Karl Ernst Peterson-Särgava

Ernst Peterson-Särgava haud Metsakalmistul.

Karl Ernst Särgava (1935. aastani Karl Ernst Peterson; kirjanikunimega Ernst Peterson-Särgava 29. aprill 1868 Vana-Vändra vald – 12. aprill 1958 Tallinn) oli Eesti poliitik, kirjanik ja õpetaja.

Jutukogu "Paised"

Tsitaadid väljaandest: Ernst Särgava, "Paised", Tallinn: Eesti Raamat, 1970. Kogumikus on jutustused "Ühe härja elulugu", "Marjad silmas", "Issanda kiituseks", "Tulge appi!", "Oheliku-onu jõulunägemine", "Kolonist" ja "Maa ägab".

• "Paisete" nime alll on esialgselt (1899—1901) ilmunud neli esimest siinset jutustust, samuti 1920.—1921. aasta kordustrükis. Hiljem (1946) on neile lisatud viies ja 1958. aastal on autor eelmistele juurde lisanud veel viimased kaks.

Nii laias, koosseisus (7 jutustust) on ilmunud "Paised" seega esmakordselt eesti kirjanduse vanameistri 90. sünnipäeva puhul aprillis 1958.

"Paisete" üldnimetuse alla koondatud jutustused moodustavad "Rahvavalgustaja" kõrval kõige kaalukama osa autori ühiskonnakriitilisest loomingust ja kuuluvad eesti kriitilise realismi raudvarasse. (lk 230)

• "Kirjanduslooline märkus", anonüümne

"Ühe härja elulugu"

Tsitaadid väljaandest: Ernst Särgava, "Paised", 1970, lk 5-30.

• [Moto:] "Pikisilmi ootab loom Jumala laste au ilmumist," ütleb Paulus.
• "Härja elulugu? Taga paremaks! Nüüd ei ole neil muust kirjutada? See asi on enam kui inetu! Rumalatest loomadest kirjutavad nad! Nii kaugele alla on kirjanikkude maitsed langenud!"

Nõnda arvab ehk naaber, võib-olla ka mõni muu, kui ta selle raamatu pihku võtab.

Palun vabandada: ma pole kirjanik.

Mõlgub, mul meeles aga ammust ajast ühe härja elulugu. Ta näib väga igapäevane olevat ja sellepärast ma temast just kirjutan; kirjanikud aga otsivad iseäralikke lugusid, et nendega lugejaid huvitada. (lk 7)

• Meie härra elas välismaal, siis vahel Riias, Peterburis, kõige rohkem aga Tartus. Tema oli rikas, väga rikas härra. Räägiti, et ta Riias, alles poissmehena, kord õige heas tujus uulitsal raha pildunud ja teinekord terve linna voorimehed enesele palganud ning kõik saksad jalgsi lasknud käia.

Nüüd, kui ta enesele rikka proua oli võtnud ja ka pere juba suuremaks oli kasvanud, nüüd elas ta Tartus. Ta armastas oma lastele head haridust anda, ja seda võis üksnes Tartust saada, kus tarku mehi niisama palju kui külakoolis koolipoisse. (lk 7)

• Peale selle oli meie Uuemõisa härra hea härra. Kuidas ta talupoegi armastas! lga kord, kui koju tuli, pidas ka peo oma valla rahvale. Selleks valiti enamasti jaanipäev. Siis kutsuti vald kokku, anti peremeestele priiõlut ja süüa, lasti mänge teha ja tantsu lüüa, et kas küll saab! — Niisugune ta oli.

Mõni noorem peremehepoeg, kes linnas juba "riia õlut" oli katsuda-saanud, mida ta oma keeles "valtslesjen'iks" kutsus, ütles mõisaõlle päris soga olevat ja tal ka haput maiku juures tundvat, aga seda ei pandud tähele. Peaasi, et õlu aga prii oli. (lk 8)

• Meie vanemad talumehed olid harjutatud härradele ikka "nemad" rääkima. Seda oli õnnis proua teoorjuse ajal talurahvale õpetanud. Juhtus siis mõni härra kohta küsima: "Kas "tema" ka kauaks ära jääb?", parandas- vanaproua ikka: "Ui, kullakene, ütle ikki: "kas nemad ka kauaks ära jäävad, ikki nemad, ega nemad talupoeg ei olevad!"

