Heli Kendra

Heli Kendra (sündinud 15. juunil 1964) on Eesti helilooja, kirjanik ja muusikaõpetaja.

"Kärkä"

Tsitaadid väljaandest: Heli Kendra, "Kärkä", 2021.

• Oma kodu - kas selle nimel peaks vanemate kombed maha salgama? Anne suguvõsas polnud esiisadest saadik kirikumeestega tegemist tehtud. "Papp põleb perguss," tavatseti kodus öelda. Tema isad ja vanaisad olid ausad kalamehed ja hülgekütid, pidades au sees neid jumalaid, kes annavad merest söögi ja metsast katusealuse ning kaitsevad kurja eest. Neile jumalaile on ande viidud õuenurka, puu alla ja kalakabelisse. Annele tundus, nagu reedaks ta oma senise kaitsja, kui Jüri kabelisse evangeeliumi lugema laseb. Mitte et Ann end mingiks paganaks oleks pidanud - ka tema oli ristitud, leeritatud ja laulatatud, sest nn nõudis komme. Kuid milleks jumalaga rääkimiseks kellad ja oreliviled? Milleks paksust raamatust pikka joru lugeda, mida jumalasõnaks nimetatakse? Annel polnud jumalaga rääkimiseks vaja kuskile minna. Ta oli veendunud, et jumal kuuleb teda ka saunanurgast või rannakarjamaa kiviaia veerest. (lk 8)
• Nooremat venda leinas Ann kaua. Just tema oli pere vanima õena väikest Jaagupit hoidnud, mähkinud ja kussutanud. Valvanud, et ta esimesi samme tehes kukkudes viga ei saaks ja vastanud ta naljakatele lapse-küsimustele... Kas polnud ta vennakest piisavalt hästi hoidnud, et ta temalt ära võeti? Kaua otsis Ann enese süüd, meenutades pisarsilmil väikese Jaagupi rõõmsat naeru ja pehmeid käsi oma kaela ümber. Alles teise tütre sünd kustutas Anne meeltest tasapisi leina ja igatsuse väikevenna järele. Kui esimene tütar Eeva oli rahulik ja rõõmus laps, siis Tüna nõudis ema lähedust lausa igal minutil, tema kõrvalt polnud aega millelegi muule mõelda. Ja vahel vaatas laps ema nii, nagu mäletaks ta teispoolsust, kust ta siia ilma tuli. Sellega ei suutnud Ann kuidagi harjuda, iga kord tite ebamaise teadjapilguga kohtudes tundis ta judinat üle selja jooksvat. (lk 9)
• Jüri ema, vaga ja siivas lesknaine, oli kuuldavasti olnud üsna "jumalik" inimene. Pärinedes laulumeeste suguvõsast, oli ta usinasti armulaual käinud ja õpetanud lapsed maast madalast laua ääres söögipalvet ütlema. Aga Annele ämmaks saada ta ei jõudnudki, ta oli surnud veidi aega enne pulmi. Ja Jüri vanem vend Tõnis oli külakõrtsmikuna "jumalikkusest" õige kaugel. Õnneks polnud ta ka eriti saksik, nagu teine vend Mart, kes oli verinoorelt mõisa tallipoisiks läinud ja pärast mõisa koka tütrega abiellumist üsna pea aidameheks tõusnud. See oli ühe lihtsa rannapoisi jaoks ootamatult kõrge ametikoht ning mees tundis oma tähtsust. Ja laskis seda teistelgi tunda. Ann teda ei sallinud. Kui Jüri kuulmas polnud, pomises ta iga kord, kui Mardist juttu tuli: "Kukk sidahunniguss." Isegi oma lapse varrudega oskas see mees oma "kõrgemat seisust" sugulastele nina alla hõõruda. Vaderiteks olid kutsutud mõisaproua ise ja tema vend - "herr kapitän", kelle järgi pandi lapsele nimeks Ludvig Magnus. Ja kui Mardi soovitusel pandi Anne teisele tütrele nimeks Anna Kristina, pidi ta kaua kuulma külarahva pilkeid: saunanaisel sündis mõisapreili. Õnneks jäi peene nimega rannaplika peagi lihtsalt Tiinaks ja tema edev ristinimi ununes ka kõige pilkehimulisematel meelest. (lk 30-31)
• "Nindap siis," ütles Jürg, kui Ann oli silgukausi ja hapupiima lauale kandnud, "ennemb kennegi ruoga eit oda, ku süömäpalve on luetud."

