis tühisustega nad endid vaevasid. Nende suurimaks mureks oli see, mida süüa ja juua. Charles aga mõtles Roueni katedraalile, Loire’i oru lossidele, Louvre’ile. Üksainus kivi nendest auväärsetest hoonetest oli väärt tuhandet inimelu.

Luule[muuda]

Kivikilde ma korjasin lapsena,
ilusaid, säravaid kilde
ja klaasitükke ja portselani...
Suur oli mu aarete hind,
kallis mulle nagu õnn, nagu armastus.

  • Heljo Mänd, "Killud kõnelevad mulle", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 17


Näh, määndub manisk,
ei panda rinda,
nipp-portselani
nad kah ei hinda.

Siin ristilöödu
uut kodu vajab,
kuid rahvas möödub -
ja vihma sajab.

  • Heljo Mänd, "Vanakraamikaupmees", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 34-35
Vikipeedias leidub artikkel