Vesikupp
Vesikupp (Nuphar) on vesiroosilaadsete seltsi vesiroosiliste sugukonda kuuluv veetaimede perekond. Eestis on levinud kollane vesikupp (Nuphar lutea), Kagu-Eestis leidub ka väikest vesikuppu (Nuphar pumila).
Proosa[muuda]
- Juba ligi aasta oli noormehel leinas mööda jõudnud, kui ta ühel päeval kogemata sillale juhtus, kus ta armsam otsa oli saanud. Viletsust meelde tuletades tõusid tal kibedad pisarad silma. Korraga kuulis ta kena lauluhäält, ehk küll kuskil inimest näha ei olnud. Hääleke laulis:
Kuningapoeg astus hobuse seljast, vahtis igale poole, kas ehk kedagi silla varjus peidus ei ole. Aga nii pikalt kui silm ulatas, ei olnud kuskil laulikut näha. Veepinnal kõikus laiade lehtede vahel jõenupuke. See oli ainuke asi, mis talle silma puutus. Aga kõikuv lilleke ei võinud laulda, siin pidi mingi salajane imeasi varjul seisma.
- Friedrich Reinhold Kreutzwald, "Kullaketrajad", "Eesti rahva ennemuistsed jutud"
Luule[muuda]
Veeroosid kollased kui väiksed kroonid,
mis päädelt pillanud on näkineitsid,
kes koidu tulekul end vette peitsid,
kus nende riik ja valitsusetroonid.
- Marie Under, "Jõe ääres" kogus "Eelõitseng"
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
- Heiti Talvik, "Rabas" 3 kogust "Palavik" (1934)
Õhtu vete hella tuppe
kiiskab kõvu vesikuppe,
latsutavad väädikerad
kollavöödilise maona,
rodu rinna pääle laskub,
sisse väänleb, soontes raskub,
iminapad otsa ees on,
aga õied salakesi,
suured õied koldse vaona
leebelt vastu huulte liha,
unustuse joogivesi,
nii et suu nüüd Lethe sees on.
Ahenevad silmaterad,
kustub valu, mälu, iha.
Tühjaks jääb mu elu esi.
- Kaarlo Sarkia, "Une kaev" (1936). Tõlkinud Ivar Grünthal. Teataja, 7. detsember 1957
Ojast kollaseid kuppe
õngitses lapsenäpp.
Sattus väiksesse pihku
roosatav kassikäpp.
- Milvi Seping, "Lilled" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 53
Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes
- Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 187
Kirjandus[muuda]
- Silvia Rannamaa, "Nösperi Nönni Natuke" (1977), 2001, 2017
