Karl August Hindrey

Karl August Hermann Hindrey (pseudonüüm Hoia Ronk; 15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn) oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.

"Iru päevik"

Sõjajärgne päevik Iru vanadekodus valenime all elamise ajast, tsitaadid ilmunud katketest: Karl August Hindrey, "Iru päevik. Katkendeid", Looming 8/1995, lk 1080-1101

Et ei taha surra endaavaldamise tahe! Et ikka tahaks veel ütelda, mis su varstine laip mõtleb ja tunneb. Kuna miljonid ühes tunnete ja mõtetega kadusid jäljetult. Ka Niinives mõteldi ja tunti. Nüüd tuiskab liiv tuules. (lk 1880)
Mõtetel pole mõtet. On vaid vaevaliselt väänlev lakkamatu probleem oma korjuse ümber. Et saaks teda kuidagi teha ülesotsitavaks kallistele inimestele. Ja see on sissekasvand romantika, millest lahti ei saa. Nii tõesti nagu igatseksin päriselt vaikse sammu järele mu haua ümber. Kuigi praegu ühelgi igatsusel pole niipalju jõudu, et seda nimetada igatsuseks. (lk 1880)
Et lootusetuses võib olla positiivsust, ei ole ma seni sel määral tundnud.

Lootusetust olen ma tundnud aastaid ja aastaid. Olen tundnud lootusetust kasvavat ja ikka kindlakujulisemaks muutuvat. Kuid siis oli selle taga siiski üks üha pead pistev üsna väike lootus: kas ei saa vahest natukegi lahket rahugi, leppimist ja väsind lepitust. (lk 1880)

Aga ka mäletamine on nagu tuiskliiv düünides. See viis, kuidas ma oma nuga iga päev ühtelugu vaatan, pole haiglane. Ta on ju viimne endamääramise võimalus kõigist äpardunuist. Mitte et teine, ise peab enda üle otsustada võima. Ei taha olla teiste teotada. (lk 1880)
Ja kõik muud tähelepanekud, kuidas inimene jõuab oma viimase viletsuseni, see, teine, ise, ei vääri õieti ei tähelepanu ega järelemõtlemist. Seda kõike on suured kirjanikud kirjutanud. Ja lühidalt seisavad sünteesid vanglate seintele kraabitud, surmaminejate viimased hüüded edasikohisevasse maailma. (lk 1880)
Olen lugenud Raudsepa "Viimset eurooplast" ja oleksin peaaegu ütelnud, et nautisin. Aga ei ole praegune olukord soodus nautimistele. Tunnetan vaid tema vaikset irooniat, mis õieti on väga, väga küps ja illusioonideta. Tal peab õnnis iseloom olema, et nii Surmale kogu aeg vis-a-vis ikka mõistes muiata võida. Sellest on mul suuresti kahju, et mul pole aega antud seda külge ka teistele mõistetavaks teha. Oled paljudessegi liiga pääliskaudselt suhtunud. (lk 1081)
Olen mõni päev tagasi öösel end vaadelnud ja mõistatada püüdnud, miks ma nimelt ikka kahe kivi vahel pean olema. Sellepärast, et minu loomuses pole suud pidada ja mitte midagi ütelda – sel viisil ei pahanda kedagi ja saad kiita pealegi kui leplik inimene.

Õieti aga olen ma ikka seisnud rõhutute eest, mitte politilise klassivõitluse mõttes, vaid lihtsalt nende eest, keda vaevatakse. Ja kas mu rahvast pole küllalt vaevatud kahe suure jõu poolt! "Niisugune väike rahvas hõõrutakse lihtsalt puruks," ütles mulle saksa ohvitser, kes mind maha lasta kavatses. Kavatses sellepärast, et ma häält tõstsin oma rahva liikmete eest, ükstakõik, mis usutunnistus neil ka ei olnud.

Nii olen ma olnud 3 korda mahalaskmise ähvarduse all, üks kord juba kõripidi ühel ähvardajal peos. Edasi olen ma olnud 6 kuud koduarestis ja mult oli võetud sõnaõigus ning alati valve all — kõik sellepärast, et ma hingesid välja kauplesin surma suust ja vangistusest ja riidu läksin. Ja paaril korral tundsin selgelt, kuidas mul surm juba vaatas üle õla.

