Giedra Radvilavičiūtė

Giedra Radvilavičiūtė (sündinud 5. märtsil 1960 Panevėžyses) on leedu kirjanik, Euroopa Liidu kirjandusauhinna laureaat (2012).

"Täna öösel magan mina seina pool"

Tsitaadid väljaandest: Giedra Radvilavičiūtė, "Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte", tlk Tiiu Sandrak, LR 35-36/2019.

Niipea kui tahan hakata midagi lõpuni sõnastama, haarab mind paanika. Kõik öeldud väited muutuvad vaieldavateks ja efemeerseteks. Lõplik tõde on kui saladus, mida pole võimalik ilma varjamatult kahtlemata väljendada. (lk 6, "Teksti tõmme")
Päike hakkas juba madalamale laskuma, viltustes valgusvihkudes helkisid lendavad putukad, kes aga muutusid nähtamatuks niipea, kui valgus neile enam ei paistnud. Õitsesid üksnes kollased lilled. Nende südamikes hõljus keskendunult tolmukate korrapärane uduring. Pelgasin, et ega ometi tõuse sealkandis ilmselt nii tavapärane liivatorm. Üks naine Vilniuses, kes tikib pluusidele juuksekarvadega jasmiiniõisi, küsis minult hiljuti, kas mulle meeldib looduses olla. Üksinda mitte. Üksinda kindlasti mitte. Vastasin talle, et eemalt kostev koerte haukumine on minu jaoks müstiline, iga taim hakkab elama iseseisvat elu ja taevas laotub pea kohal otsekui sinakaslilla kahekordse põhjaga reisikott, mis sisaldab apokalüptiliselt ohtlikke asju. (lk 8-9, "Teksti tõmme")
Aga minu õde oleks vist isegi kirjandust õppima läinud. Ehkki ma ei tea, ta suri ju kaheteistaastaselt. Kui ta oli juba väga haige, tassis ema kogu linnaraamatukogu kotis koju ja hiljem taris tagasi. Hommikul leidsidki ema ja isa ta surnuna, raamat kõrval. Sama raamatuga me ta hauda panimegi 1972. aastal, "Nälg. Paan. Victoria". Naabrid arvasid, et lollid, te ei karda Jumalat üldse, topite tüdrukule palveraamatu asemel romaani pihku, kuid emal oli ükstakama. Naised, kes matavad oma lapsed, matavad nendega koos ka Jumala. Pealegi oli tal vist südamel rahulikum ette kujutada, et õde loeb raamatu paradiisis lõpuni. (lk 11, "Teksti tõmme")
Tuttav luuletaja lürpis plasttopsist kohvi, tema pintsaku taskust ripnes välja meestesokk. Olin talle võlgu viis litti ja ühe tsitaadi. Kuid ma ei heitnud ta poole pilkugi. Ma ei armasta luuletajaid sellepärast, et nad on ebausaldusväärsed ning tavaliselt paljulapselisest perest: mitu last mitme luuletusi armastava naisega mitmes eri linnas. (lk 13, "Teksti tõmme")
Ma esindan kogemuslikku kirjutamist - kui palju olen läbi elanud, niisama palju ka kirjutan. Ma ei saa kiiremini kirjutada, nii nagu ei saa kiiremini elada. Tuleb ju tegelikkust konstrueerida - raha eest, mänguliselt ja regulaarselt. Mina ei suuda regulaarselt isegi maitsvat suppi valmistada, mis siis veel proosast rääkida. (lk 18, "Pikk jalutuskäik lühikesel muulil")
Kõigist Portugali kohta käivatest juttudest on meelde jäänud kaks asjaolu: tänavatel tuleb veevärgi restidest praetud sardiinide lõhna ning kohvikutes fado’t kuulates tõuseb turistidel kurbusest klomp kurku ja lämbuvad inimesed viiakse haiglasse. (lk 38, "Täna öösel magan mina seina pool")
Ehkki me räägime nii palju naistevastasest vägivallast linnas ja maal, seimis ja põhiseaduses, jääb meie ühiskonna patriarhaalne pool kurdiks. Feminismi mõistetakse ikka veel kui tainarulli, aga naiskirjanikud, kes söandavad naiste intiimseimatest probleemidest stoiliselt, avameelselt, intrigeerivalt, ma ütleksin isegi, et maaliliselt kirjutada, ei meeldi Leedu meestele, neid ei armastata ja nad saavad vastu hambaid. Ja see sunnib naisi kaugetele maadele rändama. (lk 54, "Patsient nr. 27")
