Mine sisu juurde

Eveliis Padar

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Eveliis Padar (2023)

Eveliis Padar (sündinud 2. oktoobril 1983) on eesti sotsioloog, kodanikuaktivist ja luuletaja.

Artikleid

[muuda]
  • Me ei tohi idealiseerida kestvussooritust mittetoimivas suhtes. Elu lõpuni koos püsimine ei ole iseenesest moraalne voorus, kui selle hind on hirm, vägivald, alandus või vaimne mandumine. Lahutus võib olla tark ja vastutustundlik otsus. Ka laste jaoks. Tõdemus, et enamik peresuhteid ei lagune, ei tühista tõsiasja, et just lahutuse järel vajavad pered sageli rohkem tuge, mitte moraalset hinnangut.
  • See, et üks peremudel on statistiliselt sagedane, ei tee teda muidugi väärtuslikumaks ega teisi vähem kehtivaks. Perekonna kvaliteet ei tulene selle struktuurist, vaid sellest, kas lapsel on stabiilsed, hoolivad ning vastutust kandvad täiskasvanud – olenemata nende arvust, soost ja bioloogilisest seosest lapsega.
  • Surmani kestev abielu ei ole muinasjutt, vaid paljude perede argipäev. Lihtsalt selline, mis ei ületa uudiskünnist.
  • Kui isa teeb seda, mida emad on põlvkondi teinud vaikimisi – viib lapse trenni, jääb haigega koju, teab logopeedi telefoninumbrit ja oskab sahtlist õigele lapsele õige sokipaari leida, räägib meedia sellest sageli kui kurioosumist. „Superisa“, „erakordne mees“, „uskumatu pühendumus“. Justkui oleks tegu haruldase nähtusega, mitte argipäevase vanemlusega. Julgen väita, et tõeliselt laste kasvatamisse panustavatel isal ei ole aega selle striimimiseks ega sotsiaalmeedias esitlemiseks. Nii kinnistame tahtmatult arusaama, et isa osalus ja vastutus on tore lisandus, mitte tüüpiline panustamise vorm.
  • Tänapäeval ei tassi enam keegi soopõhiselt mammuti rümpa koopasse. Siinsed tööjõu-uuringud näitavad selgelt, et enamik vanematest on tööturul aktiivsed ja puudub sotsiaalne norm, kus üks vanem oleks tavaliselt pikema aja (st kauem kui lapse kolmeaastaseks saamiseni) töölt eemal. Enamikus peredes on mõlemat vanemat sunnitud majanduslikult tööturul kaasa lööma, isegi kui hoolduskoormus jääb suuremal määral naistele. Laste heaolu, majandusliku kindluse ja emotsionaalse tasakaalu eest peaksid vastutama seega siiski mõlemad vanemad. See ei tohiks olla anomaalia, vaid tüüpiline eluviis. Kui me jätkame isade kujutamist erandlike saavutajatena seal, kus nad lihtsalt täidavad oma rolli ja vanemlikke kohustusi, ei tõsta see mehi kuidagi esile, vaid alandab ootusi sellele, mis on inimeste igapäevane kogemus.


  • Kui me räägime demokraatia tugevusest, siis peame arvestama, et just naised on paljudes riikides osutunud demokraatliku poliitika vastupidavuse näitajaks. Seal, kus naised saavad poliitikas kaasa rääkida, on ka otsused mitmekesisemad ja ühiskond terviklikum. Seal, kus naiste hääled vaigistatakse või naeruvääristatakse, kasvab oht, et poliitika muutub kitsarinnaliseks ja äärmuslikuks.


  • Aga mida tähendab menstruatsioon siis, kui sul pole raha? Kui sa pead jääma eemale mõnest tunnist või huvitegevusest, sest sa ei saa endale sidemeid lubada? Kui sa istud tunni ajal oma vereloigus, sest ema valis leiva, mitte tampooni? Eestis puudutab see probleem iga kuu hinnanguliselt iga kuuendat koolitüdrukut. Mitte kuskil kolmandas maailmas, vaid meie klassiruumides, meie koridorides, meie tütarde ja õdede igapäevas.
  • See, kuidas me kohtleme menstruatsiooni, ei näita ainult seda, kuidas me kohtleme oma tüdrukuid, vaid seda, kuidas me väärtustame inimväärikust kõige argisemal kujul. Sidemete ligipääsetavuse tagamine on üks väike, kuid tähendusrikas samm selle poole, et iga tüdruk tunneks – ma olen oluline. Mul on õigus olla. Mul on koht, kus minust hoolitakse.


  • Meile meeldib küll mõelda, et Tartu on progressiivne linn, ent Tartu linnavalitsuse üheski vetsus pole mähkimislauda.
  • Statistikaameti andmetel elab viiendik Eesti elanikest suhtelises vaesuses – ka see on rekord, millest tuleb rääkida, ent sagedamini kipub Eestis prevaleerima steroididel neoliberaalsus, kus edukultus on kilbile tõstetud väärtus ja inimestel on häbi olla midagi vähemat kui kõrgem keskklass. Nii häbi, et sellest enesepettusest on saanud omamoodi sõltuvus, mis sunnib inimesi hääletama erakondade poolt, kes tembeldavad kõiki, kellel elus pole hästi läinud, selles ise süüdi olevateks.
  • Enamasti on need olnud naised, kes peavad lõivu maksma – nii laste saamise kui mittesaamise eest. Eestis on just emad need, kelle töötasu on seitse aastat pärast lapse sündi keskmiselt kolmandiku väiksem kui enne lapse sündi.


  • Kui mina ülikooli astusin, võis TÜ Tudengiteatmikust lugeda, et korporatsioonide põhieesmärkideks on „säilitada traditsioone, isamaa-armastust, arendada ja kasvatada oma liikmeid” (Tudengiteatmik, 2003: 111). Ilmselt oli see ka üks põhjus, miks ma ühessegi korporatsiooni ei astunud, sest kui inimene 20. eluaasta künnisel veel kasvatamist vajab, on midagi veidi valesti. Olen veendunud, et juhtimisoskusi ning üldinimlikke väärtusi nagu ausus, pühendumine, teadmistejanu ja hingesügavus omandab noor uudishimulik inimene ka värve kandmata. Oma väljundi võib leida nii erialaorganisatsioonides, vabatahtlikku tööd tehes kui ka muidu maailma avatud silmade ja meelega jälgides. Seni, kuni korporatsioonid isekeskis möödunud aegu taaselustavad, paistab see väljapoole nagu üks tavaline päevakodutegevus. Paar korda aastas toimuvad avatumad pidustused loovad ilmselt mingi romantilise vibe’i terves linnas, aga kui ülikooli suurimal ja pidulikuimal üritusel, rahvusülikooli aastapäevaballil kutsutakse korporante aasta-aastalt pidama programmilist Kõnet Daamidele ja Kõnet Härradele, hakkab iga vähegi kaasaegsemalt mõtlevat inimest häirima, milliseid soostereotüüpe korporatsioonides nende kõnede põhjal taastoodetakse või õigemini, milliseid neist otsustatakse avalikkusele ette kanda.
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eveliis_Padar&oldid=134307"