Sirel

Allikas: Vikitsitaadid
Françoise Basseporte (1701-1780), Syringa vulgaris, s.d.
Maria Geertruida Snabilie, "Sirelietüüd" (1800)
Mary Cassatt. Sirelid aknal (1880)
Sophie Gengembre Anderson (1823-1903), "Sirelite aeg" , s.d.
Emma Mulvad, "Vaikelu sirelite ja pojengidega" (1889)
Benedicte Scheel, "Vaikelu sirelitega" (1890)
Fernanda Francés y Arribas, "Vaas sirelitega" (1890)
Eva Acke (1855–1929), "Sirelid", s.d.
Marie Nyl-Frosch (1857-1914), "Sirelivaikelu", s.d.
Clara Löfgren, "Vaikelu kevadlilledega" (1900)
Olga von der Pahlen (1856-1919), "Sirelid", s.d.
Léonie Louppe (1869-1920), "Vaas sirelitega", s.d.

Sirel (Syringa L.) on heitlehiste põõsaste ja väikeste puude perekond õlipuuliste sugukonnast. Kaunite ja meeldiva lõhnaga õisikute tõttu on sirelid populaarsed ilutaimed.


Proosa[muuda]

  • Lord Henry läks välja aeda ja nägi, kuidas Dorian Gray mattis oma näo suurtesse jahedatesse sireliõitesse, ahmides nende lõhna palavikuliselt, nagu oleks see vein. Ta astus noormehele ligi ja asetas talle käe õlale. "Te talitate täiesti õigesti," pomises ta. "Mitte miski peale meelte ei suuda hinge terveks teha, nagu mitte miski peale hinge ei suuda terveks teha meeli."


  • Oli juunikuu, sirelid ja kuldvihm õitsesid kandikoha ümber metsas ning kägu kukkus kui pöörane.
  • Lahtisest aknast voolasid kambrisse suvised helid ja lõhnad, sest oli juunikuu, kandikoha ümber metsas õitsesid sirelid ja kuldvihm ning kägu kukkus kui pöörane.


  • Siis toodi mulle alabastervaas, vesi juba sees, ja kui ma siis lõhnavaid sireleid sellesse vaasi asetasin, sättides oksi ükshaaval üksteise kõrvale, kahvatulillade õite soe lõhn täitmas tuba ning segunemas äsja niidetud muru lõhnaga, mis lahtisest aknast sisse hoovas, mõtlesin ma: Rebecca tegi samuti. Ta võttis sirelioksi ükshaaval nagu minagi ja pani sellesse valgesse vaasi üksteise kõrvale. Ma ei ole esimene, kes seda teeb. See on Rebecca vaas, need on Rebecca sirelid. Ta kõndis aias nagu minagi, peas see vana aednikukübar, mida ma nägin lilletoas kapi taga mingite vanade patjade all, ja ta läks üle muru sirelipõõsaste juurde, võib-olla vilistades või ümisedes mõnd viisi ja kutsudes koeri kaasa, käes needsamad käärid, mida tarvitasin nüüd mina.


  • Tollal kasvas minu akna taga üks teine puu. Sirel, tumelillade õitega, mille lõhn täitis soojadel kevadõhtutel toa.
Sirelitele meeldib lubi.
Sirelid eelistavad Londonit Dublinile.
Asi on lubjas.
Tollal eelistasin ka mina Londonit Dublinile.


  • Veel meenutan siiani heldimusega üüratu suurt sirelipõõsast, mis kasvas praeguse boolingusaali tagant Tori kõrtsi ette suunatud mõttelise joone keskpaigas. See, et ta kasvas oma kohal üksikuna, varjutamata teistest puudest või põõsastest, andis talle suurepärase tiheduse ja lopsakuse, samuti ebatavalise kõrguse. See Krahviaia põõsas on alati mu silma ees, kui mõtlen sireli loomuliku imposantse kasvukuju peale - aga paraku ei ole koduaedade ruumipuuduses seda sirelitele enamasti võimalik lubada. Ja niisuguste mõõtmete omandamiseks kulub sirelil ka väga heal pinnasel aastakümneid.
Krahviaia selles osas ei niidetud kunagi, ning mulle meeldis suvistel päevadel tekiga sireli alla raamatut lugema ja päevitama minna. Kõrgesse rohtu tekkis nõnda nagu salapesa, linnamüra sinnani ei kostnud, möödakäijaid ei olnud — sest kõikidest jalutusteedest jäi see aianurk kaugele. Seal möödusid õndsad tunnid segamatuses ja rahus, vaid kõrge rohi tuules kiikudes aeg-ajalt paljaid jalgu silitamas või raamatulehekülgedele hapraid liikuvaid varjutriipe heitmas.

Luule[muuda]

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs –
ah, sirelite õitseaeg on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!


All sirelpõõsa lillatavaid sarju
mu valge käsivars kui luige kael
nüüd püüab kobaraid, mis okste lael
loond loogeldes suurt värisevat varju.