Jah, kui ma saaksin nii olla, et mõistaksin mööda hiilida, kui mõni teine hädas on kõrilõikajate käes, siis oleks mu elu mugavam olnud. (lk 1081)

Üks öö on möödas. Ilmatu öö, tuim öö. Ma ei tohiks ju üldse midagi kirjeldada, see ju äratab kaastunnet, siis tegutsemist, appitulekut, ja see on ju kõik nii kohutavalt kaelamurdev. Aga kui palju ma üldse tean, mida ma pean tegema, mida mitte, mida tohin, mida mitte. Miks on mulle antud pliiatsid ja paberit? Et ma kirjutaksin, jaa, aga kas olid ka tingimused samad, kui neid anti, kui nüüd. Ma ei tea ju, kas läheksid need read üldse kätte. Ja kui mitte, mis siis? Kas pole tavalistelgi aegadel nii palju kaduma läinud ja kuipalju südamevalu teinud, arusaamatusi ja häda, häda, häda! (lk 1081-1082)
Mui on nii suur andekspalumise tung, ja ometi ma tean, et ma ju ise olen ikka end võita püüdnud ja andestanud, kui ise sain valusalt lüüa.
Oleks ma suurvaim, siis oleks mul praegu suuri ja kõike lähedalt ära ütlevaid mõtteid, kokkuvõtlikku tarkust. Aga ma ei suuda muud, kui üles tähendada meeleolusid, nii nagu neid ronib sulge nagu väsind, musti tõuke.
Kuid peab oskama võrrelda. On olemas kaevikuid ja punkreid haavatutega, surijatega ja täiadega. On olemas veealuseid paate õhupuudusega ja lämbumisega, ülestõusmise võimatusega merepõhjas. On elusalt maetuid kaevandustes ja kokkuvarisenud hoonetes. Mis erand pean olema mina? (lk 1082-1083)
"Leib on ikka kõige parem," ütlesid Sillaotsa lapsed. Ja siin ka kõige olulisem. Alles nüüd, kus mul teda pole ja venelaselt laenasin viilu, alles nüüd märkan. Siis, kui olin läbi vapustatud, haige, kõigiti iseenda vastu, jagasin ja ise ei söönud. Nüüd ootan teda reedest saadik ja ei aimagi, kas näljahäda on juba oma alguse võtnud ja kas tal on juba sõit sees. Praegu söön kuivi koorikuid mõnuga. (lk 1083)
Ja mõtlen varale, mis kaotab olude muutusel oma väärtuse. Sest ma olin rikas pärandaja. Ja mõtlesin palju oma testamendile. Ja olen ööseti kaalunud ja kaalunud, kuidas on õige. Et sugulastele peab ja tahangi, aga südamesõbrale tahan iga südamelöögiga, et tal oleks muretum, kui mind enam ei ole. Kuidas jagada või aga pärandada perekonda, kellelt siis tema edasi pärib. Või ikka mõned esemed täielikult ja kohe temale disponeerimiseks. Või aga teha teda varanduse kuraatoriks poole osaga. Küll on mõteldud, aga mitte otsa pääle saadud. Juba mitmed aastad. Ja on niisama jäänud nagu ema kunagi — ei ole edasi jõutud, kõik pooleli jäänud. Ja teatavas mõttes olengi poolik inimene, kes ei vii sisult kõike läbi, seda aga kartusest, et kaotan eneses need jooned, mis mind jätavad hääks ja omandan uusi, mis teevad mind vaid lugupeetavaks ja hinnatavaks. Ja nüüd olen ma ka ses suhtes poolik, et mul halb on küsida — leiba! Et mul üldse halb on, kui teine peab minu eest tegema ja toimetama, et olgu siis üsna kergeid asju. (lk 1084)
On ikka olnud viljatu mõtelda, mis teevad praegu need, kelledele ma mõtlen. Tema on muidugi praegu ametis, aga kes näeb tema hinge sisu, mis sääl kõik võib liikuda kandmisest ja kannatustest. Ja seal köögis talitatakse täna ja tuntakse muret, kuid ei näidata. Tuntakse oma abitust aitamiseks, oma ahelais olekut füüsiliselt ja vaimsest küündimatusest. Ja kannatatakse.

"Sündis, kannatas ja suri" pidi olema epitaaf üldse inimesele. Ka üks üsna vale sõna. Küllalt on neid, kes loomult on õnnelikud ja rõõmsad ja siis pühitakse järsku maapinnalt — kus on seal kannatus? (lk 1084)

Vist on mul nüüd aega laste tundeid tunda. Vaatan asju, mis mulle on kingitud või millede ümber on vähemalt teiste hool käinud. Ma olen ju väga rikas, mul on kapis purke ja pakikesi ja nende pärast on mõteldud ja nende eest on hoolt kantud. Ning ma mõistan vist väikseid tütarlapsi, kes on saanud väga armsa nuku ja suruvad selle vastu põske. Ja nii väga hoiavad. Seejuures aga hoiavad ka nii väga kinkijat.

