Helene Hanff

Helene Hanff (15. aprill 1916 – 9. aprill 1997) oli USA kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema raamatud "Charing Cross Road 84" ja "Bloomsbury Streeti hertsoginna".

Charing Cross Road 84

Helene Hanff, "Charing Cross Road 84", tlk Lauri Liiders, Rahva Raamat, 2019

Inglise kirikule võib teada anda, et nad on ära rikkunud kõige kaunima proosa, mis on kunagi kirjutatud, sest kes küll soovitas neil ladinakeelset Vulgatat kohendama hakata? Selle eest põlevad nad veel põrgus, pange mu sõnu tähele.

Minule see midagi ei tähenda, kuna olen juut.

Kuid mul on katoliiklasest vennanaine ja metodistist vennanaine, terve hulk presbüterlastest nõbusid (oma vanaonu Abrahami kaudu, kes vahetas usku), ja tädi, kes on kristliku teaduse ravitseja, ning ma usun, et ükski neist ei kiidaks heaks seda anglikaani ladina piiblit, kui teaksid selle olemasolust. (Kuigi vaevalt et nad teavad isegi ladina keele olemasolust.) (lk 14)

Savage Landor jõudis kenasti kohale ja kukkus lahti Rooma dialoogi kohalt, kus kaks linna olid just sõjas hävitatud ning kõiki löödi risti ja nad palusid mööduvatel Rooma sõduritel end odaga läbi torgata, et agoonia lõpetada. Peale seda oleks lausa kergendus lugeda Aisopost ja Rodopet, kus pole vaja muretseda muu kui näljahäda pärast. Armastan kasutatud raamatuid, mis langevad lahti leheküljelt, mida eelmine omanik kõige sagedamini luges. Kui Hazlitt saabus, langes see lahti lause "Vihkan uute raamatute lugemist" kohalt ja ma hüüdsin eelmisele omanikule: "Seltsimees!" (lk 17)
Saadan teile tervitusi Ameerikast - tollelt truudusetult sõbralt, kes saadab miljoneid Jaapani ja Saksamaa ülesehitamiseks, lastes Inglismaal nälgida. Kui Jumal tahab, siis ühel päeval tulen ma sinna ja vabandan isiklikult oma riigi pattude pärast (kuid ajaks, mil koju naasen, peab mu riik kahtlemata vabandust paluma minu omade pärast). (lk 49)
Kas ma polegi sulle rääkinud, et kirjutan Ellery Queeni telesarja jaoks kunstipäraseid mõrvalugusid? Kõik minu stsenaariumid on kunstitaustaga - ballett, kontserdisaal, ooper - ja ka kõik kahtlusalused ja laibad on kultuursed, vahest kirjutan sinu auks ka ühe haruldaste raamatute kohta käiva osa, kas eelistad olla mõrvar või laip? (lk 75)
Kavatsesin sulle kirjutada "Õngitseja" saabumise päeval, et sind tänada, sest ainuüksi puugravüürid on raamatu hinda kümnekordselt väärt. Millises kummalises maailmas me elame, kui nii kauni asja saab terveks eluks omale ühe Broadway kinopileti või viiekümnendiku hambaplommi panemise hinna eest.

Aga kui su raamatud maksaksid seda hinda, mida nad väärivad, siis ei saaks ma neid endale lubada! (lk 80)

Loodan, et teil Noraga oli tore puhkus. Mina veetsin enda oma Keskpargis, mul oli kuu aega puhkust joeyst, oma kallist väikesest hambaarstist, tema läks oma mesinädalaid veetma, mina rahastasin mesinädalaid.

