Genki Kawamura

Genki Kawamura (川村 元気, sündinud 12. märtsil 1979 Yokohamas) on jaapani kirjanik, stsenarist, režissöör ja produtsent.

"Kui kassid maailmast kaoksid"

Tsitaadid väljaandest: Genki Kawamura, "Kui kassid maailmast kaoksid", tlk Margit Juurikas, 2020.

• "Seda et... Kes teie olete?"

"Mis sa ise arvad?"

"Hmm... Surmajumal?"

"Mitte päris."

"Mitte päris?"

"Ma olen saatan."

"SAATAN?"

"Just. Saatan."

Nii ilmus (ehk liigagi leebelt) minu ellu saatan.

Kas sina oled saatanat näinud?

Mina olen.

Päris saatanal ei ole musta nägu ega teravatipulist saba. Hargist käes rääkimata.

Saatan on inimese enda nägu. Doppelgänger on tegelikult saatan! (lk 10)

• Mina istusin vaikselt, kaisutasin kassi. Sooja. Pehmet. Kohevat. Tavaliselt võtsin ta niisama, millelegi mõtlemata sülle, kuid hetkel käis mu peast läbi mõte, et see ongi elu. (lk 14)
• Kerisin mobiilis oma kontakte. Üksteise järel ilmusid ekraanile tuttavad nimed ja kadusid kohe. Iga nimi näis justkui mingi sümbol. Kõigil pidanuks olema minuga side, ometi paistis mu nimekiri olevat täis inimesi, kellega mul justkui mingit seost polnud.

Polnud kedagi, kes tähendanuks mulle nii palju, et talle oma elu viimastel minutitel helistada. Sedavõrd habrastes inimsuhetes olin elanud. Kuidagi kurb, liialt kurb on seda alles oma elu lõpul taibata. (lk 27)

• Olime käinud pool aastat, kui tema korterisse, vahest ehk vastutulekuna minu korduvatele nõudmistele, tekkis must lauatelefon.

"Sain aparaadi tasuta," ütles ta enesega rahulolevalt ja hakkas demonstratiivselt telefoniketast keerutama.

Helistasin korduvalt sellele mustale telefonile. Ikka ja jälle tema numbrile helistades jäi see mulle meelde, sai osaks minust.

Veider. Ühtegi telefoni salvestatud numbrit mul meeles ei olnud. Sõbra, töökaaslase, isegi oma isa numbrit ma peast ei teadnud. Olin oma suhted ja mälu usaldanud täielikult mobiilile. (lk 37-38)

• Miks loodab inimene, kui ta ise oma tundeid väljendada ei suuda, teiste peale? (lk 39)
• Olen kuulnud ütlust, et selleks, et midagi meelde jätta, inimene unustab. Et unustus on edasiminekuks vajalik. Aga kas ikka on nii? Surma eel võin öelda, et mäletamine on kõigest triviaalsete asjade mäletamine. (lk 45)
• Kui me mõlemad telefoni saime, olime teineteisele mugavalt kättesaadavad, kuid jäime ilma ajast, mil võinuks teisele inimesele mõelda, temast unistada. Telefon võttis meilt aja, mil oleks võinud mälestusi talletada, hävitas selle.

Mulle jäi näppu telefoniarve, mis igakuiselt saabus. Kasutatud kõneaega kakskümmend tundi. Summa selle eest 12000 jeeni.

Kas meie jutud olid seda hinda väärt? Huvitav, kui palju üks sõna maksis? (lk 50)

• Meenutan aeg-ajalt endiselt tema õrna naeratust nende viimaste sõnade juures. See naeratus võttis kerge valusähvatusena koha mu südame paremas nurgas ning andis vihmastel päevadel endast märku justkui mõni vana haav.

Tegelikult on selliseid väikeseid valupisteid mu südames palju. Inimesed nimetavad neid pisteid kahetsuseks. (lk 52)

• [Charlie Chaplin:] See ei loe, et oled tähendusele mõelnud. Tähendusel pole tähtsust. Tähtis on, et elamine on kaunis ja imeline. Isegi molluski elul on mõte. (lk 58)
• Vaadates tühja valget ekraani, meenus mulle kunagi nähtud foto.

Foto kinosaalist. Tehtud projektsiooniruumist, paistmas kinokülastajad ja ekraan. Foto, mis jäädvustas kogu filmi. Katik avanes filmi algusega samaaegselt ja sulgus filmi lõppedes. Ekraan, mis imas endasse kahetunnise filmi valguse, talletati valge ristkülikukujulise ülesvõttena.

Ilmselt on minu elu samuti selline. Ühes filmis peegeldub kogu mu elu kõikide oma traagiliste ja koomiliste seikadega. Kui see üheks fotoks vormistada, jääb sellest vaid valge filmilina. Trotsides kõiki emotsioone, jäädvustatakse minu elu valge fotona. Sellel ei ole midagi. Ainult puutumata valge tühjus. (lk 71)

• Kui mõtlema hakata, siis inimene magab, ärkab, töötab ja sööb reeglistiku järgi, mida nimetab ajaks. Teisisõnu, ta elab kella järgi. Inimene võttis kätte ja mõtles iseenda elu piiramiseks välja kellaaja, aastad ja kuud, nädalad ja päevad. Ning kui aja normid olid paigas, leiutas ta kella.

Normiga samaaegselt kaasneb ka ebamugavus. Inimene riputab selle ebamugavuse seinale, tubadesse, ja nagu oleks sellest veel vähe, paneb ta selle igale poole, kus tegutseb. Tagatipuks mässib ta aja veel ümber oma randme. (lk 84)

• Mulle meenusid ema sõnad, kes ütles, et "inimene ja kass on juba aastatuhandeid koos elanud. Muide, kui oled kaua kassiga koos olnud, siis hakkad aegamisi mõistma, et mitte sina ei pea kodus kassi, vaid et kass laseb sul enda kõrval olla." (lk 109-110)
• Inimesel on oskus aarded vaid ühe sõrmenipsuga mõttetuks kolaks muuta. Muuta ükskõik kui oluline kingitus, kiri, kaunis mälestus rämpsuks ja unustada see. (lk 133)