Siis mõtlen sellele hulgale, mis on maha jäänud, mis osalt on pakkide sees ja milledel kõigil on oma minevik ja ajalugu minu tunnetes. Ja siis on kahju laostumisest ja kõigest kaotsiläinust. Aga kui nad olid alles kõik veel kohal, siis libises pilk ikka küll hellusega üle, kuid niipalju mahti ju elu ei andnud, et pikalt süveneda neisse ja nende mu pahurust leevendavasse mõjusse. Mui on alati vähe aega olnud. Ka vähe aega hää olemiseks ja lahkuseks. (lk 1085)

On kentsakas süüa tahta ja mitte tohtida lõppemise kartusel. Ja mitte suitsetada tohtida lõppemise kartusel. Ja mitte edasi lugeda tohtida lõppemise kartusel. Ja mitte lõpuni mõtelda tohtida lihtsal kartusel. (lk 1085)
Kui palju vaikimist on Mesopotaamia ja Sahaara ja Peruu liivatuiskudes, vaikimist enne surma, mis alatasa toimus sajandite ja sajandite kestel. Mõni ei tahtnud midagi ütelda, mõni ei saanud, sest ei lastud ja mõni ei saanud, sest aju enam ei töötanud. (lk 1086)
Ma juba jälle ei tea, mis on õige. Ma märgin vaid üles, mis kuidagi paneb kergelt mu tunde- ja mõtteelu liikuma. Mis pinnaliselt liigub nagu virvendus veepinnal väikestest tuulehaudest. Kui tuleb suur torm, siis vaigitakse. (lk 1086)
Muide kujutelmad... Kas pole see, mis õhus liigub ja lootusi annab, mitte vaid soovunelmate tihendatud hoovus, abitu ning ahastava rahva ühine hingamine rusutud rinnast? Konkreetsete tõikade asemel suhteline õlekõrs uppujale? (lk 1086)
Viin mõtted anekdootidele. Seejuures aga takistab mind — kõnelemata, kas nad kunagi võivadki olla edasiantavad või trükitavad — et neis anekdootides on õieti väga palju negatiivset hariliku seltskonnamoraali mõttes, kuigi nad on inimlikud ja õiged. Kui on harjutud nägema avalikke tegelasi kujutelmadena ja mõnda peaaegu herostena, siis on kuidagi küll isegi vapustav neid näha üsna alusriietes. Kammerteenrite ees ei olevat üldsegi suurusi, umbes nii on keegi kunagi kirjutanud. Negližees nähtakse neid omavahel — avaliku elu pilt on ikka kaunim. (lk 1087)
Jätkan pimeda varajase hommiku mõtteid, mis on kõik juba püstitatud, nimelt et vaene maksab alati rikkast kallimalt: ostab odavat riiet, aga peab kahekordselt ostma, sest katkeb ja kulub. Peab sabas seisma ja kallist aega kulutama. Peab viivitusprotsente maksma. Peab ootama, ootama, ootama ja aega kulutama. Peab kalleid lisatoite sööma, sest põhitoit leib ja kartul puuduvad. Peab raiskama raiskamise tahteta. Peab tikku tarvitama ja kallist küünalt, sest pole tulemasinat, kivi, odavat bensiini ja lampi ja petroli. (lk 1087)
Sekka tuleb mõte, et oleks väga tõsiseks romaaniprobleemiks, kuidas mu areng mind muutis niisuguseks, nagu ma nüüd olen. Faas-faasilt peaksin rekonstrueerima seda käiku, mitte nii, et "mu iseloom muutus aegamööda", vaid miks ta muutus, millal tõrjuti tagasi senised jooned ja vabanesid uued, mis seni nagu metsakaru juures kui varjus olevad taimed valgusele ei pääsenud. Ma olin ju poisikesena ja noorena äkiline nagu püssirohi, olin vägivaldne, tõrges, hoolimata ja hooletu, ei kaalunud kunagi tagajärgi. Ja nüüd prahvatan ma alles väga pikkade vaevamiste järele, nüüd ei saa ma üldse kedagi millegiks sundida, nüüd hoidun ma haiglaselt sellest, et mitte kedagi teist mõjutada, nüüd püüan ma kaugele ette näha ja mu hool, õieti hoole tunne, on alati erk ja mu mured sellepärast alati ette ruttavad ja mu enda elu mõrustavad.