Söandasin naiselt otse ja avameelselt küsida tema suhete kohta meestega. Ta rääkis paari lausega mingist Nabokovist. Rääkides ta muutus ja punastas, otsekui oleks tal selle suhte pärast ebamugav. Kahtlustasin, kas nimetatud Nabokov pole mitte üks neid Vene kodanikke, kes tegeleb siinmail ebaseaduslikult kinnisvaraga. Kui ma õigesti aru sain, oskab ta suurepäraselt inglise keelt, on elanud Saksamaal ja tema esimene äraõpitud venekeelne sõna oli cacao. Nabokovil on veatu läänelik kasvatus, kuid see pole mehel takistanud patsiendile mingi alaealisega truudust murdmast. Märkus: uurida eraldi Nabokovi elukaaslase kohta. (lk 57, "Patsient nr. 27")
Tahtsin kontrollida patsiendi mõtete vahetut, spontaanset kulgu. Palusin, et ta vastaks minu öeldud sõnale esimese mõtlemata pähe tulnud assotsiatsiooniga. Võib-olla selguksid lõpuks tema allasurutud vajadused, kalduvused, kodeeritud stsenaariumid. Alustasime. Pohmelus - Immanuel Kant. Sattusin segadusse, kuid mul õnnestus seda mitte välja näidata. Palusin tal proovida seda ootamatut assotsiatsiooni mõistuspäraselt põhjendada. Ta selgitas, et kui ärkab varavalges pärast kuitahes meeldivat olengut higihelmes üles, ei mäleta ta mitte kui midagi, üksnes Kanti: "Tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus minu sees." (lk 57, "Patsient nr. 27")
Mulle väga meeldis, et esimesena tõmbas nina täis palgatud fotograaf. Mulle kohutavalt ei meeldi fotograafid, nagu reisidki - nad otsekui annavad (avalikult) inimestele midagi, samal ajal aga võtavad (märkamatult) midagi väga tähtsat ära. Ta oli massaažitegemiseks mõeldud toas helesiniste keraamiliste plaatidega kaetud kõrgel lamatsil ristseliti magama jäänud, roietel väsinud ja vägagi kinnisilmne Kodak. Täielikus pimeduses ja kuidagi meditsiinilises vaikuses vahetas Judita poeg ilma elumärgita vedelevas fotoaparaadis filmi ära. Uuel filmil oli samuti sünnipäev. Judita pikatoimelise mehe üles võetud ja aasta jooksul ilmutamata jäetud. Samas saunas tähistas Judita ema möödunud aastal oma kaheksakümnendat sünnipäeva. Interjöör, ettekandjad, šakotised, roosibuketid, isegi mõned külalised, sugulased ja nende riietus olid samad, ja ma kujutasin imehästi ette pohmellise ja ebauskliku fotograafi tööhommikut. Seda enam, et Judita oli emaga sarnane nagu kaks tilka vett, ainult et kolmkümmend aastat noorem. (lk 62, "Notaribüroo")
Kahjuks ei suuda ma viina võtta sest ajast, kui Stumbrase vabrik hakkas tootma Sajandi Vodkat ja torkama igasse pudelisse nisupead (millegipärast püstist). Saan suurepäraselt aru, ja laua taga istuv semiootik seletas mulle ka kohe, et siivutu assotsiatsioon vertikaalselt säilitatud viljapeaga on ainult semantiline; viina ajamiseks kasvatatakse nisu, nagu internetist võib üles leida, hoolikalt valitud Leedu põllumaal ja jook puhastatakse kõrvalainetest rektifikatsiooni teel mitmeastmelises filtrisüsteemis, kuid ikkagi... Läksin laua taga kõigiga vaidlema. Loomulikult, nagu alati, kogu südamest, pateetiliselt punaseid plekke täis, käised üles kääritud, pretensioonikalt häält tõstes. Ütlesin, et hea veel, et viljapead torgatakse ainult Sajandi Vodka pudelitesse. Kas suudaksite ette kujutada, kui mõni agraarentusiast teeks ettepaneku torgata viljapea Sobieski viina sisse, sellesse, mis on ilma mandariinide ja jõhvikateta. Aga kuidas teile meeldiks, kui Gediminase viina sisse? Või Poissmeeste nastoikasse? Aga kui Presidendi viina sisse... ah? Teoreetilisest võimalusest viljapeast Russki Razmeri sees ei jõudnud ma iitsatadagi. (lk 63, "Notaribüroo", viljapea leedukeelne vaste varpa tähendab ka sugutit.)
Pean tunnistama, et minu tütar armastas isa salaja rohkem kui mind, nagu enamik tütreid. Ilmselt tundus isa talle intellektuaalse usaldusväärsuse poolest Boeinguna, mina aga tõukerattana. Teismeliseaastatel hakkavad emad tütardele täitma pangaautomaadi, pesumasina ja pärnaõietee funktsiooni. (lk 64-65, "Notaribüroo")
Mida Stiliuses kirjutatigi?... Mida kõrgem on ühiskondlik positsioon, seda saledamad peavad inimesed olema. Ja ikkagi jääb Jumal selles hierarhias kõige kõrgemale positsioonile, sest tema on muutunud nähtamatuks. (lk 73, "Notaribüroo")