Imants Ziedonis

Imants Ziedonis (3. mai 1933 Ragaciems – 27. veebruar 2013 Riia) oli läti kirjanik.

Epifaaniad

Imants Ziedonis, "Epifaaniad", tlk Ita Saks, LR 7/1979

• Ratsaniku rõõm on avastada hobuse rütmi, kaameli rütmi, elevandi rütmi. Kaunis on antiloobi rütm, ainult keegi pole püüdnud veel sellesse süveneda. Ja võib-olla on kaunis ka jõehobu rütm — kas keegi on kunagi proovinud ratsutada jõehobul?

Tantsija rõõm on kolme rütmi kooskõla: minu rütm, sinu rütm ja trompeti rütm. (lk 7)

• Ma ei jookse otsa aatomile, sest molekulis on aatomite vahel ruumi rohkelt. On ju välja rehkendatud, et Galaktika võiks läbida teise samasuguse tähesüsteemi, nii et iga täht liiguks tähtedevahelises ruumis teist tähte puutumata — asetuksid nagu mängukaartide segamisel kaart kaardi järele. Sellepärast hoidungi puutumast teisi aatomeid, kõnnin aatomitevahelises ruumis. Niipalju tühjust ju ikka leidub. Veider, et inimesed seda ei otsi, vaid trügivad üksteise ligi, üksteise kõrval ja üksteise peal. (lk 9)
• Kogu ilmaelu on üksainus suur ootamine ja ootamisele üleskutsumine. Ema ootab last, neiu ootab armastust, teeneline ootab ordenit, märter ootab lunastust. Oota, kannata. Ja kui kannatad, siis jääb aeg seisma ja algab ootamine. Iga ajaviiv muutub laisaks, inertseks päevavargaks. Ta ootab järgmist viivu, ise aga liigub tagurpidi, muudkui taganeb. Et lähemale jõuda, peab vastu astuma, aga mitte ootama teise kohalejõudmist, öeldakse: oota, hommik on õhtust targem. Selle taha varjub vedelvorst — ära tee täna seda, mida võid teha homme. Nii tõmmatakse homne päev ühe päeva võrra tagasi. Kas tulevik on hiigelvähk, kes tagurpidi roomates meie poole liigub? (lk 14)
• Siin on väike sõrmus — selles ma elan. Ma panen sõrmuse kivi peale ja istun ise keskele. Sa võid võtta oma pikksilma ja tulla minu juurde. Istu mu kõrvale sõrmuse keskele ja vaata ringi. Kas need pole meie nimed seal horisondil kirjas?

Aga enne kui tuled, luba, et sa ei tiri endaga kaasa midagi suurt. Jäta maha need suured kingad, mis jalgu hõõruvad, ja jäta meie sõrmuse taha see suur planeet, tema jaoks pole siin ruumi.

See on mu väike mõte, mida ma mõtlen: tolmust ja põrmust, millesse pean puhuma oma hinge, väikesest elust väikeses sõrmuses. (lk 21)

• Elu on kirjavahemärkide ookean. Mis tahes kirjavahemärk võib alla neelata mis tahes kirjavahemärgi. Mis tahes kirjavahemärk on relatiivne, tinglik, välja mõeldud, välja mõeldav, muutlik. Ainuke mitteväljamõeldud vahemärk, peatusmärk on surm.

Ainuke mittemuudetav, mitteväljamõeldav. Tema on, tema ei saa olla olemata, ja midagi muud tema asemele panna ei saa.

Sellepärast ärge nõudke absoluutset kirja vahemärki. Absoluutne kirjavahemärk on Surm. (lk 22-23)

• Kehal on žanrimääratlus. Vaadake oma jalgu: kuidas nad armastavad rütmi. Ja silmapilgutused on nagu tsesuurid. Silmad on teil ümmargused nagu rondo.

Kõik riimub. Minu naine riimub. Ta on nagu salu, nagu talu, nagu valu. Tema on samuti luuletus. Minu tütred on nagu trioletid ja pojad on nagu sonetipärjad. Ja nad armuvad piigadesse, kes on peened nagu tertsiinid ja üllad nagu epopöad. Ja ma kordan veel: keha ei ole lihtsalt keha. Kehal on žanrimääratlus. (lk 35)

• Aeg-ajalt näen seaduspärasusi nii selgesti nagu armatuuri võresid või paadikaari, mis pole veel laudadega üle löödud. Luuletused tunduvad nagu väikesed kanuuskeletid ja ma töötan pikki päevi, et neid üle vooderdada, kokku liimida, siis alles saavad nad sõiduvalmis. Need on väikesed luuletused, nagu sisalikupojad, konnapojad, havid — pisikeste kergete peenikeste luudega.