Ma olin vägivaldne tooruseni. Ma sundisin vaest Hans Masingut sinepit sööma ja äädikat jooma, kuni ta päävaluga koju pidi kõndima. Ma ütlesin poistele, et hüpaku riietes vette, muidu saavad peksa. Ma nüpeldasin vaest Karl Freibergi ainult sellepärast, et ta meie tempudest natuke oli lobisenud, ma peksin Necrot halastamata, kui ta redelit mööda üles ei oskanud ronida — ma olin üldse nii oma tahtmist pääle sundida püüdev, nagu seda võib olla valitsemishimuline laps, kes kõik oma tahtmised läbi viib. Ja nüüd? Nüüd on vist teine äärmus, mille all ise kannatan ja teisi panen kannatama. (lk 1089)

Kindlaks, vähemalt soovitavaks ja kutsutuks olen pidanud rabandusesurma. Mitte seda ühesugust halvatust, mida tema vaeva pärast teistele ikka olen kartnud. Aga kõik tundemärgid on mu valusaks pettumuseks petnud. Viimased põrutused oleksid pidanud rabanduse tooma — aga ei. (lk 1090)
Katsed seile kaelasoonega ei andnud tulemusi. Kohe, kui lakkab mõistus, lakkab ka pöidla surve: mul pole vist niipalju tahtejõudu, mis ka meelemärkuse kaotamisel suudaks püsivalt edasi vajutada. Ärkan siis ahastava tülgastusega päristeadvusele, valuga kaelasoonel. (lk 1090)
On päevi, kus ma inetust ja kasimatust rohkem tunnen kui muidu. Täna on niisugune päev. See üldine vaikne ja tegevuseta surmale vastu suikumine teeb kannatamatuks. Kõik inimesed on nagu tondid oma enda igavuses vaikselt vahtivad. (lk 1090)
Kui on õige see teooria, et ka iseloomul oma arengus on kihte või lademeid, millede all koorub aja jooksul välja see või teine seni varjul olnud omadus või laad ja vana ülemine jääb vahest kohati narmendama, kuna altpoolt üha uusi seni varjul olnud paiklikult ilmneb, siis ju pole ime, kui muutused alati võivad üllatada ja südamega küljes rippuvat inimest häirida ja valusasse ogarusse viia. Psühhoanalüütikud opereerivad ju nende kihtidega, mis on analoogilised maakera välimuse muutumisele. Ja ka keemias leitakse analoogiat, füüsikas ka. Kui meie seda kõike läbi mõtleme, siis alles tajume, millisel hirmuärataval viisil me oleme sõltuvad ja et vabast tahtmisest ei saa juttugi olla. Me oleme looduse muutuvad väiksed osakesed ja võime vaid ajuti end ülehinnates uhkustada, et meie määrame. Jah, meie määrame küll, aga ikka niipalju, kui meis mingil ajel, impulsil, eetilisel nõudel miski määrab, miski mõtleb ja miski algatab, selle jõul, mis meis peituvad ja mõne energia sisselülitamise sädeme kaudu vabaks saavad. (lk 1091)
Ja juba palju aega panen ma tähele, et alul nende märkmete kirjutamisel oli ajeks mingi endaavaldamise tung üksildusest. Hiljem aga läks ta sammsammult üle mõtteavaldustele mu kõige lähemale inimesele. Kas see hää või halb on, ma jälle ei tea. Tunnen aga, et minu aju seda küsimust nagu paljugi teisi lahendada ei suuda. Las ma siis talitan päris animaalselt, hingates nagu mu loom hingab ja ei tea, kas see on üldse tervislik kellegile, iseendale aga küll. (lk 1092)
Kuid muidu: see võitlus töö pärast, oma loomupärase anni pärast, olgu siin tegemist kunstiga, kirjandusega, teadusega ja kas või põllutöö või kaubanduse probleemidega, see aju ja loomusunnilise töötahte nõue, põrkub igal ajal ja igal maal kokku naiste pesaehituse instinktiga, selle tsentripetaalse vaistuga, mis sinna sekka loeb pääle õigel ajal söömas käimisega kohvisid ja dineesid, kus ükski ei tohtivat puududa. Kõik loovad mehed on ses asjas väiksed Strindbergid, lõhuvad endid puuri varbade vastu veristeks ja õnnetuiks, ja see võitlus ei lakka kunagi, sest ta sünnib mõlema sugupoole ürgloomu põhjal. (lk 1092-1093)
Aga iseseisev maitsegi on midagi väärt. Ma ei saa näiteks Gustav Suitsu pidada muuks kui histooriliseks väärtuseks, et siis olgu mõnes väga üksikus tema luuletuses. Päälegi kui tunnen influentse ja meeleolusid rahvusvahelise poeesia suurustelt. Ühtelugu paistab, nagu ei saaks ta isegi loodusest iseseisvat muljet, vaid näiteks Verlaine'i lugedes teeb ta leiutuse, et vaat kus on aine ja loob siis oma vihmasajumelankoolia "sajab ja sajab lõpmata" analoogiliselt "il pleut sur la vide, il pleut sur les toits..." Mulle meenub, et Ants Oras kord jaatades sedasorti taganemist ikkagi näitas, kuipalju Suits on ümber teinud rahvusvahelisi luuletusi. Oli kaunis pikantne. Minu arust nii, nagu kunstikäsitöökoolis antakse ülesandeks mingi klassilise eeskuju najal "varieerida iseseisvalt" midagi sarnast. Ikkagi koolitööd ja ikkagi epigoonitööd.