"Mesasi?" küsis väike Eeva imestunult.

"Süömäpalve," kordas isa lapsele tungivalt silma vaadates, "leikuse tänüpühäl pühitsedä minu laulumiheks ja laulumihe lapsed täüdü olla jumalaile kuulegad. Egä mei metseläjäd ole, ettei ohma kiitu jumalaile üöllä, et tämä meile süömä laualle ans."

"Kiitu jumalaile, et ... tämä minulle mau ans," sõnas Eeva itsitades.

"Vaid, sinä hiisik!" käratas Jürg. (lk 15)

• Vana kalakabel oli seisnud neeme otsas aastasadu ja rahvas pidas seda Koljutaadi kojaks, kuhu kehvadel aastatel ande viidi ja paremaid aegu paluti. Iidvana kabel oli küll viltu vajunud, nii et ükski ei seisnud enam kinni ja vahel roojas mõni pudulojus poollagunenud altari ette haisva hunniku, kuid ikka ja jälle hoolitses üks või teine rannamees, et mõni õlevihk katuse lappimiseks tuua. Räägiti, et Nigula kunagine peremees olla Koljutaadile isegi hõbedast kala sepistanud, aga keegi kurikael oli selle kabelist minema viinud ning mehed jälginud hulk aega, kelle võrgud kalade asemel "sitta täüs" lähevad. Kas nad sel moel varga tuvastada suutsid, seda ei teadnud ega mäletanud enam keegi. (lk 18)
• Ann oli Soomes varemgi käinud. Isaga kalaturul. Vahel olid nad halva ilma sunnil peatunud ka mõnel väikesel saarekesel, kus maa kaljune, kuid inimesed lahked ja abivalmid. Teispool merd räägiti küll õige veidi isemoodi, kuid jutust sai paremini aru kui Järvas, kus Ann oli vanasti isaga koos kala kauplemas käinud. Võib-olla tuli see sellest, et isa ütles neid endidki Soomest pärinevat. Ann oli lapsena korduvalt kuulnud vanainimeste jutte sellest, kuidas saja aasta eest tapnud hirmus sõda ja katk enamuse siinsete randade inimestest. Siis tulnud isa vanaisa Soomest, et kosida siit üle mere sõjapakku sattunud kena neiu. Ent kohale jõudes selgus nende ehmatuseks, et neiu koduküla olnud täiesti inimtühi - ei leidnud nad hingelistki, kellelt neiu kätt paluda. Nõnda olid nad läinud vaid kahekesi kirikuõpetaja jutule, kes vanemate ja sugulaste puudumist sugugi imeks ei pannud, vaid nad kolme korda maha kuulutamata otsekohe paari laulatas. Nii jäänudki nad siia randa elama. (lk 18-19)
• Üheski linnas ei olnud Ann siiski varem käinud. Ei siin- ega sealpool merd. Kõrged kivist majad tundusid küll suursugused, aga samas ka hirmutavad, tekitades ebamäärast ahistust. Üles katuste poole vaadates tundus Annele, et kogu see kivimass vajub talle lömastades peale. Auklikud trotuaarid olid laiad, aga ebasõbralikult kõvad. Ann, kes ometi oli harjunud rannas paljajalu kivilt kivile kõndima, tundis valusalt iga konarust oma pehme tossutalla all. Ning inimeste rohkus pani tal viimaks südame pööritama.

"Kuda nie kaik siin elädä saavad, nindagu mudulased kuos," vangutas ta mehe käevangust kõvemini haarates pead.

Jürg kehitas vaid õlgu:

"Ku sa juo siie oled sündünd, egä sa muud tiiekki." (lk 19)

• Oodatav laps sundis Jürgi majaehitusega kiirustama. Kuid see polnud ainus põhjus. Kui kirikhärra ise rannakabelisse jõulujumalateenistust pidama tuli, ootas ta, et uus kabelimees teda võõrastaks ning Jürg sattus piinlikku olukorda. Kus saksa vastu võtta? Kas tõesti tuleb tal härrastele jõuluõlut ja mouku1 oma pisikeses ja pimedas saunas pakkuda? Ka vöörmünder ei olnud eriti jõukas mees, et see kohustus temale panna. Nõnda pidi Jürg paluma kõrtsmikust venda, et see kõrged külalised vastu võtaks. Tõnise puhmaskulmud tõmbusid seda kuuldes õige kipra. Ega ta kitsi mees olnud - venna jaoks ei olnud tal millestki kahju ning mõned paremad palad võis ju kirikhärrale ja tema kaaskonnale ette kanda, kuid igasuguste sakste teenimine oli Tõnisele vastukarva.