Samas seisab mul kogu aeg silme ees hiiglasuur laev vooderdamata kaartega ja mul tuleb laudadest puudu. Mind vaevab see tohutu laevamürakas, ta ei saa ujuda, tal on kaarpuu ja lainemurdja tääv, aga tuul puhub tast läbi. Tal pole kandvat süvist. Tal pole veeväljasurvesüvist. Tal pole jõudu vett välja suruda. Tal pole laudu, mis kõmavad.

Ma teen künasid, lehmakünasid, seakünasid, palisid, [[]]tünne, aga kogu aeg seisab mul silme ees laev. Ja mul on raske magada ja raske rääkida. Ma ei saa teda vooderdada tünnilaudadega. Ma ei saa teda vooderdada seasululaudadega. Aga suuremaid laudu mul pole, ja pole kuskilt võtta. Ja kogu aeg puhub tõmbetuul kaarte vahelt läbi ja ulub: "See on sinu laev." (lk 37)

• Kes kõnnib puu- või raudbetoonsillal, see läheb üle ja tuleb ka tagasi — kõrgel jõe kohal, jõge nagu ei olekski. Kes kõnnib varjudel, helkidel, peegeldust mööda, toomingalõhnadel vees — see tagasi ei tule. Keegi ei tea, jõudis ta kohale või mitte.

Jääb ainult rõõmu- või hirmuhüüd vee peal.

Inimese juurde ei vii ükski purre, ei vii ükski sild.

Inimese juurde viib vastuhelk veel. (lk 42)

• Sel õhtul, kui suhkrupeedid tumenesid, kutsusin sind. Tuul, külgtuul, kandis mu hääle kohvikuukseni, aga šveitser tõukas selle tagasi — polevat kohta. (Ah, ma ei tahtnudki sinna pääseda!)

Päevakübarad õitsesid sel õhtul.

Ja kressid olid süütud.

Tuul keeras pahupidi kaskede kasukad.

Sel õhtul ma võitlesin külgtuulega, põiktuulega, risttuulega. (lk 52)

• Alati peab valitsema kolmkõla. Ei aita lillest ja minust, peab olema veel päike. Ei aita minust ja kasest, peab olema veel tuul või kuldnokk, või härmatis kaskedel.

Öösel lõhnasid levkoid, aga mul oli nohu.

Mul olid kamin ja puud, aga polnud tikku.

Mul oli kell, mis tiksus, aga polnud osutit.

Päev on pimedus, milles peab helkima osuti. (lk 57)

• Päikesel on iga kiire otsas kontrapunkt. (lk 58)
• Päike on tuli. Võib omastada tule, tuli võib kellelegi kuuluda, tuli on ruum. Aga ei saa omastada põlemist. Põlemine on aeg.

Võib omastada lilleõie, võib panna lille ennast teenima. Aga ei saa omastada õitsemist.

Võib omastada inimese. Aga ei või omastada ta naeru, nuttu, laulu.

Võib omastada jõe, aga ei või omastada jõe vulinat ja sulinat.

Te ostate ära kaldad ja vee, kivid ja liiva, kaljud ja kännud. Te võite veeretada oma kive ja kände, üle viia koski ja kärestikke, aga vahupritsmetest ja veekeerise sillerdusest teie mõistus üle ei käi. Mis hetkel veepiisk särama lööb, seda te ka ei tea. Jõgi kuulub iseendale. (lk 58)

Värvilised muinasjutud

Imants Ziedonis, "Värvilised muinasjutud", tlk Valli Helde, Eesti Raamat, 1978

• Kogu maailma hobused tulid kokku Kõigi Hobuste üldkoosolekule. Mustad, valged, kõrvid ja võigud, lapilised, hallid ja õunikud hobused ütlesid: Võib juhtuda, et autod saavad võidu ja meil ei jää muud üle kui hukkuda. Juba praegu on meil nii vähe varssu. Ja vanad hobused antakse rebasefarmides hõberebastele. Teeme nii, et üks hobune on igavene. Nad otsustasid, et igavene hobune peab olema igatsuste ja lootuste värvi — sinine nagu sinililled, siniliiliad ja meelespead. Kõikjal, kus keegi unistab, peab see hobu kohal olema, seepärast anti sinisele hobusele sinised tiivad ja pandi talle nimeks

SININE LOOTUSTE HOBU.

Veel otsustati Kõigi Hobuste üldkoosolekul, et Sinine Lootuste Hobu peab olema alati üksi, sest kõige tugevamini igatseb see, kes on üksinda, seepärast ei tohi tal olla teist hobust, sõpra ega sugulast, ja sinist varsakestki mitte — ta on üksainus ja igavene. Selle peale muutus sinine hobu nukraks, kuid kõik hobused ütlesid, et nukrus on ka sinine ja sobib talle hästi, ega muutnud oma otsust.