Kuna mul endal kerge on midagi teha eeskujuliku luuletuse vaimus, tunnen ma nimelt sellepärast selle viisi väärtusetust. (lk 1094)

Nagu ei olegi uudishimu. Mis maailmas ikka võib olla kui ühe pinge vaibumine ja teise tõusmine. Kaunis rumal lause ilma pikema seletuseta. Kuid seletada ei viitsi, mis oli selle lause sees. Ja seda oli väga palju ja hõlmas kogu maakera oma. Tuleb hoiduda igast mugavast lohakusest ja mitte kirjutada tumedaid lauseid, milledesse iga inimene võib oma mõtteid panna. Niisugusel lausel on niisama palju väärtust kui: "Jah, nii see maailma elu on." (lk 1094)
Mui on kahju, et ma ka kirjanduses nii üksi olen olnud ja et pole mahti olnud leida samuti mõtlejaid nagu iseseisvalt olen leidnud oma veendumusi. Seisad siis nagu lolliks löödud ja arvad, miks maailmas ükski inimene ei taipa. Sellest on siis tekkinud mul mingi didaktiline joon, mida poleks ju vaja, kui kuskilt kõlaks vastu mõni nõusolek. "Nicht jede Zeit findet ihren grossen Mann, und nicht jede Fähigkeit findet ihre Zeit. Vielleicht sind jetzt sehr grosse Manner vorhanden für Dinge, die nicht vorhanden sind..." Tekib kohe jubedustunne, kui end kogu sellesse juhuslikkusesse looduses hakkad sisse mõtlema. Nüüd, kus on tohutu suurte meeste aeg ja hiiglaslikud mõjud on märatsemas, nüüd on kas siinpool või säälpool langused kõrgustelt, mis on samuti tohutud. Pääle selle need lugematud võimalused, mis olid nüüd lõhki lastud päädcs ja on nüüd mööda maailma mulda laiali. Ja selle kõrval teeb see või teine tellitud salme trafarettloosungite alusel. Põlgus on nende kohta liigagi aktiivne tunne — ainsam aktiivsus oleks päälepoolt tuule kiirelt mööda kõndida ja tülpinult mõtelda: et sarnaseid üldse võimalikuks peab pidama. (lk 1094-1095)
Usk on idee nagu iga teine, millel on inimsugu päästa tahtev suund. Kuid tegelikus elus olen ma ikka tähele pannud suurema osa usklikkude ja ideeliste inimeste lootust Jumalale või ideele, et ise vabaneda murest kaasinimeste pärast. Need siin, kes loodavad ainult teistele ja ise mitte midagi ei tee ega anna, ütlevad, et küll Jumal aitab. Sel viisil nad nihutavad oma õlgadelt kergelt kõik Jumalale. Nagu jälle need teised õigustavad oma ligimesel kukil olemist ja aitamisest loobumist ideega. Neil on suured ideed ja seepärast vähe lahtist kätt, avarat südant ligimese vastu. Kui võtad üksikult läbi kõik need ideelised, keda tunneme, kui palju on siis nende seas heldeid ja häid inimesi? Seejuures on neil inimeste silmis veel eelis, et kui nad kord loobuvad omast egoismist, olgu see nüüd tingitud passiivsusest, laiskuse inertsist või auahnusest ja karjääritegemisest, ja on kord sekka abivalmid, siis paistab see jalamaid ja rohkem silma kui teiste alatine abivalmis ja helde olek. Otsekohe tunnustatakse seda ja leitakse selle taga ei tea milliseid varjatud voorusi. See vaene alati hääkene nagu näiteks kas või Tehvani-tädi on liiga tavaline nähe, et teda kõrgele tõsta, kuna üks H. K., kui ta kord oleks inimlik, jalamaid tõuseks eelmisest hoopis kõrgemale.

Mina end kunagi sellest petta ei saa lasta, olen liiga kriitiline ja kriitika tähendab vaagimist, alatist kaalumist. Ma ei unusta kunagi hääd ja halba, mida ma loen hääks või halvaks inimeste juures. Ja seepärast ei saa mind mõjutada mingi žest või juhuslik väljakukkumine senisest pidevast negatiivsest staatilisest hoiakust. Võin ainult teha "hm" ja see on ka siis kõik, mida ma teen või tegemata jätan, kui kedagi hakatakse tormakalt järsku tunnustama tema ilmsiks tulnud ilusate külgede pärast. (lk 1095)

Essänd, seda laiskust! Mitte ei taha tööd teha! S. o. tahan, tahan väga, aga ei võta tõsiselt ette. Olen nagu laps jõulupuu all, võtan kord ühe kingituse kätte, siis teise, panen jälle ära ja olen tasa rõõmus, siis jälle algab seesama vaatlemine ja nagu arg ja hell katsumine uuesti. Ainelised kingid on ülekantavad hingelistesse mõistetesse, sest säält nad ju tulevad, hingelised aga liiguvad vaikselt mu ümber iseeneses ja ma nagu imestan kogu aeg. Ja pilgutan silmi, et kas on ikka tõsi. Ja nii ma siis ei jõuagi tööni.

