Valge

Allikas: Vikitsitaadid
Ginevra Cantofoli (1618-1672), Beatrice Cenci portree, s.d.
Jean-Baptiste Jacques Augustin, "Madame Récamier' portree". Miniatuur elevandiluul, 1801.
Lilly König, "Noore keiser Franz Josephi ratsaportree" (1855)
Henri Fantin-Latour, "Valged liiliad" (1883)
Flora Macdonald Reid, "Esimene armulaud" (1894)
Alphonse Allais, "Aneemiliste noorte tüdrukute esimene armulaud lumisel ajal", 1883 (trükis avaldatud 1897).
Kris Torne (1867–1946), "Kunstnik Ragnhild (Lalla) Hvalstadi portree" (1895)
Arthur Heyer, "Põnev avastus" (1923)
Carroll Jones III, "Sada valge varjundit" (1985)
Jos Van de Ven, "Rapsoodia valges" II (2008)

Valge on üks põhivärvustest, tavaliselt vastandatakse seda mustale. Optika vaatevinklist on valge kõigi teiste värvuste summa, kuna valges valguses on koos kõik nähtava spektri värvid.

Piibel[muuda]

  • Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele.
Ja teda muudeti nende ees,
3 ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada.


Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma
rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais,
sest nad on seda väärt.
5 Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei
kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema
nime oma Isa ees ja Isa inglite ees.

Proosa[muuda]

  • Liiklemise reeglite seas, härrased, oli siiski üks vana tava, mida kõik austasid: voorimehel, kelle rakendi esimesel hobusel olid kõik neli jalga valged, oli nii laskumise kui ka tõusu peal õigus sõita otse, vastutulijale teed andmata. Sellest on tulnud vanasõna: kel neli valget jalga all, see läheb igalt poolt läbi.
    • Frederi Mistral "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 202


  • [Lisa:] Ükski värav ei ole nii valge, et koer selle juures jalga ei tõstaks.
    • Karl Ristikivi "Mõrsjalinik" (Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 144)



  • [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. [---] Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.
"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.
Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16


  • Olin pealaest jalatallani valgesse riietatud: kleit ja tärgeldatud alusseelik, kingad, mis nägid välja nagu kaks lonksu piima, kõrvarõngad kui valgest jahust küpsised, käe ümber kolm võru, mis sobisid kõrvarõngastega, ja kuldse teokarbikujulise kinnitusega valge käekott, mille kohta Julieta teadis öelda, et see on kunstnahast.
    • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 7, romaani algus

Luule[muuda]

Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud —
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja kergitabki pitsilise kleidi.

  • Marie Under, "Stanssid" kogus "Sinine puri" (1918), lk 25


Valged tiivad väravaina lahti lennuhoos.
Valge on ta, väga valge, ega ole must
Nagu teised kurjad linnud, kes toond pahandust.


Valgete lindude lend,
valevi tiibade lai-laia lund -
Mälari valguse tund:
ärka! Ärata end!


Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.
/---/
Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.


aiva edasi tormavad öövarjul tema ning parv
igal õhtul ja hommikul väheneb tiibade arv

nõnda verega makstud saab ränkraske syndimissyy
keset kirevat salka tal ainsana valendav ryy

  • Peep Ilmet, "Valeva veelinnu lend" kogus "Tuulatud luuletused". Tallinn: Eesti Raamat 1988, lk 47


Lootsin omad magusad hingepiinad
unustuseveinisse kasta,
kuid kartulitest aetakse selget valget viina
ja kliima ei ole vastav.


terveks suureks suveks valgeks jäingi
ma ei päevitanud ei oh ei
ja nüüd teiste naiste hulgas käingi
luigena kel nimeks Lorelei

  • Juhan Viiding, "*** terveks suureks suveks valgeks jäingi" kogust "Detsember" (1971), lk 55


VALGE PULBER veel enam valgega
segada — see mu töö on.
Terveks teeb sante ja jalutuid
ja unetuid ravib, kui öö on.

Kellel mõistus ei ole korras,
ükspuha, mis vahekorras
kaalun — valge veel enam valgega —
lollid targaks teeb, osavaks äpud.

Vanasõnad[muuda]

  • Ei ole kõik lambad, kes valget villa kannavad.
  • Ennem olgu valge leib ja must hein kui valge hein ja must leib.
  • Küll valge ära sööb, mis must kokku paneb.
  • Paberivalge on kannatlik ja ilusad sõnad ei söö leiba.
  • Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel