Hiromi Kawakami

Hiromi Kawakami (かわかみ ひろみ, sündinud 1. aprillil 1958 Tōkyōs) on jaapani kirjanik.

Õpetaja portfell

Hiromi Kawakami, "Õpetaja portfell", tlk Elin Trélon, Eesti Raamat, 2014

• "Mis puud need aias on?" küsisin ma Senseilt, kes tõi kandiku lõheliistakute ja Kaki no Tane riisivahvlitega.

"Need on kõik kirsipuud," vastas ta.

"Kas kõik?"

"Jah, kõik. Mu naine armastas neid."

"Need on kevaditi kindlasti ilusad."

"Need kubisevad putukatest, sügiseti on kõik kohad langenud lehti täis ja talviti on paljad oksad troostitud ning sünged," lausus Sensei erilise halvakspanuta.

"Täna öösel paistab kuu." Kõrgel taevas rippus sume poolkuu.

Sensei võttis ühe riisivahvlitest ja kallutas oma teekruusi, täites selle taas sakega. "Mu naine oli seda laadi inimene, kes ei mõelnud asju läbi." (lk 8)

• "Vaadake..." ütles ta ühe kilekoti sõlme lahti harutades. Ta tõi nähtavale seal leiduva, milleks olid vanad patareid. Igale neist olid musta markeriga peale kirjutatud sellised sõnad nagu "elektriline habemeajaja", "seinakell", "raadio" või "taskulamp". Ta võttis kätte ühe C-tüüpi patarei.

"See patarei on Ise lahe taifuuni aastast. Taifuun tabas Tōkyōt oodatust tugevamalt ja tol suvel said mu taskulambipatareid tühjaks."

Sensei jätkas selgitamist: "Esimene kassettmagnetofon, mille ma kunagi ostsin, nõudis kaheksat C-tüüpi patareid, mille see kohe tühjaks tõmbas. Ma kuulasin Beethoveni sümfooniaid üha uuesti ja uuesti ning kasutasin patareid ära vaid paari päevaga. Muidugi ei saanud ma kõiki kaheksat patareid alles hoida. Nii otsustasin säilitada ainult ühe, mille ma valisin välja kinnisilmi."

"Mul on kahju neist minu heaks nii palju töötanud patareidest ja ma ei saa neid ära visata. Tundub häbiväärne vabaneda neist, kui nad surevad, sest need patareid on mu lambid põlema pannud, muusika minuni toonud ja mu mootoreid ringi ajanud." (lk 10)

• Ma olin olnud üksi. Ma sõitsin üksinda bussiga, ma kõndisin linnas üksinda ringi, ma käisin üksinda sisseoste tegemas ja jõin üksinda. Ja isegi nüüd, kui ma olin koos Senseiga, ei tundnud ma mingit erinevust võrreldes samade asjade isekeskis tegemisega. Nõnda paistis, et tegelikult ei olnudki sel tähtsust, kas ma olin koos Senseiga või mitte, kuid tõde oli selles, et nende asjade tegemine koos temaga andis mulle õige enesetunde. (lk 28)
• Kui mu silmad lõpuks ähmase valgusega harjusid, mõistsin ma, et metsaaluse muutsid elavaks kõikvõimalikud erinevad asjad. Tillukesed oranžid seened. Sammal. Midagi, mis nägid välja nagu lehe pahemal poolel jooksvad jämedad valged sooned. Need pidid olema mingit liiki seened. Surnud mardikad. Erinevad sipelgad. Sajajalgsed. Koiliblikad lehtede alumistel külgedel.

Nii paljudest elusolenditest ümbritsetus tekitas kummalise tunde. Tōkyōs olles tundsin ma paratamatult, et olin alati üksinda või viibisin siis aeg-ajalt Sensei seltskonnas. Näis, nagu oleks Tōkyōs ainukesed elusolendid need, kes olid sama suured kui meie. (lk 43)

• [Sensei:] Pärast mõnda aega kõndimist tegime me peatuse ja kumbki meist sõi kaks meega sidruniviilu. Ma ei tunne erilist kiindumust hapude maiustuste suhtes, kuid mu naine kinnitas, et meega sidrun käib mägimatkamise juurde ja nii ei vaevunud ma vaidlema. Isegi kui ma oleksin vastu vaielnud, kahtlen ma, et ta oleks lasknud ennast sellest häirida. Võib-olla oleks see soodustanud igapäevaelu säbrutava viha vaevu hoomatavat kuhjumist ootamatutes kohtades - nii nagu järjestikku rulluvad väikesed lained saavad korraga üheks suureks laineks. Ma oletan, et just selline abielu ongi. (lk 47)
• Ma olin ikka veel paljas ja seisin äraolevalt täispikkuses peegli ees. Mul oli tavaks käituda nii, nagu vestleksin ma kellegagi, kes seisab minu kõrval - iseendaga, kes ei olnud tegelikult otse minu kõrval justkui tahtnuks ma nendele juhuslikele mõttevärelustele kinnitust saada. See, mida ma peeglis näen, ei ole mu enda sire alasti keha, mis allub raskusjõule rohkem kui vaja. Ma ei räägi mitte endaga, kes paistab peeglist, vaid pigem iseenda nähtamatu versiooniga, mida ma tunnen kusagil toas heljuvat. (lk 66)
• Kojima rääkis, et paar aastat tagasi oli ta käinud ühel neist iga-aastastest kirsiõiepidudest, mida õpetajad enne kooliaasta algust korraldavad. Tol korral oli ta jäänud kohale peo lõpuni ja kui pidu jõudis lõpukorrale, nägi ta oma silmadega, kuidas õpetajad tegid täismastaapselt organiseeritud koristamise. Ühed korjasid maast paberiprahti ja panid seda kilekottidesse, mis nad olid selleks puhuks kaasa võtnud. Teised kogusid kokku tühje pudeleid ja kuhjasid neid veokisse, mis oli täpselt peo lõppemise ajaks (kahtlemata, nagu Kojima lisas, eelnevalt kokku lepitud) alkoholipoe juurest kooli ette sõitnud. Seal oli olnud üks õpetaja, kes jagas järelejäänud alkoholi õiglaselt nende õpetajate vahel, kellele meeldis juua. Seal olid õpetajad, kes kasutasid kooliõuest võetud luudasid, et saada maapind ühetasaseks. Ja olid need, kes käisid ringi, korjasid üles kõik muu, mis oli maha kukkunud, ja kogusid selle kõik kasti. Õpetajad töötasid vilkalt ja tõhusalt nagu hea väljaõppe saanud sõdurite armee. Iga viimane kui märk kirsiõiepeost - peomelus, mis kestis viimase hetkeni - kaotati vähem kui viieteistkümne minutiga. (lk 87)
• Teisipäeval helistas mulle Takashi Kojima.

"Kas sa tahaksid kinno tulla?" küsis Kojima.

"Muidugi," vastasin ma ja kuulsin teda toru teises otsas ohkavat.

"Milles asi?"

"Ma olen lihtsalt närvis. Mul on tunne, nagu oleksin ma jälle koolis," vastas Kojima. "Kui ma kutsusin tüdrukut esimest korda elus kohtamisele, siis, noh, kirjutasin ma midagi kavandisarnast selle kohta, kuidas vestlus võib kulgeda."

"Kas sa kirjutasid täna ka kavandi?" küsisin ma.

Kojima vastas tõsiselt: "Oh ei. Aga ma tunnistan, et kaalusin seda." (lk 95-96)

• Valasin ja jõin. Jõin ja valasin. Ma olin ametis juba kolmanda sakepudeliga.

"Tsukiko, kas midagi on juhtunud?" küsis Sensei.

Ma raputasin vaistlikult pead. "Midagi ei ole juhtunud. Mitte midagi," ütlesin ma. Ei ole ju mingit põhjust arvata, et midagi on juhtunud, eks ole?

"Kui midagi ei ole juhtunud, ei oleks mingit vajadust seda nii jõuliselt eitada." (lk 106)

• :"On aeg koju minna, te peaksite voodisse heitma."

"Ma ei lähe koju."

"Kas te ei arva, et te olete ebamõistlik?"

"Ma ei ole grammigi ebamõistlik! Mida ma tahan öelda, Sensei, ma armastan teid!"

Tol samal hetkel pani soojus mu kõhu lõõmama.

Ma oli kõik untsu ajanud. Täiskasvanud ei käi ringi ega pahvata inimestele välja seesuguseid tülikaid asju. Ei saa niisama muretult avalikustada midagi, mis muudab nende inimeste naeratusega tervitamise järgmisel päeval lihtsalt võimatuks.

Aga mina olin kätte võtnud ja just seda teinudki. Sest ma ei olnud täiskasvanu. Ma ei saa kunagi täiskasvanuks, nagu on Kojima. "Sensei, ma armastan teid," kordasin ma veel kord, just nagu selleks, et olla topeltkindel. Sensei jõllitas mind hämmastunult. (lk 109)

• "Kostitage ennast, Tsukiko."

Sensei lisas pisut wasabit ja kastis merikõrvatükikese sojakastmesse. Ta mälus seda aeglaselt. Mäludes oli tal vana mehe suu. Ka mina mälusin merikõrva. Ma lootsin, et mul on veel noore naise suu, aga kui mitte, leppinuks ma ka olemasolevaga. Sel hetkel olin ma selles väga kindel. (l 122)

• Kui öiseid mõtteid kontrolli all ei hoia, on neil kalduvus võimenduda. (lk 127)
• Ma läksin tualettruumi ja vaatasin potil istudes väikesest aknast välja. Oma asju toimetades mõtlesin, et peaks olema luuletus sellest, kui masendav on tualettruumis läbi akna välja vaadata ja näha sinist taevast. Ma ütleksin, et tualettruumi aken paneb inimese ilmtingimata masendust tundma. (lk 133)
• "See kasvab, sest sa istutad selle." See oli lause, mida mu vanatädi sageli kordas, kui veel elas. Vaatamata vanusele mõtles mu vanatädi selgemalt kui mu oma ema. Pärast mu vanatädi abikaasa, minu vanaonu surma oli vanatädil hulgaliselt "peigmehi", kes olid temasse narruseni armunud, samal ajal kui tema tuiskas mööda pidulikke lõunasööke, mängis kaarte ja kroketit.

"Armastusega käib asi nii," tavatses ta öelda, "kui armastus on tõeline, siis hoolitse selle eest samamoodi nagu taime eest - väeta seda, kaitse seda halbade tingimuste eest. Sa pead tegema absoluutselt kõike, mis on sinu võimuses. Kui see aga ei ole tõeline, on kõige parem lasta sel lihtsalt ära närtsida." (lk 143)