Millest ka selgub, et tööl oli teiste ülesannete keskel ka oma uimastamise ülesanne. Kuna nüüd seda narcoticumi enam vaja pole, on kõik nii õndsalt lõtvunud. (lk 1096)

Aga miks hakkan endale ette kujutama niisugust koledust. Ma pole praegu ametis mõne õudusnovelli kirjutamisega. Pole ka õudusnovellide aeg. Inimesed ei taha enam õudusi. Neil on sellest üliküllalt. Las tuleb laisk rahu, kus juba hirmus on, et lammas upub linaauku — küll siis kirjutavad jälle ka jubedusi. Mille vastu ja milleks püütakse veel südameid külmaks teha? (lk 1097)
Praegused aastad vist otsustavad võitluse materialismi ja idealismi vahel tükiks ajaks jälle viimase kasuks.

Materialismi nähtused on niisugused maksiimid sõjas nagu "Scharf durchgreifen, urn grösseres Übel und mehr Leiden zu verhindern." See viib siis loogiliselt tagasi pantvangide võtmisele, nende mahalaskmisele, perekondade vastutusele perekonnaliikmete eest, tervete külade hävitamisele ühe kogemata või hullumeelse püssipaugu eest j.n.e. See hoiak aga sünnitab õiglusmõiste sissejuurdumisprotsessi häirimist. Idealism ajab end püsti ja leiab sõna sõjaroim. Nõuab kättemaksu. Ja taga siis seisab naiste ja laste ja jõuetute kaitsmise uuestisünd, nonkombattantide hoidmist nõudev rüütellikkus, üldse rüütellikkus. Ja see on idealism.

Idealism aga on arenemisaste inimsoos, materialism tagasiastumine utilitarismi. Idealism nõuab hingelisi väärtusi, materialism, nagu ta nimigi ütleb, materiaalseid: kasu mitmesugusel kujul.

Edel sei der Mensch, hilfreich und gut, denn das hebt ihn über alle Wesen, die wir kennen. Nii siis: inimene ja Wesen, olevused, kes sinnani ei küüni.

A. A. võis naerda, mina olevat idealist, niisugune narr, kes hää olevat. Minus ei räägi aga mingi muu kui inimsoo arenguaste. Idealismini oleme jõudnud, materialism pole muud kui loomulik tagasilangemine (kõik areng sünnib võnkumisi) ajuti jälle looma poole. Dixi et salvavi animam meam. (lk 1097)

Publitsistika

Praegu on Stalini päiksepaistelise valitsuse kaudu Eesti rohkem saanud kannatada kui vabadussõja ajal.
- Karl August Hindrey, Kohe pärast Nõukogude vägede taganemist ilmunud esimese Postimehe esiküljel ilmunud lühisõnavõtus "Jubedast jubedaim õppeaasta", Postimees, 13. juuli 1941, nr 1, lk 1

Haiglane pealekaebamiste-laine käib üle maa.
- Karl August Hindrey, "Palk enda silmas", Postimees, 4. november 1941, nr 93, lk 1

...meil halisetakse, et pole enam vahukoort ja šokolaadi, ja et seedimine hakkavat kannatama võisaia puudusel.
- Karl August Hindrey, "Hellitatud rahvas", Eesti Sõna, 5. detsember 1941, nr 3, lk 2

Karl Marx on toonud oma õpetusele appi teaduse ja seda teadust rakendanud nii keeruliselt sõnade ja mõistete rägastikku, et isegi mõni targem pea ei saa enam palju aru ja hakkab Marxi nii kunstlikult väljendatud lapselikkude tõdede taga otsima tohutut sügavust.
- Karl August Hindrey, "Marksismi loojak", Postimees, 19. november 1941, nr 106, lk 1

Aga milles oli eesti rahvas õieti süüdi, et teda kisti ühel päeval koleda tagakiusamise alla? [---] Nagu viimsepäeva viha käis kurjus üle maa ja kohutas kangeks ja halvas tummaks mahajääjaid.
- Karl August Hindrey, 1941. aasta juuniküüditamise kolmandal aastapäeval ilmunud artiklis "Valu ja viha", Eesti Sõna, 14. juuni 1944, nr 136, lk 1

Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid faktidena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
Aastani 1939 õpetati Nõukogude koolides, et alles 1917. aastaga algas ajalugu. Sest enne ei olevat Venemaal üldse midagi olnud peale pimeduse ja segaduse. Kuid see ajaloo õpetamise ajajärk lõppes paar aastat tagasi ja nagu ajaleht "Trud" ütles, Stalini algatuse ja plaani järgi. Nimelt anti siis algkoolide jaoks uus ajaloo-õpperaamat välja. [---]

Kuna varem õpikute järgi valitses täielik segadus, mis lõppes alles 1917. aastal, siis valgustatakse nüüd endiseid valitsejaid kõige jaatavamal viisil. Need endised valitsejad olid peaaegu kõik peaaegu otse jumalikud isiksused. Nende võimed olid erakordselt suured, nende tahe selge, tark ja tugev. Joann Julma ja Peeter Suure vägivallapoliitikat kiidetakse heaks, isegi Joann Julma "opritshina" verised teod loetakse vajalikkudeks, kuna nende sihiks oli valitsuse kindlustamine. Tsaari ennast kirjeldatakse suure riigimehena, kes "vene keiserlikku autokraatiat kindlustas" ja "paljudest laialipuistatud provintsidest vägeva riigi rajas".

See lugupidav hoiak vana Venemaa tsaaride suhtes on mõistetav. Nendele pidi vaadatama kui "tänase rahvajuhi Stalini" eelkäijatele. Ja kui vanad head tsaarid pidid alati võitlema ka raskustega, siis seisid need raskused ikka rumalate, halbade bojaaride, aadlikkude ja rikaste inimeste vastutöötamises. Need pahad inimesed ei teinud muud midagi, kui sepitsesid mässe ja salaplaane valitsejate vastu ja said siis ka oma teenitud karistuse. Millest koolilaps võis järeldada, et iga opositsioon ajaloos ja ka nüüdki on täielikult lubamata ja karistatakse karmilt.

Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.
Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.
Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.
- Karl August Hindrey, "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees, 9. detsember 1941, nr 124, lk 1

Proosa

Öö oli nagu äraseletatud ja täis lahket ja heatahtlikku nõidust. Ei olnud kuulda ühtegi käredat ja pahakuulutavat häält. Kägu oli alles kulliks muutumata ja kukkus kord siin, kord seal, kord paremal, kord pahemal, ees ja taga, nagu end peites. Võis olla üksainus kägu, kes tegi nõnda, neid võis aga olla ka mitu.
- Karl August Hindrey, "Nõid". Tartu: Noor-Eesti kirjastus 1938, lk 55

"Rowne rändab"

Tsitaadid väljaandest: Karl August Hindrey, "Rowne rändab", 1933.

Harilikult on lehed ju kolletanud, vanad, alal hoidunud kirstudes ja kolikambritesse kantud kummutite põhjas, need kirjad ning ülestähendused, mis kirjeldavad siit ilmast läinud inimeste kummalisi saatusi. Nad on olnud unustatud, kuni mõne uudishimuliku ning arusaama inimese korraldav käsi on neist teinud selle, niida nad on, inimeste liikumised teiste inimeste keskel, nende kannatuste ja ihade teekonnad, mida maksab jälgida, sest nad on teissugused, vahest värvirikkamad kui nende inimeste omad, kelledele on saatus olnud armulikum ja ei ole neid viinud vintsutuste ja vaeblemiste kätte. (lk 3, "Saatesõna")
Georgetowni sadamakail kõnnib valgetverd nooruk ja imestab. Tal on suu enamasti lahti ja tema silmad ütlevad selgesti, et ta ei saa paljut aru sest sadamaelust, kus inimesed karjuvad, jooksevad, askeldavad, tassivad ja veeretavad.

Neid on siin mitmesuguseid, nende ihuvärvgi võtab silmad kirjuks. Punaseid indiaanlasi on näha, seda ihuvärvi ta tunneb; valged teda ei pane imestama, sest ta ise on ju valge ja tema sugukond ning hõimud on olnud valged. Aga et võib olla nii süsimusti, nagu ta neid siin näeb, et neid võib olla nõnda palju, see üllatab teda. Ning on veel teisi mitmesuguseid, pilusilmalisi kollaseid, teisi kollaseid, kellede silmad on nagu üksteisele lähemad kui teiste inimeste omad, ja kolmandaid kollaseid pikkade mustade habemetega ja keerdu väänatud rättidega ümber pea. Kõik need hiinlased, malailased ja hindud ajasid vaatleja pea segi.

Ja peavadki ajama pea segi. Ta tuleb sügavalt sisemaalt, Briti Guyana ürgmetsadest, on tulnud indiaanlase kanus, Demerara jõge mööda ja ei ole selle nimegi teadnud. On jõudnud siia hommikul ja tahab nüüd siit edasi. (lk 5, "Kiri Estoniasse")

"Mis see Estonia on? Mõni sadam?"

