Hedi-Liis Toome

Hedi-Liis Toome (sündinud 13. augustil 1983) on Eesti teatriteadlane, teatrifestivali Draama kuraator ja tegevjuht.

Intervjuud

Praegu, aastal 2023 võib ehk märgata seda, et helilooja või helikujundaja kõrvale on tekkinud helikunstnik, kes on eriti aktuaalne just kaasaegse teatri kontekstis, kus originaalmuusika loomine ei ole esikohal, vaid kasutatakse heli atmosfääri või tunde loomise vahendina. Ja ka üldiselt võib öelda, et praegu kasutatakse muusikat ja heli laiemalt Eesti teatris tunduvalt mitmekülgsemalt.
Ma küsisin ühe kunagise Teatrielu vestlusringi ajal heliloojatelt Liisa Hirschilt ja Ardo Ran Varreselt ning lavastaja Ivar Põllult, kas hea muusikaline kujundus on selline, mida sa paned tähele või selline, mida sa ei pane tähele. Ja mis on üldse see, millele me peaksime mõtlema, kui kuuleme teatris muusikat?

Postdramaatilise teatri kontekstis on asi selles mõttes lihtsam, et kõigil väljendusvahenditel on võrdne kaal, muusika on sama oluline kui lava- või valguskujundus, sama oluline kui sõna. Saksa teatriteadlane Hans-Thies Lehmann on juhtinud tähelepanu isegi sellele, et kaasaegne teater on oma vormilises ülesehituses muusikalisem kui varem ehk siis kogu tervikut läbib mingisugune musikaalne kompositsioon.

Eestis kasutavad lavastajad muusikat väga erinevalt – see võib olla otsene atmosfääri looja (keegi lavastuse tegelastest läheb näiteks ööklubisse või restorani, mida antakse edasi ka vastavat helitausta kasutades) või ilma otsese üks-ühele tähenduseta kommentaar tervikule, fenomenoloogilise atmosfääri kujundaja. Kujundus sõltub ka sellest, kas laval on live bänd või mitte. Viimasel ajal on just live muusika eriti populaarseks saanud ning muusikute kohalolu loob ka teistsuguse atmosfääri näitlejate jaoks, sest ollakse kontaktis reaalsete, muusikat koha peal loovate inimestega.
Näiteks Ivar Põllu läbilöögilavastus "Ird, K." oli muusika poolest uuenduslik, sest ta kasutas seal lugusid algusest lõpuni – need võisid kesta ka 7 minutit, kuid neid ei katkestatud. Ja muusika ise oli justkui metakommentaar, mis andis edasi tegelaste siseelu. See on jäänud Põllu lavastusi iseloomustama siiamaani.
Ingomar Vihmari puhul tooksin ma esile sellise lavastuse nagu "Keskea rõõmud", kus terve lavastus oli improviseeritud ning Ingomar asus ka ise laval ning valis hetkesse sobivat muusikat, mis pidi tegevust või näitlejaid käivitama. Ka teistes oma lavastustes on ta tihti ise laval ning tegeleb sobiva muusika valimisega.
Vahel mulle tundub, et kõik kunstiliigid on hästi pühad. Muusika, eriti klassikaline muusika, on hästi püha. Teater on püha. Ja parem on neid mitte kokku segada, sest siis on neid raske nimetada, defineerida, tekib küsimus, mis see ikkagi on ja kas see on lubatud või mitte.
Kui Tallinn oli 2011. aastal kultuuripealinn, mängiti Skoone bastionile ehitatud ajutises Põhuteatris Nature Theatre of Oklahoma lavastust "Life and Times Episode 1", mille keskmes oli 16 tundi kestev intervjuu vanema naisterahvaga. Idee seisnes selles, et intervjuu kanti ette üks ühele, nn verbatim stiilis ehk kõik mhmh-id ja kordused jäid sisse ning seejuures oli see kõik muusikal. Ja ma mäletan, et see mõjus kuidagi nii värskendavalt, nende eri meetodite ja vormide kokkupanek. Midagi sellist, just sellist vabadust, tahaks Eestiski näha.
- Hedi-Liis Toome, intervjuu: Oliver Issak, "Hedi-Liis Toome: helilooja ja helikujundaja kõrvale on teatris tekkinud ka helikunstnik", ERR, 03.09.2023

Juhan Ulfsak ütles ühes vestlusringis, et kõige keerulisem on artistile, kui ta jääb oma maailma kinni. Teistes kultuuriruumides loodud lavastuste nägemine on Eesti väiksuse puhul väga vajalik, sest avardab inimeste maailmapilti. Arvan, et see ei puuduta ainult teatritegijaid, vaid puudutab ka publikut.
Paljud üliõpilased on festivali vabatahtlikud, milleks ma julgustan neid tulema, sest ka minu enda n-ö karjäär teatrimaailmas algas vabatahtliku tööst. Ma ei õppinud siis isegi mitte teatriteadust, vaid sotsioloogiat. Minu teatriarmastus tekkis vabatahtlikuks olemisest.

Ülikoolis õpetame teatrit suhteliselt teoreetiliselt ja rohkem sellest vaatevinklist, mis avaneb saalis istumisel. Festivalil vabatahtlikuna osalemisel näevad meie tudengid, kuidas teatrit päriselt tehakse, ja see on neile väga vajalik.

Kui mõelda, et Paide teater oli sunnitud teatama, et lõpetab tegevuse, ja et Von Krahli teatri tulevik ei ole päris selge ja probleeme on Vaba Lavaga, siis tundub, et teatril on raske. Nii et võiks arvata, et tulevik on tume. Aga ma loodan, et see on ajutine kriis ja kriisist saavad sündida uued asjad. Nii et ma ikkagi loodan, et tulevik on helge.

Mitmekülgsus on Eesti teatrile väga oluline. Samas tegutsevad hästi maakonnateatrid. Eestis on võimalik enamasti igalt poolt sõita kõige rohkem sada kilomeetrit, et vaadata professionaalse teatri etendusi.

Hedi-Liis Toome, intervjuu: Raimu Hanson, "Draama tegevjuht astus teatrimaailma karjääris esimese sammu tudengina", Postimees, 9. september 2022