• "Sinine muinasjutt", lk 10

• Viinase peaga mehel hakkas nina värvi muutma, iga päevaga muutus see punasemaks, läks tumepunaseks ja lõpuks lillaks. Ligidal ega kaugel polnud kellelgi säärast lillat nina. Kui tema nina torgati vaasi, kuhu olid pandud valged sirelid, siis need läksid ka peagi lillaks nagu kõik teised sirelid. Tema lapsed ei käinud nüüd üldse enam poest tinti ostmas, ainult palusid isal pista nina teeklaasi vee sisse. Natukese aja pärast oli klaasis ehtne veekindel lilla tint. Kolhoosi esimees vaatas ka seda lillat nina ja mõtles: viimati on see kaaliumpermanganaadi-nina, võib-olla kolhoos võiks viinase peaga mehelt nina ära osta ja väikese kaaliumpermanganaadivabriku rajada. (Te ju teate, mis on kaaliumpermanganaat: need on lillad terakesed, mis lahustatakse vees, ja selle veega kuristatakse kurku, kui kurk on valus või mandlid üles paistetanud.) Aga mees polnud nõus nina täielikult ära andma. Laenuks andis küll, näiteks suureks maskipeoks kultuurimajas või taidlejatele, kui neil tuli näitemängus joodikut mängida.
• "Lilla muinasjutt", lk 21

• Kapp nägi välja nagu suur troopiline põõsas, toolijalad ajasid juuri põranda sisse. Mööblile olid peale kasvanud mõnele kase-, teisele saarelehed ja põrandast kerkisid lae poole haprad puuvõsud. Käsitöökorvis põimusid lõngavihtide vahelt läbi haljad võrsed ja televiisor oli nii võsastunud, et majahoidja pidi käärid võtma ja ekraaninelinurga vabaks pügama, sest õhtul tahtis ta vaadata saadet "Loodus kutsub".
• "Roheline muinasjutt", lk 24
• Mets aga tuli ja tuli, metsal oli niipalju lilli ja lehti, et mürad kasvasid sambla alla. Nad jooksid ja liikusid veel, kuid juba pehmelt ja sametiselt, samm muutus neil ikka raskemaks, kuni nad maha vajusid ja pikali jäid. Rohi kasvas neile peale ja nad olid vaiksed nagu mättad metsas. Linna halli tolmu kiskus mets oma rohelistesse sõõrmetesse, aevastas selle minema, köhis välja, ja tolmu ei olnudki enam, õhk oli jälle puhas ja läbipaistev. Ainult lehad panid veel vastu. Lehkasid oli palju ja mitmed neist olid mürgised. Ei saanud neid kuidagi muidu hävitada — mets pidi nad endasse hingama.

Aga kui männid bensiinivingu kopsudesse kiskusid, langesid nende ladvad longu. Kui kask kivisöekarmu sisse hingas, muutus valge toht mustaks ja kõik nägid, et surm on kasel kõri kallal. Kuid metsa haljad puud võitlesid julgelt ning ennastsalgavalt.

Kannikesed ahmisid bensiinivingu ja surid hulgakaupa. Toomingad kuivasid, kased kärbusid, mürgitatud pihlakatelt ja tammedelt varisesid marjakobarad ja tõrud, kuid metsal on suur haljas elu, mets ei lase ennast võita, ja vastu õhtut naksas kadakas viimasel lehal kõri läbi nagu haisval tõhul! Mets oli võidumees!

• "Roheline muinasjutt", lk 25

• Mina olen Hall. Ma olen hall nagu hiir, nagu varblane, nagu tolm, nagu tuhk. Ma olen Hall. Ainult sellepärast, et mina olen olemas, võivad kõik teised värvid esile tõusta.

Kus ma olen? Kus te võite mind näha? Igal pool. Kuid alustame kevadest. Hallil kevadel on kõik hall, lumi on sulanud, maa hall ja pungad hallid. Aga üks hall pung läheb lõhki (see on minu hall pung) ja pungast puhkeb — pajuurb! Kas urb oleks nii ilus ja valge, kui mina, Hall, ei oleks kevadel nii hall?

Hallil kevadel poeb hallist mullast välja roheline tulp, hallist maast kerkivad punased rabarberivarred nagu vanakuradi sarved.

• "Hall muinasjutt", lk 26

Luule

Ei ole kivi loodud igaveseks.
Ma nägin, kuidas kivi ronis tomi
ja keset musti hakke punus pesa
ja halle kivikesi välja haudus.
Nad õpivad siis lendama. Mis imet
ses on, et ränikivid lendavad!

Ah, puhkeb mürdiroheline kevad
ja äsja koju saabus soojalt maalt
rändkivi, laulab pesakasti ees
sel kasel, lennulustlik, tiivataidlik.

• "Rändkivi" [1976], tlk Ain Kaalep, rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 17