Nooruk vastab tõsiselt, et on üks maa.

"Kus tont niisugune maa võib olla?" küsis sadamatööline vastu, kel pole olnud palju aega koolis käia ja vist võimalusegi puhul suurt huvi teoreetilise maadeteaduse kohta ei oleks avaldanud. Ta oli Austraalia poolt kandist ja oli maast-madalast rohkem tegelikult rännanud, sadamast sadamasse, laadinud, kui raha otsa sai, ja laaberdanud, kui teda veel natuke oli.

"See maa on seal, kus on palju külmem kui siin, kus on lund."

"Alaska?"

"Ei, Estonia."

Kuna geograafiliste teadmiste puudusel ei saadud kokku leppida, tekkis väike vaikus, mille kestes sadamatööline silmitses noorukit põhjalikumalt. (lk 5-6, "Kiri Estoniasse")

Nooruk vaatas töölisele abitult otsa. Ta teadis ju õieti kõike, teadis, et väljaspool ürgmetsi ostetakse ja maksetakse rahaga, teadis, et kui sõidetakse laevadega siis peab selle eest tasuma, teadis teoreetiliselt üsna paljugi, kuid tegelikult ei osanud ta õieti midagi peale hakata ja ei osanud sedagi küsida, mida tal vaja oli. Ja kuigi see oli inglis keel, mida siin kõneldi, siiski oli sõnadel nagu mingisugune teine tähendus, mida oli raske kätte saada. (lk 8, "Kiri Estoniasse")
Sadamatööline küsis nimelt järsku:

"Kas viskad ühe?"

"Miks ma pean viskama? Ja mida?"

"Oled lootusetu kollanokk, jah? Kas ostad rummi?"

"Mis on rumm?"

Hämmastunult vaatas tööline temale oksa ja pahvatas siis naerma. Viipas käega ühele teisele vanemale mehele, kes praegu mööda lonkis:

"Hallo, Bob, tule õige siia."

See seisatus, sülitas suunurgast ja astus aeglaselt lähemale.

"Vaata, Bob, siin üht ilmaimet. Ta ütles, et ta ei tea, mis on rumm. Ja näeb nii välja, nagu usuks ta seda ise. Muidu oleks ta mööda molu saanud."

Nüüd seisid mõlemad töölised nooruki ees harkis jalu ja tunnistasid teda tõsiselt. (lk 8-9, "Kiri Estoniasse")

Ning niiviisi sattus nooruk, kes oli lahtise suuga vaadelnud neid suuri laevu sadamas, ühele nendest, mille nimeks oli "Run" ja vedas galloonides ja kanistrites rummi ja teisi alkoholilisi jooke Ühendriikidesse, kus tema järele tundis suur osa elanikest hädavajalikku tarvidust ja teine osa sõdis vastu ning mõlemalt poolt anti tuld igatsorti kaliibrist relvadega. (lk 18, "Kiri Estoniasse")

Luule

Kui Soome sepa vanem poega kargas vihas,
et Kalevide poega renommeeris nii,
siis otsast pää talt võikalt rasdvatrii
niik tapiriist pois seurakavalt sibas.

Ja Kalevide poega julmas liias
ka teistel vend ei hakkas teha — moordmavii!—
niisamoti — neil elo allapool Parii —
kuid vana sepp siis vahele end mihas:

Te verikoera jätke rookimata,
küll jomalate käsi võtab pois
talt elo, mina aga teda hurman,

et tema edaspidi omis elulois
ei kordagi ei saaboks lühipookimata,
ja mõõga needosega lõpolõpoks surman.

"Kalevipoeg uues väljaandes ja soneti moodostoses, väikse sissejohotega ja küüniva kommentaariga", paroodia "Kalevipoja" aavikliku uuendamise teemal, Postimees, 1916, nr 48, lk 2

Tema kohta

Need on eesti märkmed surnud majast, kirjutatud kirjaniku poolt, keda on ikka peetud ebaeestilikuks, saksikuks, aristokraadiks ja võõrkehaks kesk talupoeglikku pragmatismi ja argipäeva. Ajastu lagunemisele vastandub ta oma konservatiivsuses ja väärikuses, oma eetikaga, mis ei luba kedagi madalamale päriselt peale astuda. See ei ole laagripäevik, vanglapäevik, see ei ole ka ellujäänu päevik. See on erakordne inimlik dokument, mille on kirjutanud suur kirjanik. Peale selle: see on ühe elava ja diskreetse tunde päevik, täis muret ja liigutavat hoolt teise inimese pärast, täis kestvat ajas tugevnevat kiindumust.
- Rutt Hinrikus, "Hindrey Irus", "Iru päevik. Katkendeid", Looming 8/1995, lk 1102-1106

Välislingid