Siber

Proosa[muuda]

See on huvitav rahvas ־ see Siberi rahvas. Puhastverd loodusrahvas, kokkukõlas oma suurejoonelise ümbrusega. See rahvas seal põlises taigas ja piiritus stepis on eri rahvuseks kujunenud. On arenenud tugevaks, suureks, julgeks, iseteadvaks. Ta on kirjaoskamatu, harimatu oma naturaalmajapidamises, aga varustatud tugeva loomuliku mõistusega. See oli sunnitööliste, röövlite, mõrtsukate, kurjategijate ja aktiivsete sisserändajate sugu.

Nikolai I saatis kaks mässavat polku paraadmarsil otseteed Siberisse. Krahv Muravjov-Amurski kogus kokku sõdurid, kes olid trahviroodu üle viidud, valis neile mõrsjad litsimajadest, käsutas paarid kirikusse laulatusele, saates nad sealt otseteed Siberisse asumisele. Nõnda loodi Siberi rahvas. Tobolski Irtõši-äärsed siberlased aga tunnistasid endid Jermaki vasallide otsesteks järeltulijateks. Tähendab, kõik nad olid põlised aristokraadid.

Olime üllatatud nende nägusaist kõrgeist hooneist, mis olid rikkalikult valgustatud akende reaga. Puhtad kenad toad - võõrastetoad ja oma toad. Võõraste poolel olid seinad tapeetidega kaetud, põrandad kollaseks võõbatud, kardinad akendel. Kogu sisustus andis tunnistust teatud kultuurilisest maitsest ja linna lähedusest. Kuid linna polnud lähedal. Talvel sõideti kalade ja nahkadega jõge pidi Tjumenisse - raudteelinna. See oli ainus kontakt linnaga. Vahel harva sai ka Tobolskis käidud.

Võrdlesin Siberi maju oma kodumaa taludega. Meel läks kurvaks: tuli Siberi kirjaoskamatu talupoja kasuks otsustada. Väga raskelt Siberi talupoja kasuks. Meie talumajad, eriti Läänes ja Harjus, on mitmes pimedamas nurgas säärased, kuhu ei tihka vastikustunde pärast sisse astuda: inetud, mustad, koristamata, mõnutud. Aga meie oleme kirjaoskajad! (lk 90-91)

Seal oli ilus elada! Irtõš on üks kaunimaist jõgedest, mida olen näinud. Volga on Irtõši kõrval loik. Aga Volga on ka ilus.

Irtõši paremal kõrgel kaldal asuvad Siberi külad, piiratud ilusaist seedrimetsist. Irtõsi madal pahem kallas on kaetud pajutaolise taigametsaga. Läbipääsmatu tihnik. Kaks isesugust meeleolu hoovab sealt, üks paremalt, teine pahemalt kaldalt. Ühelt poolt inimene, teiselt poolt metsloom. Pahemale kaldapoolele vaadates tunned enese abituna, väetina, väiksena. See avaldub otse füüsilise valuna rinnas. (lk 91)

See on hea valu. Kes kord Siberi avarust, selle metsamaa ruumi ulatust, looduse ürgjõulist nõidust on tundnud, ei vabane iialgi igatsusest selle muinasmaa järele. Kui igav näib Euroopa pestud ja pühitud loodus peale Siberit!

Aga ainult - kui poleks neid sääski! Ning neid oli kohutavalt palju. Eriti kevade poole suvel. Võimatu oli kõndida looritamata nägudega, katmata käte ja jalgadega; aknad tuli katta tihedate võrkudega. Sääsed on Siberi karistus. Siberi elanikud määrivad endid põllutöö juures vastikult haisevate määretega. Meie aga kõndisime looridega kaetult ja imetlesime Siberi ilu läbi looriudu. Nõnda näis see meile veel ilusamana. See oli maikuul 1906. aastal. (lk 92)

Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010

Võib-olla hiljem, kui olime juba kasvanud inimesteks, kes uudishimulike laste kombel mitte ainult ei küsi, vaid ka kuulavad ja mõistavad, oleks tädi lugu meile ehk ära räägitud. Kui oleksime taibanud uuesti pärida. Ent kust võinuks meil tekkida see mõte, kui olime oma korduvatele uudistamistele saanud alati ühesuguse napi vastuse: tädi Liide suri Siberis, Marie juures, eks seal võis olla igasuguseid koledaid haigusi, katk või teab mis veel. Kas need viimased sõnad just vastajatelt tulid või olid need me oma väljamõeldis, selle eest ei tea enam pead anda. Igatahes ei tõstnud saadud vastused põrmugi usaldust Siberi vastu, mis sõjajärgsetel aastatel oli laste — ja mitte ainult nende — kujutlustes küllalt hirmuäratav koht. (lk 5)
- Ine Viiding, "Perekonna au", rmt: "Perekonna au. Reportaaž operatsioonilaualt", 1982

Tütarlaste gümnaasiumi jõulupuule ma ei läinud, ehkki hoidjatädi püüdis mulle auku pähe rääkida.

"Miks sa ei lähe?"

"Lihtsalt ei lähe."

"...Aga miks siis ikkagi?"

"Ei lähe ja kõik."

Hoidjatädi ei osanud muud kui pead vangutada:

"Oh sa kangekaelne eesel... Pea mu sõnu meeles, küll saadetakse sind veel kunagi Simbirskisse."

Meie hoidjatädi tundis geograafiat kehvasti ega teinud Simbirski ja Siberi vahel suurt vahet.

Saša Tšornõi, "Kõige hirmsam", tlk Aivar Kull, ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993)

Stalini idee oli ka suured Siberi jõed teistpidi - tagurpidi - voolama panna, sellest kirjutati ajalehtedes, aga see plaan vajus vaikselt kuhugi ära - jõed keeldusid suunda muutmast. (lk 8)
[Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."

"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."

"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti." (lk 10)

Küll on hea, et mitte keegi mu mõtteid ei näe ega kuule. Sest tõepoolest, mine tea, mis siis oleks või mis siis saaks. Siberimaa on suur ja lai, seal tumedas põlises laanes pidi ruumi jaguma nii palju, et isegi hundi jälg maas on haruldane. Filmi "Suur Siberimaa" oleme näinud, seal mängib peaosa ja laulab ilusaid laule väga ilus näitleja Vladimir Družnikov. Ilus film tegelikult, võimsad maastikud. Kaks korda olen vaatamas käinud, Družnikovi pärast ja muu pärast ikka ka. Tolle filmi järgi on Stalini juhtimisel saanud Siberist üks maailma ihaldatumaid paiku, inimesed peaksid väga tahtma aina ja aina seal käia ja kogu aeg seal eladagi... (lk 11)
- Nasta Pino, "Minu aeg ja selle lugu", 2015