Sealt jäigi meie rahvale >see teoorjuse-aegne mitmuse kolmanda isiku pruukimine vanemate meeste ja naiste suhu härraste isiku tähendamiseks alale, - ja seda juhtud praegugi veel kuulma.

Alati ei tarvitata seda "nemad" ka just mitte, küll aga niisugusel korral, kui härrad-seda ise juhtuvad kuulma. Kuid nooremad on häbematuks läinud ja julgevad härraste eneste kuuldes "tema" rääkida, mis enam kui inetu on, sest "ega nemad kellegi talupoeg ei olevad". (lk 8)

• "Sinu nali, mis on sinu nali, mis nalja sina mõistad?" küsis vanem kõrvalt.

Ja päris õige: mis oli talupojanali meie mõisanalja kõrval?

Mõisas roniti masti otsa, mis searasvaga libedaks oli määritud; mõisas käidi mõõda palki, mis veeres ja mille alla lina nelja posti külge oli kinnitatud, et kukkuja haiget ei saaks (lina ise oli aga jahu täis, nii et langeja kui mölder üles tõusis); mõisas peksti üksteist (niisamasuguse veereva palgi seljas) kõlkakottidega, aga palgi alla oli tahma riputatud; mõisas lasti lapsi kotis joosta, et hästi palju kukkumist näha saada; mõisas püüti kaldpinna pealt puu otsas rippuvat kringlit suuga, käed selja taha seotud, ja juhtus mõni ninali maha kukkuma ning haiget saama, siis naerdi, et kas küll saab: nali on enam kui pisuke pauk; mõisas püüti suuga jahuroka-pütist 20-kopikalisi, mida helde härra ise pütti "panid" ja püti vett hästi täis "käskisid" panna, et püüdjal ka tööd oleks püti põhjast õnnetukateid leida!

Niisugused olid jaaniõhtu naljad, mida härra laskis toime panna — rahva rõõmuks! Tal se ütles: "Nad istuvad seal kodus ja hakkavad haisema; las nad tuulutavad endid natuke!" (lk 8-9)

• Lapsi ei tahtnud proua küll välja lasta: "Siis tulevad need talumemmed mu laste juurde ja kiidavad ja vaatavad neid, aga mul on nõnda hirm: nad on mustad ja ropud!"

"Ah, lapsed saavad nalja näha, kuidas talupoisid jooksevad. Las nad tulla!" vastas härra.

"Aga maarahval on ju palju nahahaigusi, ja kirikhärra proua rääkis veel eile, et talvel lastel kurguhaigus on olnud. Ma kardan neid vanamoore!" puikles, proua ikka veel.

Härra naeris. Vist tegi see talle nalja, et proua maarahval üksi nahahaigusi arvas olevat! Kes teab! Ju siis härra enam teadis kui proua, et mehele järele andis ja lapsed jaanitulele laskis minna. (lk 9)

• Peale pidude andmise armastas härra talurahvale veel uut seltsi ehk saksamaa tõugu vasikaid kevadel jagada, s. o. tema ise küll ei andnud, vaid lubas valitsejal neid talurahvale müüa, kui tahavad: rubla päev.

Esiotsa ei tahtnud peremehed vasikaid. "Kallid!" arvasid mitmed, "ja surevad kätte ära! Näha ikka, et on peenemat tõugu!" Siiski hakati neist pärastpoole enam lugu pidama, kui mõnel korda läks vasikas üles kasvatada ja kui laadal endise 50 asemel nüüd 70 ja 80 rubla saadi. (lk 9)

• Jaan hakkas vasikaga nagu ära leppima; oli ju teine päris ilus suur loom. "Ja siis kuus rubla andsid ikka ära?" küsis viimaks Jaan.

"Jaah!" oli Eeva kindel, aga ka tore vastus. Ta võis uhke olla, et tema laudas oli mõisast toodud Saksamaa tõugu vasikas.

"Aga kui läheb vett vedama?"

"Jumala ristike olgu minu ja mu vasika juures! Kas sa peast ära oled!" tõreles Eeva. Mina toon ikka looma enestele kasuks, aga sina mõtled kurja. Häbene ikka!"

Jaan sai Eeva ägeduse läbi jälle uskmatu pessimisti vaate. (lk 10)

• Jaan oli ainus poeg. Isa oli Kirjukannu koha saanud oma isalt, kes ta põlisest jumala metsast üles oli juurinud. Vanaisa ei maksnud kellelegi kopikatki, püüdis metslinde ja viis vahel mõisa. Ja sellest oli küllalt.

Siis lasti vanaisa priiks, nagu räägitakse, aga tõepoolest hakkas Kirjukannul nüüd alles orjapõli peale. Enne olid nad priid olnud. Umbes esimestes aastates pärast priikssaamist laskis härra kõik uuekohamehed — nõnda nimetati пеid, kes metsadesse uute maade peale olid asunud - mõisa kutsuda ja rääkis: "Teie maad on metsades ja väga vesised; on tarvis kraavid sisse võtta, et vesi maha jookseb; ka on mets karjakäimiseks väga halb; ka sinna on tarvis kraavid sisse võtta. Kas te tahate võtta - iseeneste kasuks? Mõis aitab teid." Nõnda oli vanaisa härra sõnade järel rääkinud ja edasi seletanud: "Talupojad olid väga nõus. Mõis palkas hulga saarlasi ja hiidlasi — ja kraavikaevamine algas. Talumehed tegid aga ainult kesa-aegadel ja vahel hilja sügisel, kui kuiv aeg oli. Viimaks, aasta 10 järel, olid metsal kraavid sees. Selle järel algas kraavipuhastamine, mis tükkhaaval metsatalude kätte jagati. Jälle aasta kümne järel rääkis mõis, kui kõik juba kraavikaevamisega harjunud olid, et igal aastal ei ole tarvis metsakraave puhastada, vaid selle asemel tulevad talupojad mõisa kesa kraave puhastama. Aegamööda jäigi see mõisapõllu kraavide puhastamine ning kaevamine talupoegade tööks."

Vanaisa oli juba ammu surnud, kui Jaani isa, vana Kirjukannu Mihkli ajal kraavikaevamine raha peale arvati. See pidi ju suur kergendus olema töö asemel. Oli aga tõepoolest esimene rent koha pealt. Seal tuli korraga maamõõtja. Tõmmati raja mõisa- ja- vallamaa vahele, kuna enne kõik maa ühte oli arvatud, ja talud aeti "kruntidesse", nagu maamõõtja seda armastas nimetada. Jaani isa rääkis alati: "Küll me naersime: Miks need vahed aetakse! Kas see kriips kahe maa vahel nüüd inimest kinni peab? Ega ta aed ole! Aga ei midagi! Maad aeti ikka taludesse — maamõõtja võis teha, mis tahtis! Üteldi: kuninga käsk!"

"Kõige naljakam oli aga see," tulid Jaanile isa sõnad meelde, "kui kroonuvallad ära kärbiti. Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. See polnud maamõõtjale meele järgi! Pool Taari valda aeti Uuemõisa külge! — Kuninga käsk!"

"Eks ela veel mitmed vanad mehed, kes endist piiri mäletavad," arvas Jaan, "aga mis sa teed ära!"

Siis algas Jaani oma lapsepõline mälestus: isa pidi uue koha "krundi" eest renti maksma — 60 rubla panku, või mine kohast välja! Peale selle öeldud, et kohad, mida nemad peavad, olevat mõisatalud; neil ei olevat vallamaksu, ei teede tegemist, ei postimoona ega midagi.

"Sellega hakkas orjus pihta!... Ja nüüd maksa 3 korda 60 rubla sama tüki eest!" Jaani meel läks üsna kurvaks. Mida võis uus rendikontrahi tegemine tuua? Vist 200 täis? Ja kui kaugele viimaks?!

Ta ajas enese sirgeks ja sügav ohe tungis ta rinnust. (lk 11-12)

• Praegu helbitigi uudsejahust halli rokka; et piimatilk oli kasin — sai ju Punu viimase endale —, siis läks rokk ilma valgustuseta alla. Selle kõrvale hammustati leiba ja silku südame tähenduseks, muidu oleks paljas rokk väga vesine olnud võtta. (lk 13)
• Säärast juttu ei kannatanud Eevä.

"Kohe olete teie vana Jaaniga minu ninas kinni," seletas Eeva ka juba paha meelega. "Teen mina midagi, siis ikka kohe sant. Aga kes teie kohta on üleval pidanud kui mitte mina! Kus minu 120 rubla? Ma olin rikas tüdruk, kui Jaan mu võttis. Ma oleks kes teab missuguse mehe saanud, nüüd näe nälga ja lõhu tööd teha nagu ori, justkui neeger!"

"Sina — neeger!" vingus Kadri; "no mis siis mina olen? Sina ka kedagi! Sina vedeled kodu, aga mina... ole alati platsis! Kes mulle kopikat on andnud? Saa sõimata veel peale, ja kelle käest? Va Rebase Iba käest."

"Mis Rebase Iba? Kes on Rebase Iba?" päris Eeva sätendavail silmil. "Rebase" оli tema isa sõimunimi punase pea ja habeme pärast. Ka Eeval enesel oli natuke punakas juus. "Sina vana konts, niisugune narakas!" (lk 14)

• Ja ohates puges ta lavale, mis ahju kõrvale seina äärde oli tehtud: kaks pulka seina sees, välimised otsad teivaste küljes, mis ühte otsa pidi laes; teisega savipõrandas seisid, pulkade peal lauad, laudaddel õled, pea all õlgpadi - ja Jaani ase oli valmis. Siin armastas Jaan magada, kui ta tööst väsinud oli. Suuremalt jaolt magas ta küll tagakambris, seal, kus Eeva, mustuse- ja 1utikarikkas puuvoodis, mis ka niisama õlgi täis oli ja mille sisu iga kuu uuendati - aga täna oli tal jälle isu laval pikutada. See lava oli küll endisel ajal palgaliste jaoks tehtud, aga nüüd polnud Jaanil jõudu aastasulast pidada: ta ajas iseenese jõuga läbi, suvel vahel karjapoissi appi võttes. Siin pikali asemel vastu musta toalage vahtides, mis hallikirju näis olevat (kuue aasta eest, Jaani pulmadeks, oli ta lubjatordiga üle lapitud, et vähe ilusam, kirjum oleks), siin oli Jaanil hea praegu pikutada ja tuba vaadelda. Jah, kirju oli tuba veel pisut, kui hoolega vaatasid, aga suuremalt jaolt võttis ta endale jälle selle ilusa süsimusta pigiläike, mis suitsutoa palkidele harilikult omane on.

Ahjurinnas pisut punaselt virvendav peerg andis toale tõsise ja haleda näo. Tagaseinas asus suur kerisega ahi, nagu mõni sõjapatarei; see andis toale küll sooja, nõudis aga selle eest hästi puid. Jaan toetas jalad vastu ahju, tallaalused läksid pikkamisi soojaks. Ta tõmbas jalad vähe tagasi ja pööras enese küljele. Ta ees paistis eessein uksega ja eeskojaga. Peatsi pool oli toasein, kust uks rehe alla läks, kus praegu lambad uluall olid; teisest külgseinast läks uks kambrisse. Nõnda oli elutuba igast neljast küljest muude ulualustega täidetud: eespool eeskoda, taga - ladu, kõrval — kamber ja rehealune. Niisugune talutuba oli Jaanil. Ilma akendeta suur tuba, just nagu loomalaut; vahe seisis ainult selles, et siin suur ahi oli ja keset tuba laud söögijätistega ning ahjurinnas peerg vilkumas. Toa tühjus ja must vaikus tekitasid Jaanil ­samasuguseid mõtteid.

"Kaua ma orjan? Mis on mu rõõm, mis on mu lõbu? - Kõik pime ja must nagu see tuba. Ja kellele ma orjan? Enesele? Paljalt, et kõht täis saaks. - Ja mida täis? - Jahurokka ja silku!"

"Ptüi!" sülitas ta üle lava ääre.

"Ela nagu härg! Tee tööd, et kõht hädavaevalt täis, ja vea ja vea päevast päeva, aastast aastasse justkui künnihärg!... Ja sa oled vana!..." (lk 15-16)

Tema kohta

• Oma eitavat suhtumist naturalistlikku kirjandusse arendab J. Tõnisson hiljem veel konsekventsemalt edasi. Nii iseloomustab ta eesti naturalistliku kirjanduse õit E. Särgava-Petersoni jutustust "Ühe härja elulugu" oma päevikus a. 1900 järgmiselt:

"Nagu enne lugemisel nii pidin nüüd ka kuulmisel tunnistama, et E. Peterson'il mõtteid on, kuid ta kirjutab ilma südameta: meelemõruduses korjab ta meie rahvaelu viletsuse väljalt väikseid kivikesi kokku, seab nad varesse ja nimetab seda jutuks. Mürki on seal sees, aga see on kuiv kibe mürk nagu tiisikus. Kuju on silumatu, karvane, just kui hernevartest kokku laaditud vammus".

• Koguteos "Jaan Tõnisson töös ja võitluses", Tartu, 1938, lk 392

• E. Peterson-Särgava nime kohal olime kaua harjunud laega, mille kandva talana tavatsesime näidata "Rahvavalgustajat". See, nagu teame, tähendas käesoleva sajandi algust. Kas võisime arvata, et tervelt nelikümmend aastat hiljem võetakse ette seada paigale uus, senisest hästi kõrgem lagi, ja et see saab kõigile silmaga nähtavaks ning käega katsutavaks kuuskümmend viis aastat hiljem!

Tallinna Kunstihoone uue kõrguse puhul võib vist vaielda kvaliteedi üle, seda küll. E. Särgava uue "hoone" puhul võidakse ehk jälle kord küsida: Mis? Kuidas? Kust see niisugune on siia saanud? Kuid selle põhikvaliteetide üle vaidlemine osutub küll vähemõttekaks. Ja kuigi romaani "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama" tähendus käesolevas ajapunktis ei ole kergesti piiritletav, osutub ilmsesti kindlaks ja vaieldamatuks üks: E. Särgava teose näo) on tegemist olulise muutusega meie kirjandusloo vaateväljas, seda nii väliselt ulatuselt kui ka omadustelt. Sellega tuleb nüüd hakata harjuma... (lk 1578)

• Üldiselt ei ole vist enam uudiseks vihjed, mida vahepeal sihiti Ernst Särgava loomingulise töö lõpetamise põhjustele. Need pole muidugi mitte mingid mõistlikud vihjamised. Mis puutub näiteks Fr. Tuglase tuntud esseesse "Eduard Vilde ja Ernst Peterson" (1909), siis ei ole E. Särgava, vähemasti nende ridade kirjutajale, seda millalgi mingi otsustava motiivina ette toonud. Vestlemisel septembris 1955 loeb kirjanik üles põhjused, mis Tallinna-perioodil ta loovat tööd pidurdasid: kolm ränka haigust — tüüfus, kopsupõletik, südame tromboos; koolitöö, õpikute kirjutamine, maja ehitamine, töö seltsides; neli last koolis või ülikoolis... "See unustatakse ära," tähendab kirjanik kibestunult.

Tegelikult ei katkenud E. Särgava kirjanikutöö päriselt õieti ei kunagi. Veel vähem võib seda arvata ta kavatsuste kohta. Ent vist tuleb siingi nähtavale ühe või teise tegija erinev temperament. Üks kuulutab vaprasti tööst, mida ei ole ja mis jääbki tulemata, teine vaikib sellestki, mis tehtud. Mida meie ei osanud ehk aimatagi, seda teadis E. Särgava ise küllap üsna kindlasti. Teadis ehk sedagi, et lagi võib tõusta seda kõrgemale, mida sügavamale kaevatakse vundament. Selleks aga kulub aega, aega, aega ...

Postuumne pärand on siin-seal ikka ja jälle võinud elamajäänuid üllatada. See on teoks saanud küll tavaliste, küll nn. spetsiaalsete vormide näol nagu päevik, pihtimused, "tunnistamised". Seda kõike kavatsetud, juhuslikel või pära tarnatuil asjaoludel. Mõnikord, näiteks E. Särgava romaani puhul, võib olla tegu mitme põhjuse liitumisega.

Alles hiljuti märkis Fr. Tuglas, kõneldes kirjutuses "Natuke kurb-lõbusat meie kirjandusloost" ("Sirp ja Vasar" 1968, nr. 21) sellest, kuidas ta olnud haiglas koos E. Särgavaga: "Aga seda ta mulle siiski ei paljastanud, et kirjutas parajasti oma suurimat teost." Parem õnn ei saanud osaks teistelegi; allakirjutanule, muide, avaldas E. Särgava veel 1955, et alates 1940. aastast leidub tal "käsikirju, mida vaja restaureerida", kuid vaikis romaanist. Kõigi nende võimalike põhjuste kõrval jääb küllap oletada, et tookordne "aeg" ei innustanud sellest kõnelema ei kirjanikku ennast ega ta perelisi. (lk 1578-1579)

• Richard Alekõrs, "Uuest hoonest vanal vundamendil", Looming 10/1968, lk 1578-1587 (Arvustus: Ernst Särgava, "Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama".)