Heli Lääts

Heli Lääts (kodanikunimi alates 1958. aastast Heli Saul; 24. juuni 1932 Kuressaare – 16. veebruar 2018) oli eesti laulja (metsosopran).

Intervjuud

Mõttes laulan, aga kui suu lahti teen, panen kohe kinni. Sellepärast, et mis sealt välja tuleb, kõlab hoopis teisiti kui see, mida ma oma sisekõrvaga ehk siis mõttes kuulen. Kui oled 55 aastat ja natuke veel rohkem laulnud, siis seda on piisavalt palju. Arvan, et tegin õigesti, kui jätsin laulmise, ma ei kahetse seda. Kõik see – pärast puusaoperatsiooni narkoosist väljatulek, mis mu hääle viis – juhtus nii ootamatult ja nii lõplikult, et enda taas vormi ajamine oleks olnud suurem töö ja vaev kui muusikakooli lõpetamine. Mõtlesin, et ei ole mõtet vaesuse tunnistusele alla kirjutada. Eesti rahvas peab mind mäletama sellisena, nagu ma lavale tulin ja kus ma aastatega tasapisi kosusin.
Teismelisena kõndisin ma Kuressaares oma koduaias ja kogu aeg oleks mul justkui keelpilliorkestrid kõrvus mänginud. Millegipärast on nad ära kadunud, ma ei kuule neid enam. Olen eluaeg džässorkestritele stringorkestreid eelistanud. Nende muusika on hingemuusika. Sest inimese hingekeeled ei ole mitte trompetid ja trummid, vaid ikka keelpillid.
Ega ma tea, kas minust lauljat olekski saanud, kui mitte 1959. aasta laulupeol poleks Joosep Aavik võtnud mind käekõrvale ja viinud noorte lauljate ülevaatusele, superstaaride otsingule. Kui olin oma kaks laulukest ära laulnud, pani papi Aleksander Arder pea viltu, vaatas suurte vasikasilmadega mulle otsa ja küsis, et kuulge, latsekene, kas te ei tahaks tulla meile laulmist õppima. Aga mul olid Tartu ülikooli kehakultuuri osakonnas dokumendid sees!

Korraga oli kogu maailm segamini pööratud. Ei jõudnud ma enam Tartusse eksamitele ega saanud ka muusikakooli sisse ning nii ma olingi ühe aasta Viktor Kingissepa nimelises Kingissepa keskkoolis kolmanda klassi juhataja. Muusikakooli astusin siis järgmisel aastal. Küllap mõeldi, et võtame selle hullu saarlase vastu, muidu tuleb veel kolmas kord.

[Kadunud kaasale Peeter Saulile mõtlemisest:] Kui mul on tegevust, siis ma nii palju ei mõtle, aga kui kuulan muusikat, tahaksin tema käest justkui küsida, et mis sina sellest asjast arvad ning kui ma teinekord magama ei jää, olen poolunes vegeteerides Peetriga ka telefoniga rääkinud. Saan sellest virgudes aru, et käsi on püsti ja ma hoiaks nagu telefoni käes. Siis taipan, et ei ole kellegi käest midagi küsida.

Peetri nahktooliga siin suures toas on ka huvitavad lood. Kui keegi selles istub ja püsti tõuseb, siis tooli nahk nagiseb. Mõnikord kuulab poeg siin muusikat ja kui ta viimaks ennast püsti ajab, mina aga juhtun samal ajal köögis olema, on tunne, et kohe-kohe tuleb ka Peeter kööki.

Mõnikord küsin, et miks sa ära läksid ja jätsid mind üksinda siia, ma ei taha üksinda olla. Need on hetked, kui vesi kipub üle pea kokku lööma.

Aeg-ajalt abielupaarid peavadki lahus olema. Kuna Peeter polnud üldsegi kerge natuur – üsna resoluutse ja minu jaoks ehk isegi liiga tugeva iseloomuga –, siis mulle olid lahusolekud abielupuhkused, pärast mida kokku saades oli kõik jälle värske.

Eks me üritasime teineteisele ka kirjutada, kuigi Peetri kirjad olid alati väga lühikesed ning hiljem hävitas ta need üldse ära. Pidin ikka väga mõtlema, kuidas pärast romantilist taaskohtumist Peetriga uuesti argiellu sukelduda.

