Harpüia
Proosa
[muuda]- Aga mr. Ramsay luges edasi, jalad pingi all krõnksus.
- Ta luges väikest raamatukest, mille läikivad kaaned olid kiivitajamunatäpilised. Aeg-ajalt, kui nad nii tolles õudses tuulevaikuses edasi loivlesid, keeras ta lehte. Ning Jamesile tundus, et iga lehekeeramist saadab mingi temale määratud eriline žest: kord resoluutne, kord käskiv, kord enda vastu haletsust äratava tagamõttega; ning kogu see aeg, mil isa luges ja noid väikesi lehti üksteise järel pööras, ootas James hirmuga hetke, mil ta vaatab üles ja talle midagi teravat lausub. Mis nad siin passivad? küsib ta näiteks, või midagi muud niisama tobedat. Ja siis, mõtles James, haaran ma noa ja torkan talle südamesse.
- See noa haaramise ja isale südamesse torkamise ammune sümbol oli temasse ikka püsima jäänud. Ainult et nüüd, vanemaks saanuna, kui ta seal istus ja võimetus raevus isa põrnitses, polnud see enam tema, too lugev vanamees, keda ta tappa tahtis, vaid too miski, mis talle kallale sööstis (kuigi ta seda ise võib-olla ei teadnud): too metsik äkiline mustatiivuline harpüia, kes sind oma küüniste ning kalgi ja kõva nokaga tagus ja tagus (ta tundis ikka veel nokalööke oma paljastel säärtel, kuhu see teda lapsena oli tagunud) ja siis minema lendas, ning seal istus isa taas, väga kurb vana mees, kes luges raamatut. Tolle miski ta tapab, tollele torkab noa südamesse, ükskõik, mida ta iganes teeks — (ja ta suudab kõike, tundis ta, pilk tuletornil ja kaugel kaldal) kas tegutseb äri alal või pangas või advokaadina või mõne ettevõtte juhina, alati võitleb ta sellega, jälitab seda, hävitab selle — türanniaks, despootiaks nimetas ta seda — , mis võtab inimestelt sõnaõiguse ning sunnib neid tegema seda, mida nad ei taha. Kuidas saanuks kumbki neist öelda, Aga ma ei taha, kui isa ütles, Lähme tuletorni juurde! Tee seda! Too teist! Mustad tiivad laotusid laiali ja kõva nokk rebis.
- Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 129-130