Helga Kangro

Helga Suits-Kangro (sündinud Eeva Helga Emilia Suits; 19. mai 1924, Tartu – 11. mai 1999, Stockholm) oli eesti lastepsühhiaater ja kirjanik. Kirjandust harrastas väikestviisi ka tema isa.

"Kaarel, kas mäletad?"

Helga Suits-Kangro, "Kaarel, kas mäletad?", tlk Mare Rebas, Loomingu Raamatukogu 1-3/2000.

• Kevadvihm pani lume väikeste ebakorrapäraste koskedena Toomemäe nõlvakutest alla veerema. Nõlvad kattusid kevadel õrna, suvel tumeda rohelusega. Meie, lapsed, jooksime kõrges rohus ja tihedas koerputkedžunglis, hüplesime mööda teeradasid ja mängisime oma mänge. (lk 35)
• Lapsena elasin ma Tartus Vallikraavi tänavas.

Ma ei teadnud midagi Tartu kaugemast ajaloost, linna anastamisest vürst Jaroslavi poolt, kindlusest, Toomemäest, kaitsvast vallikraavist. Vahest peegeldas veega täidetud vallikraav Toomemäe minevikku? Vahest oli mõni ilus või hirmutav pilt selle pinnal veel alles? (lk 35)

• Juuniöö on loodud unistamiseks, romantikaks, armumiseks, nostalgiaks. Juunis püsib ilu kuu avatud palgel, mis hiljem, hoopis hiljem, hakkab kiirgama külma valgust. Valges suveöös võib kuulda raskeid sõidukeid tänavatel sõitmas. Veoautodelt hüppavad maha tumedad kujud ja trambivad tänavasillutisel, helistavad uksekella. Inimesed aetakse voodisoojusest välja. Küüditamine! (lk 81)
• Hilissuvise sõjategevuse käigus muutus kodulinn rindelinnaks, ja temast sai vormitu varemetelinn. Emajõgi – surnujõgi. Ühel kaldal taganevad Vene väed, teisel kaldal pealetungivad sakslased. Linnamajad olid mõlema poole suurtükitule märklauaks. (lk 85)
• Minu kodulinn oli vana, vanade hoonete ja kitsaste tänavatega, ilus oma sädeleva jõega ja kirikutornidega, võimsa Toomemäega, paljude parkide, vanaaegse ülikooli ja selle rooma sammastega. Minu kodulinn munakivisillutisega kaetud platside ja tagahoovidega, sammassildadega, jõel liuglevate paatidega ja plagisevate hobutroskadega. (lk 88)

Tema kohta

• "Kaarel, kas mäletad?" on tüüpiline pagulaskirjanduse teos. Võib isegi olla, et üks viimaseid teoseid, mida võib veel pagulaskirjanduseks nimetada. See annab Helga Suits-Kangro raamatule erilise väärtuse. Õige Eesti on ammu kadunud. Kadumas on ka see Välis-Eesti, kus niimoodi asju ja aegu mäletatakse, kadumas on niimoodi meenutav pagulaspõlvkondki. Asemele on tulnud julm, ent see-eest taastatud ja tegelik Eesti Vabariik.
• Helga Suits-Kangro raamatu jõud on meenutuslikkuses. On ilus noorusarmastus, on ehedat kultuurilugu, on unenäolist unelemist. Ja kõik see on nii naiselik! Naiskirjandus par excellence! Ent mis peamine – tegemist on Gustav Suitsu tütrega.
• Isa Gustav alustas ju "Kiirte" albumi (1901-1902) initsiaatorina ja hilisema nooreestlasena sisuliselt eesti kirjanduse 20. sajandit, tütar Helga lõpetab selle. Üks perekondlik ring sulgub. Meie, ülejäänud, oleme vahepeal.
  • Toomas Liiv, "Veel üks lugu õigest Eestist", EPL, 26.02.2000