Godot'd oodates
"Godot'd oodates" ("Waiting for Godot", 1952) on iiri näitekirjaniku Samuel Becketti prantsuskeelne kahevaatuseline tragikomöödia, mis on edasiarendus Becketti enda varasemast prantsuskeelsest näidendist "En attendant Godot" (1948-1949).
Tsitaadid teosest
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Samuel Beckett, "Godot'd oodates", tlk Aino Pärsimägi, 2. trükk, Avita, 2005.
- ESTRAGON: Mis on?
- VLADIMIR: Kui kahetseks pattu?
- ESTRAGON: Missugust pattu?
- VLADIMIR: Noh... (Otsib mõttes.) Pole tarvis laskuda üksikasjadesse.
- ESTRAGON: Olla sündinud? (lk 9-10)
- ESTRAGON: Ta oleks pidanud juba siin olema.
- VLADIMIR: Ta ei lubanud ju päris kindlasti.
- ESTRAGON: Ja kui ta ei tule?
- VLADIMIR: Siis tuleme homme jälle.
- ESTRAGON: Ja ülehomme.
- VLADIMIR: Võimalik.
- ESTRAGON: Ja nii edasi.
- VLADIMIR: Tähendab...
- ESTRAGON: Kuni ta kord tuleb.
- VLADIMIR: Sa oled halastamatu.
- ESTRAGON: Eile me juba ootasime.
- VLADIMIR: Selles sa nüüd küll eksid.
- ESTRAGON: Mis me siis eile tegime?
- VLADIMIR: Mis me eile tegime?
- ESTRAGON: Just.
- VLADIMIR: Jumala eest... (Vihastab.) Sina oskad ainult kahtlust külvata.
- ESTRAGON: Minu arust ootasime siin.
- VLADIMIR (vaatab ringi): Kas see koht tundub sulle tuttav?
- ESTRAGON: Seda ma pole öelnud.
- VLADIMIR: Noh, ja siis?
- ESTRAGON: See ei tähenda midagi. (lk 13)
- ESTRAGON: /---/ Kahest võimalusest võib alati juhtuda üks. Või sinnapoole.
- VLADIMIR: Mis siis teha?
- ESTRAGON: Kindluse mõttes ärme teeme midagi. (lk 16)
- POZZO: /---/ (Mõtlikult.) Inimkond valab alati pisaraid. Kui keegi nutma hakkab, jätab keegi kusagil nutu järele. Sama lugu on naermisega. (Naerab.) Niisiis pole meil põhjust kurta oma ajastu üle. Ta pole varasematest halvem. (Paus.) Aga temast head rääkida pole ka põhjust. (Paus.) Ärgem temast üldse rääkigem. (Paus.) Rahvaarv on kasvanud, tõsi. (lk 32)
- VLADIMIR: Võrratu õhtu.
- ESTRAGON: Unustamatu.
- VLADIMIR: See pole veel lõppenud.
- ESTRAGON: Ilmselt mitte.
- VLADIMIR: See alles algab.
- ESTRAGON: Õudne. (lk 34)
- POZZO: See oli tõeline topeltkapsliga uur! Sekundinäitajaga, mu härrad. Vaar veel kinkis. (Tuhnib taskutes.) Ehk kukkus maha? (Otsib maast, Vladimir ja Estragon aitavad otsida. Pozzo lööb jalaga Lucky kübara jäänuseid.) See ka veel, ole lahke!
- VLADIMIR: Ehk on vestitaskus.
- POZZO: Oot-oot! (Kummardub, küünitab pead kõhu poole, kuulatab.) Mina ei kuule küll midagi. (Viipab teisi lähemale.) Tulge siia! (Estragon ja Vladimir astuvad tema juurde, kummarduvad tema kõhu kohale. Vaikus.) Minu arust peaks tiksumist kuulda olema.
- VLADIMIR: Tsst!
- (Kõik jäävad kummargil kuulatama.)
- ESTRAGON: Mina kuulen midagi.
- POZZO: Kus kohas?
- VLADIMIR: See on süda.
- POZZO (pettunult): Persse! (lk 47)
- VLADIMIR: Igatahes aitas see aega viita.
- ESTRAGON: Aeg oleks nagunii edasi läinud.
- VLADIMIR: Seda küll. Aga mitte nii ruttu.
- (Paus.)
- ESTRAGON: Ja mis me siis nüüd teeme?
- VLADIMIR: Kust mina tean.
- ESTRAGON: Lähme minema.
- VLADIMIR: Ei saa.
- ESTRAGON: Miks?
- VLADIMIR: Me ootame Godot'd.
- ESTRAGON: Õigus küll. (lk 49)
- VLADIMIR: Lõpuks ometi! (Estragon tõuseb püsti, tuleb mõlemat kinga käes hoides Vladimiri juurde. Paneb kingad rambi lähedale maha, ajab ennast sirgu ja vaatab kuud.) Mida sa seal teed?
- ESTRAGON: Sedasama mis sinagi, vahin kuulõusta.
- VLADIMIR: Ma mõtlesin, mida sa oma kingadega teed.
- ESTRAGON: Jätan nad siiapaika. (Paus.) Tuleb ehk keegi... minutaoline... kellel on väiksem jalg ja ta saab õnnelikuks.
- VLADIMIR: Aga sa ei saa ometi paljajalu ringi käia.
- ESTRAGON: Jeesus käis paljajalu.
- VLADIMIR: Jeesus! Mis sa sellega öelda tahad? Sa ei kavatse ometi ennast Jeesusega võrrelda?
- ESTRAGON: Kogu oma elu olen ennast temaga võrrelnud.
- VLADIMIR: Aga tema elas soojal maal. Heal maal.
- ESTRAGON: Tõepoolest. Seal löödi vähemalt kähku risti. (lk 54)
- VLADIMIR: Küllap sinagi oled südamepõhjas rõõmus. Tunnista ometi.
- ESTRAGON: Miks rõõmus?
- VLADIMIR: Seepärast, et jälle minuga kokku said.
- ESTRAGON: Arvad?
- VLADIMIR: Võiksid seda vähemalt öelda, kui see ka tõsi ei ole.
- ESTRAGON: Mida ma pean ütlema?
- VLADIMIR: Ütle, et oled rõõmus.
- ESTRAGON: Olen rõõmus.
- VLADIMIR: Mina ka.
- ESTRAGON: Mina ka.
- VLADIMIR: Me oleme rõõmsad.
- ESTRAGON: Me oleme rõõmsad. (Paus.) Mis me siis nüüd teeme, kui me rõõmsad oleme?
- VLADIMIR: Ootame Godot'd.
- ESTRAGON: Õigus küll. (lk 59)
- ESTRAGON: Ja sina väidad, et kõik see juhtus eile?
- VLADIMIR: Muidugi eile.
- ESTRAGON: Ja sellessamas kohas?
- VLADIMIR: Muidugi siin. Seda kohta sa ometi tunned?
- ESTRAGON (vihastab äkki): Tunned! Tunned! Mis siin tunda? Olen oma litsis elus käinud läbi paksu ja vedela. Ja sinu arvates peaksin veel üksikasju märkama. (Vaatab ringi.) Vaata seda neetud kohta. Olen kogu aeg siin kükitanud.
- VLADIMIR: Rahu! Rahu!
- ESTRAGON: Kas sa ükskord jätad mind oma maastikkudega rahule! Räägi mulle põhjasügavustest! (lk 60-61)
- VLADIMIR: Pole karta, et me mõtlema kipuksime.
- ESTRAGON: Ja mille üle me siis veel kurdame?
- VLADIMIR: Mõtlemine pole sugugi see kõige hullem.
- ESTRAGON: Just, just, aga hea seegi.
- VLADIMIR: Mis asi see hea on?
- ESTRAGON: See, et hakkame teineteisele küsimusi esitama.
- VLADIMIR: Mis selles head on?
- ESTRAGON: Seegi on juba midagi.
- VLADIMIR: Tõepoolest.
- ESTRAGON: Ja edasi? Vahest tuleks arvata, et meil on veel vedanud?
- VLADIMIR: Kole on see, et kunagi sai mõeldud.
- ESTRAGON: Kas seda on tõesti kunagi ette tulnud?
- VLADIMIR: Kust need laibad kõik pärit on?
- ESTRAGON: Luukered?
- VLADIMIR: Just.
- ESTRAGON: Tõepoolest!
- VLADIMIR: Eks me vist kunagi mõtlesime pisut.
- ESTRAGON: Õige ammu.
- VLADIMIR: Luukamber. Luukamber.
- ESTRAGON: Ära vaata, ja kõik.
- VLADIMIR: Aga see hakkab silma.
- ESTRAGON: Õigus küll.
- VLADIMIR: Tee või tina.
- ESTRAGON: Mis?
- VLADIMIR: Tee või tina.
- ESTRAGON: Peaks vist otsustavalt looduse poole pöörduma.
- VLADIMIR: Oleme ju proovinud.
- ESTRAGON: Õigus küll.
- VLADIMIR: Muidugi pole see veel kõige hullem.
- ESTRAGON: Mis asi?
- VLADIMIR: Et me kunagi mõtlesime.
- ESTRAGON: Tõepoolest!
- VLADIMIR: Aga parem, kui seda poleks olnud.
- ESTRAGON: Mis parata! (lk 64)
- ESTRAGON: Ütlen sulle, et eile õhtul me polnud siin. Nägid seda vist unes.
- VLADIMIR: Ja kus me siis sinu arvates eile õhtul olime?
- ESTRAGON: Ei tea. Kusagil mujal. Mõnes teises paigas maamunal. Tühje kohti leidub küllalt. (lk 65-66)
- ESTRAGON: Mind jälitab needus.
- VLADIMIR: Käisid kaugel?
- ESTRAGON: Läksin servani.
- VLADIMIR: Tõepoolest, me oleme ju platool, nagu kandikul. Ühesõnaga, meid serveeritakse kandikul.
- ESTRAGON: Teiselt poolt tullakse ka.
- VLADIMIR: Oleme ümber piiratud! (Segaseks läinud Estragon tormab tagumisse kulissi, takerdub sellesse ja prantsatab maha.) Tola! Sealt ei pääse sa kuhugi. (Vladimir aitab Estragoni üles, talutab rambini, osutab publiku poole.) Seal pole kedagi. Tahad jalga lasta, mine sinna. Lase käia! (Lükkab teda haigutava kuristiku poole. Ehmunud Estragon taandub.) Sa ei julge. Arusaadav! Nojah. (Mõtleb.) Sul ei jää muud üle kui ennast peita.
- ESTRAGON: Kuhu? (lk 74)
- VLADIMIR: Ei maksa tühjade sõnadega aega raisata. (Paus. Ägedalt.) Teeme siis ometi midagi, kui selleks on võimalus. Ega iga päev juhtu, et kellelgi läheb meid tarvis. Mitte just tingimata meid, sest teisedki ajaksid asja ära, niisama hästi või koguni paremini. Abipalve, mida äsja kuulsime, oli määratud pigem tervele inimsoole. Ent siin ja praegu oleme meie inimsugu, tahame me seda või mitte. Kasutagem juhust, enne kui on hilja. Esindagem kordki väärikalt seda tõugu, kelle hulka õnnetu saatus meid toppis. Mis sina arvad?
- ESTRAGON: Ma ei kuulanud sind.
- VLADIMIR: Aga ka käed rüpes poolt- ja vastuargumente kaaludes seisame täiesti olukorra kõrgusel. Tiiger läheb omataolisele appi hetkegi kõhklemata. Või kaob kõige sügavamasse tihnikusse. Aga küsimus ei seisa selles. Huvitav on hoopis teine asi: mida me siin teeme. Õnneks me teame seda. Jah, nii segane kui kõik ka poleks, meile on selge see, et me ootame Godot'd.
- ESTRAGON: Õigus. (lk 80)
- VLADIMIR: Kas mina magasin sel ajal, kui teised kannatasid? Või magan ma praegu? Ja mis ütlen ma homme ärgates tänase päeva kohta? Ütlen, et ootasin koos oma sõbra Estragoniga siin kuni pimedani Godot'd. Et vahepeal läks Pozzo oma kandjaga mööda ja kõneles meiega? Kindlasti. Aga kui palju on kõiges selles tõtt? (Asjatult kingadega maadelnud Estragon on uuesti tukkuma jäänud. Vladimir silmitseb teda.) Tema ei tea nagunii midagi. Ta räägib, et on kere peale saanud, ja ma annan talle ühe porgandi. (Paus.) Haua kohal on raske ilmale tulla. Augu põhjas kohendab hauakaevaja juba vaikselt oma tööriistu. Vananeda on aega küll. Õhk väriseb meie kaevetest. (Kuulatab.) Kuid harjumus suudab kõike summutada. (Silmitseb Estragoni.) Ja keegi teine silmitseb samuti mind, öeldes: "Ta magab ega tea, et ta magab." (Paus.) Edasi ei tohi mõelda. (Paus.) Mis ma õieti rääkisin? (lk 94)