Ja silmad niiskuvad: ei julge harju
nad iluga, liig raske minu vael –
ah, piki maja violetne pael,
seal pungi puhkemas kui suuri marju.


Kuis viirastusepaljad paistvad öö seest käed!
Või on need mustast mullast puhkend valged õilmed,
mis ümber kaela löövad nagu haljad helmed
ja mida vangistavaks võruks tunned, näed?
/---/
Ma tunnen, kuidas pakitsevalt kuumal kirel
on vaja laguneda läbipaistvaks luuleks,
nii palavikus jahedaks kui valge sirel.


Ja sireleis mul' särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
/---/
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.

Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.


Veel viimseid lumelaike paistab luhast
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb sirel, soojust tajudes
ja tärkab piibeleht kui tõustes tuhast.

  • Konstantin Balmont, "Elu sünnitades", tlk Kalju Kangur, rmt: kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54


Sinetavad sirelite
puhmad ligistikku.
Ära ainult täna mitte
vaata minevikku!

Ripub värisevaid pungi
üle väravate.
Juba tunnen arga tungi
silmilt tõsta kate.


Ju sireli siniseid tähti
on anastand tuuled ja põrm,
kuid rooside kuumi lehti
võõral müüril veel silitab sõrm.

  • Marie Under, "Hüvastijätt", rmt: "Uneretk", 1968, lk 26


Mina magan ja mu kohal
laotab sirel leebet lõhna,
hoiab kallim kaitsvaid käsi...
ja ma kardan ärkamist.

Pisaratest laud on märjad,
sosistasin: igavesti!
Ei, mu arm, see pole tõotus
unenäod need kevadöös.


Sirelipung, sirelipung,
miks nõnda kärsik su puhkemistung?
Päike veel pilvede raudrõngast viilib,
hallaöö põhjatuultega hiilib,
petlik on soojust pillav aprill,
vara veel olla sul ärevil.

  • Heljo Mänd, "Sirelipung", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 9


Õitsevad sirelioksad
langevad üle laua.
Uksi istun ja vahin
klaasi mõtlikult, kaua.

Üle klaasi on rippu
lopsakas valge tari.
Lauale langeb päikse
virvendav kullane vari.

Olen üksi ja ära.
Aiaväravgi lukus.
Seitsmelehene õnn nüüd
keereldes klaasi kukkus.

  • Bernard Kangro, "Valged ööd" 4 kogus "Kojukutsuv hääl" (2000), lk 1144-145


Seesama tahe on ka sirelitel ääremail,
ja kirsivõsa kasvurõõmul ehtsal,
ja käänulise oja veerseil kitseenelail,
ja muinasjutumajaks moondund lehtla.

Sest kõik on õies. Iga oksakene, iga raag
on raske õitsemiseks puhkend härmast.
Suur vaikus hõiskab. Vägev valge maag
on uisa imepuu teind tavalisest pärnast.

  • Muia Veetamm, "Härmatanud Maidla", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 45)


Taas mängigem ja meeliskelgem rohul
meelõhnast meeletumal, kastejahedal.
Sest täiskuu valub ehataeva üle
ja sirel valub ehataeva all.


Kõik päevad täis silmi ja sireleid.
Kõik päevad - üks rahutu rahu,
ja õhtud - üksainumas kireleid!
Kõik päevad täis silmi ja sireleid -
pikk pilk üle lõhnava vahu.

  • Leelo Tungal, "* Kõik päevad täis silmi ja sireleid" (1984), rmt: "Täisminevik" (2007), lk 195


Mai on väljas, hing on jälle hull.
Õitsma lööb su aed, kuid hirm on mul.
Uinund pahaendelises ehas,
ärkan öösel, külmavärin kehas,
jooksen, surun vastu sooja suud
kirsid kreegid apelsinipuud.
Helevalge sirel pihku, aga
toomingas, mis hõõgub aia taga,
see ei mahu, sinna käed ei küüni.

  • Mari Vallisoo, "Aed" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 55


Läbi suve avali uste
kukub kägu
pea pööritab
sirelite lõhnast
mu pojad otsivad viielehelist õit
mina ei jaksa enam
uskuda nii suurt õnne

  • Tiia Toomet, "* Läbi suve avali uste" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 25


Agulihoowides lõhnawad sirelid
nagu hullunud wahel
& yx sihitu lõhnast segane
põlwkond yhineb kahes
Agulihoowides lõhnawad sirelid
õhk on selge & lõikaw
keegi taas peab täiskaswanux saama &
keegi sodix end sõitma

  • Liisi Ojamaa, "Agulihoovides lõhnawad sirelid", rmt: "Kahel lahtisel käel" (2020), lk 75


Tõesti kummaline
on nüüd kõndida mööda õue.
Sirel kõneleb: "Mina seisan siin,
ajast aega." "Uinuge rahus,
kõik on hästi," soovib õunapuu.

  • Timo Maran, "* Seistes sauna kõrval" kogus "Las ma ümisen" (2015), lk 29


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel