Ester Spriit
Ester Spriit (26. juuli 1923 - 30. september 2006, Tallinn) oli Eesti ajakirjanik ja luuletaja.
"Tähe valgus"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Ester Spriit, "Tähe valgus", 1998.
Aeg aina jooksis mööda ringi
ses ruumis, mis küll polnud avar,
kuid Ajast, Ruumist oli tavaks
siis rääkida ka koolipingis.
Ja juhtus nii, et ühes majas
kesk kõnesaali vestas Ajast
üks mees, kes sellel teadusteemal
vist oli oma ajast eemal.
...
Need mõtted kaunis emakeeles
said pommidena õhku paisat,
liig julged ara mehe meelest,
kes kurtis, et ta päev on raisat.
Kuid kõnetark sel õhtul kadus,
sundviisil allutati võimule
ja trellitatud ruumis adus -
ei sobinud ta ajavaimule.
- "Aeg ja Ruum", lk 10-11
Aeg on see pettelind,
kes laskub minu teele
ja seni saadab mind,
kui rada on veel meeles,
ta kingib mulle sule
ja hingepuhastuse tule.
- "Aeg kumab läbi ajast", lk 16
Mu isa oli meister puutöömees
ja küllap kummardusid tema ees
kõik puud, sest iga kolmat, teist,
ta valis nagu sõpra neist.
Mul näis, kui kõnetaks ta neid
seal üksi käies metsateid,
tükk puudki muutus pehmeks saviks
ta käes, kui mulle vestis havi.
- "Oma lillemaja", lk 18
Tuul tormiks tõusis vastu ööd,
kogus kokku valged kristallid,
mis langesid üle pilvevöö
metsa selga kui märjad sallid
ja rasket, vettinud rüüd
puud kandsid aprillikuu süül,
kui päev pidas öö üle vahti,
kuid taevased luugid jäid lahti.
- "Aprill, aprill", lk 22
Kõik tuuled on tormide pojad,
kes palkseintest kojas
öötundidel hullavad ringi
ja vihmad on udude kaasad,
kes õhtuti lamavad aasal,
kui kuu oma valgust ei kingi.
Kõik jõed on merede peiud,
kes pika teekonna leiud
kannavad lainete voogu
ja järved on pilvede lesed,
kes oma pisaraveekese
peidavad sinavas kogus.
- "...Kas sest üürikesest elust...", lk 27
Püüan vargsi oma mure
sambla sisse matta,
kõrged kuused lubavad
mind armu poolest katta.
Lapsena ma metsateedel
lohutasin kände,
nüüd ma loodan tuge leida
kaisutades mände.
Mõtlen metsa meelitada
nagu oma venda,
siis vast leian puude tagant
üles iseenda.
- "Mõtlen metsa meelitada", lk 32
Üks vaim vist öösiti mu majas
käib ringi ja mind üles ajab,
ta püüab väsitada aju
nii pikalt, et kaob ajataju,
kui valge leht on vaimudroom,
siis olen mina lendav loom.
Ma käsu korras ruttan sõtta,
kus heitlen lauselohega,
saan parasjagu vaimult võtta,
kui hätta jään neist kahega
ja ootama pean päeva algust,
mis kallaks mõtteilma valgust.
- "Kas on ta kaim...", lk 36
Talv oskab taltsutada tuule
ja temalt küsima pean luba,
et hellas härmatise kahus
mu kased helevalges luules
kui pruudid pitsiehtes juba
veel võiksid uneleda rahus.
See sinav lumi kiirgab vastu
ka läbi klaasi, tuppa astub,
kuid ilmutusena näen printsi,
kes nagu ulataks mul pintsli
ja sulab jää siis külmund tiigis,
kui värve segan väikses tiiglis.
- "...Ja sulab jää...", lk 38