Kas ma rääkisin sulle, kuidas ta mulle eelmisel kevadel rääkis, et pean kõigile hammastele plommid panema või need välja tõmbama? Otsustasin ikkagi plommide kasuks, olen hammastega ära harjunud. Kuid summa on lausa astronoomiline. Nii peab Elizabeth ilma minuta troonile tõusma, mu hambad on ainus asi, mille kroonimist mina lähema paari aasta jooksul näen. (lk 85)

"Raamatusõprade antoloogia" astus koos oma kullatud kaanekirjade ja kuldäärega lehtedega pakkepaberite vahelt välja, olles kahtluseta kauneim mulle kuuluv raamat ja ületades isegi Newmani esmatrüki. See paistab liiga uus ja puutumatu, et keegi oleks seda varem lugenud, kuid siiski on: see kukub lahti kõige imelisematest kohtadest, kui selle eelmise omaniku vaim juhatab mulle kätte asju, mida ma pole kunagi varem lugenud. Nagu Tristram Shandy kirjeldus tema isa erakordsest raamatukogust, mis "sisaldas iga raamatut ja traktaati, mida oli kunagi kirjutatud väljapaistvate ninade teemal". (Frank! Mine otsi mulle "Tristram Shandy"!) (lk 87)
Ja ma mõtlesin: "Loen valjusti ette kolm keskmise pikkusega lõiku XV jutlusest," sest Donne’i tuleb valjusti lugeda, see on nagu Bachi fuuga.

Kas sa tahaksid teada, mida pidin läbi elama selle süütu katse käigus lugeda ette kolm järjestikkust lõiku XV jutlusest ilma midagi välja jätmata?

Kui alustad Giant Modern Library raamatuga, tuleb XV jutlus kõigepealt üles leida, ja seal nad on: Katkendid I, II ja III - alles I katkendi lõppu jõudes avastad, et nad on sealt Jesebeli ära kustutanud. Nii et võtad kätte Donne’i "Jutlused, valitud lõigud" (Logan Persall Smith) ja veedad kakskümmend minutit, üritades sealt leida XV jutlust, I katkendit, sest Logan Pearsall Smithi arust pole see XV jutlus, I katkend, vaid Lõik "126. Kõik peavad surema". Nüüd oled selle leidnud, aga avastad, et nad on Jesebeli ka siit ära kustutanud, nii et lähed "Täieliku luulekogu & valitud proosa" (Nonesuch Press) kallale, kuid nemadki ei jätnud Jesebeli sisse, nii et lähed siis "Oxfordi inglise proosaraamatu" manu, kus veedad seda otsides veel kakskümmend minutit, sest seal pole see XV jutlus, I katkend, ega ka "126. Kõik peavad surema", vaid Lõik "113. Surm kui võrdsustaja". Jesebel on seal olemas ja loed selle valjusti ette, aga kui lõppu välja jõuad, pole seal ei II ega III katkendit, seega pead ette võtma ühe ülejäänud kolmest raamatust, juhul kui olid piisavalt tark, et need õigetest kohtadest lahti jätta, mida mina polnud.

Nii et ütle mulle ausalt: kui raske oleks leida John Donne’i täielik jutlustekogu ja kui palju see maksaks?

mina lähen voodisse, mul saavad olema jubedad õudusunenäod hiiglaslikest akadeemikurüüdes kollidest, kes kannavad veriseid lihunikunuge siltidega Katkend, Valik, Lõik ja Lühendatud. (lk 119-121)

Panen kaasa kolm taala, see on kaunis raamat ja seda ei saa isegi kasutatuks nimetada, leheküljed olid lahti lõikamata. Kas rääkisin sulle, et leidsin selleks viimaks täiusliku vahendi? Pärlmutterkäepidemega puuviljanuga. Ema jättis neid mulle tosina jagu ja ma hoian üht kirjutuslaual pliiatsitopsis. Vahest ei suhtle ma õigete inimestega, aga see pole küll tõenäoline, et mul oleks külas kaksteist inimest, kes kõik samal ajal puuvilja tahavad. (lk 124)
Viskasin just minema ühe kingiks saadud raamatu, see oli mingi jobudiku jutustus sellest, kuidas oli elada Oliver Cromwelli ajal - ainult et see jobudik EI ELANUD Oliver Cromwelli ajal, nii et kust põrgust tema teab, kuidas oli tollal elada? Kui keegi tahab teada, kuidas oli elada Oliver Cromwelli ajal, võib ta sohvale Miltoni ja Waltoni vahele pikali visata, ning nad mitte ainult ei räägi sellest, vaid viivad ta sinna.

"Lugeja ei usu, et säärased asjad võisid olla," ütleb Walton kuskil, "aga mina olin seal ja ma nägin seda"

see on just minu jaoks, armastan neid mina-olin-seal raamatuid väga. (lk 132)