Kui sa arvad, et suudad mõnda inimest muuta või ümber kasvatada, on see illusioon. Tuleb leppida tema puudustega ja nendest voorused teha. Kui sa inimest armastad, suudad sa selle inimese puudusi mõista, suudad tema mätta otsa pugeda, tema käitumist analüüsida ja seda lahti mõtestada. Abielu ei ole üks lõputu lillepidu, see on teineteise mõistmine ja oskus partneri loomust lahti hammustada. Abielu püsimiseks tuleb iseenesega kogu aeg tööd teha.
Kuna me koos seda korterit sisustasime, siis kõik need maalid ja esemed siin räägivad minuga ja ma arvan, et kunagi kõnelesid ka temaga. Ei kujuta ette, et ma kuskil mujal peaksin elama, sest see on mälestuste mälestus, nagu Tammsaare on kirjutanud. Tunnen siin ennast turvaliselt.
Muidugi, Peetri haigus lõpus progresseerus ja ma kogu aeg mõtlen, et tema äraminekus oli minu jaoks ka mingi lohutus – ta läks väga õigel ajal, sest ta isiksus hakkas muutuma ja tema arusaamine asjadest hakkas muutuma, tal tekkisid igasugused kinnisideed ja mõttehälbed.
Aga see on tõsi, et kui hinges on kitsas, on meri see, mis lohutab. Samas täiesti vait ja sile meri on minu jaoks natuke hirmutav. Kui merd ei kuule, on selline tunne, et maailmalõpp on lähedal.
Olen kindel, et igal inimesel on oma kaitseingel, kes teda juhib ja õpetab. Nii on ka minu kohal olnud kogu elu juhtiv ja kaitsev käsi. Mu kaitseingel on kogu aeg istunud mu vasakul õlal ning alati on ta juhtinud mind selles suunas, kus olen suutnud ennast kõige paremini teostada.
Kui minust poleks saanud lauljat ja Peetrist heliloojat, oleks meist parimal juhul saanud kaks normaalset sporditreenerit.
Sõnajalaõit pole me otsimas käinud, aga jaanitulel käisime alati oma suvekodus Eru külas, kus tehti küla jaanituld. Ühel jaanitulel "Horoskoobi" aegu oli seal koos palju lapsi ja mul paluti laulda. Sel ajal kirjutatigi väga palju lastele. Näiteks Eino Tamberg kirjutas mulle 54 lastelaulu. Kokku oli mul sadakond lastelaulu erinevatelt heliloojatelt. Nii et repertuaariga probleeme polnud. Laulan, laulan, kui korraga vaatan, et üks väike tüdruk nutab ja küsib: "Miks te, Heli Lääts, ei laula "Korraks vaid"?"
Kui ma enam ei saanud laulda, ei olnud see katastroof. Ka süda ütles, et nüüd on õige aeg uhkelt vasakule ära minna. Arvan, et olen oma elutööga hakkama saanud ja küllap ka kõik laulud üles leidnud. Usun, et rohkem ei oleks ma suutnud inimesele anda, kui olen andnud. Hakkab selgeks saama, et midagi on ka ära tehtud. Tegelikult olen ma õnnelik, et olen suutnud öelda seda, mis mu hinge on kriipinud.
Kalmer Tennosaarel oli üks väga tore ütlemine: "Ma soovin, et meil kõigil oleks tuba soe, leib laual ja lapsed terved." Mäletan, et ka minu isa ütles, et sibulasoolvesi peab alati laual olema ja kartul peab maas kasvama. Kui sul on sibulasoolvesi laual, keedetud kartul kõrval ning kõrvale rüüpad hapupiima, on sul kõht täis ja sa oled saanud kõik, mida tarvis.
Armastus on elus üle kõige! Lisaks ligimesearmastusele peaks armastama ka loodust, loomi ning ükskõik millist elusolendit. Nii et kogu maailm on täis armastust. On täis hääbumist, on täis tärkamist ja üle kõige selle on armastus. Kui me oma hinge jaoks armastuse üles leiame, oleme õnnelikud inimesed ja nii on meil siin maailmas ka kergem elada.
- Heli Lääts, intervjuu: Jaanus Kulli, "Heli Lääts: "Mu kohal on kogu elu olnud juhtiv ja kaitsev käsi."", Õhtuleht, 22.06.2017 (kordus 16. veebruar 2018)

Ma olen laulnud just neid laule, mis on liigutanud mind ennast, nii minu südant kui hinge, sellepärast ei saa öelda, et mõni laul oleks teistest armsam, aga on muidugi laule, mida lauldes tunnen, et just see on nüüd minu laul.
- Heli Lääts, intervjuu: Anu Välba, "Heli Lääts: elutööpreemia on kuldne punkt minu elutööle", ERR/ETV "Hommik Anuga", 20.03.2016

Tema kohta

Ääretult armas inimene, kes lendas nagu komeet muusikataevasse. Suur andekus, töökus ja Saare naise visadus on temast teinud selle, kes ta on.
- Voldemar Kuslap, "Heli Lääts ja Voldemar Kuslap vaatasid tagasi muusikuteele", ERR/ETV "Ringvaade", 07.11.2017

Välislingid