"Kus sa tohid pappi kõrtsituba tuua," püüdis ta kõrvale vingerdada, "sie jo saageli edekoda!"

"Egäs kõrtsituba, ma metlin ige ieskampri," kohmas Jürg veidi ebalevalt.

Pärast pikka kemplemist ja lubadusi kõik kulutused omast palgast kinni maksta andis Tõnis viimaks alla.

"Et sie ainumas ja viimane kerd olis," ütles ta pahuralt. (lk 23)

• Jürg lõi käega ja läks kambrisse. Oli tal nüüd vaja ära unustada! et naisega sõnasõtta sattudes pole siin rannas veel ükski mees võita suutnud. (lk 48)
• Nõnda siis tulidki varakevadel Eltsu pulmad. Kas kirikhärra pruudi paisuvat kuuealust nähes haugutas või mitte, ei hakanud Ann küsima. Peagi sündis Eltsul tütar, kuid veel enne, kui puud lehte läksid, tuli tal oma laps surnuaeda kanda. Mis patud õe hingel olid, et temagi laps siit ilmast ära võeti, mõtles Ann nukralt. Või kas peabki alati mingit pattu olema, eks haigused ja hädad käi ikka inimestega kaasas, olgu su hing patune või puhas. Ja kas mõnd täiesti patuta inimest üldse maailmas ongi? Või mis see patt ülepea on ja mis mitte? Ann tundis, et sellest ei käi tema mõistus üle. Küll Jürg seletaks, kui küsida võtaks - tema seletaks igaühele, kes küsida taipab. Kuid Ann ei küsinud. Ta teadis küsimatagi, et Jüri sõnadest talle ei piisaks ning mehe püüd midagi lahti seletada lõpeks ainult järjekordse mõttetu vaidlusega, sest Jüri silmis olid Anne mõttekäigud kui mitte suisa paganlikud, siis vähemalt ekslikud. Ning Ann oli juba mõistnud, et pattu ei saa keegi lõpuni ära seletada. Sest mõni peab patuks juba ainuüksi siia ilma sündimist, aga naabri mehel naha üle kõrvade tõmbamist mitte. (lk 57-58)
• "Neh. Moisass süöväd juo ammugi karduli," kinnitas Jürg. "Mart pani mennel sügiisüll suure pellu täüs, mõisast sai. Nüüd pagub siemnekarduli, nie täüdüb vade keväjäl maha panna ja süömä jagub kogu talve!"

Ann oli kartulitest kuulnud küll, mõisas kasvatati neid juba ammu, aga siiski jäi ta umbusklikuks:

"Meil jo nauri tarbeni."

"Nie kardulid, nie megivad kohe magusad. Tölkjue rahvas süöväd pia igä päiv karduli! Nüüd meil täüdüb peldu tehä ja siis keltri tehä ja."

"Mes mei silgukampril siis hädä on," imestas Ann nüüd selga sirutades.

Külas polnud kellelgi keldrit. Polnud nii palju toiduvarusidki, et keldrit vaja oleks. Leiva- ja sepikujahud, herned-oad, tangud ja muu kuiv kraam hoiti aidas. Jõukamail, kes kevadel põrsa võtsid, rippusid seal kapsatünni ja silgupüti kohal ka mõned seasingid ning kui mõni mees raatsis sügisel lamba veristada, siis hoiti ka lambakintse ja soolalihapütti aidas. Naeriste jaoks oli auk maa sees - milleks rannamehele kelder, see on ju sulaselge narrus! (lk 68)

• Seepeale hakkas Anna äkki omaette itsitama:

"Kuule, ämm, kas sinä oled samate medeld, et sen... jumalaga on vähä naljagad luod?"

"Mes siel naljagat on?" imestas Ann

"Ku Madis lugi kümmet käskü, siis üks oli "sinä eit pia mitte himustama ligimise naist, sulast, ümmärdäjät ja pudulojuksi". Sest minä saan arvu küll, et ein tohi töise inimise luomasi heneselle ottada, vade tienijäd on jo inimised, nie lähteväd tienimä, kuhu tahtuvad. Ja kuda minä kenegi naise ärä ottada saisin? Mes ma tien sen naisega?"

Nüüd hakkas ka Ann naerma, nii et käedki kalade kohal peatuma jäid. (lk 495)