Gloksiinia

Gloksiinia on botaaniliste segaduste tõttu hoopis sinningia, Brasiiliast pärinev kaunite sametiste õitega lill.

Proosa

Seal järsaku all kasvavad punaste õietuttidega lilled, mille kohta mu ema on mulle jutustanud, et kui ta oli väike, siis rääkinud tema vanaema talle, et kui tema oli väike, öelnud talle üks igivana mutike: "lga kord, kui sa seda lille näed, tuleta mind meelde." Ja kogu oma elu olen ma seda lille nähes meenutanud nii oma ema kui ka vanavananaema krahvinna Benckendorffi, keda ma pole kunagi näinud, ja igivana mutikest, kelle nimegi ma ei tea. Alles hiljuti, 1921. aasta juunis nägin ma seda lille ühe maja aias Sivtsev Vražeki põiktänavas ja mu mõte lendas meie kahekümnendast sajandist läbi üheksateistkümnenda kaheksateistkümnendasse, kus igivana mutike oli mu väiksele vana-vanaemale öelnud, et teda tuleb mäletada... Need lilled on ligipääsmatul järsakul või all vee ääres; nende juurde peab minema altpoolt, kuid siin, "sambaruumis" on sammaste vahel ja akendel potid toalilledega. Küll on nende seas ilusaid - nagu sügavad veiniklaasid, lillad ja tumedalt vaarikpunased; neid kutsutavat gloksiiniateks. Eelmine kord võttis vana aednik gloksiinia lehe, lõikas pooleks ja pistis mõlemad pooled liivaga täidetud kasti ning mõne päeva pärast ajas kumbki lehetükk juured alla ja võrse üles.
- Sergei Volkonski, "Kodumaa", tlk Peeter Volkonski, 2013, lk 41-42

Aga aiagloksiinia, mille ma ostsin kaasa Stockholmist, Slusseni Domusest! See õitses tõepoolest üheainsa Õnneliku Kevade! Gloksiinial jäetakse juured aastast aastasse mulda, ja lill õitseb igal aastal uuesti. Aga seekord kadus kogu taim pärast esimest õitsemist. Küllap oli süüdi suvine kuumus ja kuivus, mistõttu gloksiinia oleandripuu kõrvalt lihtsalt jäljetult kadus. Nii jäljetult, et ma isegi unustasin teda sügisel otsida!
- Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 96