Indrek Tart

Tart Tartus, 2012.

Indrek Tart (sündinud 2. mail 1946) on eesti kultuuriuurija, sotsioloog, luuletaja, bibliometrist, kirjandusteadlane ja füüsik. Luuletaja, tõlkija, (kirjandus)kriitiku ja esseistina kasutab enamasti kirjanikunime Julius Ürt.

Artiklid ja arvustused

• Luule tuleb esile ikka siis, kui on raske või kui on rõõmuaeg, praegusel juhul meie riigi juubeliaasta, mil sponsorid on helded ning luule helab ja kõlab kuuldavamalt ja mõjusalt. (lk 1629)
• Antoloogiatel on üldjoontes kaks ülesannet: kuulutada ja kududa kaanonit ning esitleda või kinnitada uusi (tarmukaid) tulijaid. [---] Värsid, mis sealt kooliõpikutesse ulatuvad, määratlevad eesti luule koolilaste teadvuses aastakümneteks (Lydia Koidula luule saigi oma maine ja leviku kooliraamatute kaudu, sest tema autorinimeta luulevihkudele järgnenud "Valitud laulud" nägid trükivalgust alles 1934. aastal). (lk 1629)
• Seega kui üldantoloogiad on lehitsemisaltid ega nõua järjepanu algusest lõpuni lugemist, nende võlu ongi juba tuttavate või peaaegu tuttavate luuletajate ja luuletuste avanemises, siis Doris Kareva valimikes on oluline lugemisjärjekord, seal tuleb järgida luuletuste kulgu nii nagu kindlalt komponeeritud luulekogudes ikka. Valik on luuletuste, mitte autorite keskne ja loob meeleolude laulu, sõlmudes tervikkujutelmaks tundeisse haaratud Eestimaast. Koob terviku, mis pole lihtsalt jaaniussikeste loits. (lk 1629)
• "Keele maitsest" sisaldab 351 luuletust 117 luuletajalt, vähemalt viie luuletusega on esindatud 23 autorit (kokku 149 luuletust). "Eesti tunne" sisaldab 382 luuletust 114 luuletajalt, neist vähemalt viie luuletusega on esindatud 22 autorit (kokku 208 luuletust). Ühiseid autoreid on neil kõigest kümme ja ühiseid luuletusi 16 (Ado Reinvaldi "Kodukeel", Andres Langemetsa "Keel on üleni asesõna", Anna Haava "Meie", Arno Vihalemma "Ma mängin oma pilli peal", Ene Mihkelsoni "Selles elus igaüks on hüüdja hääl", Heiti Talviku "Dies irae 12", Juhan Liivi "Minu erakond", Juhan Viidingu "Olen pärisori", Kristjan Jaak Petersoni "Kuu", Mari Vallisoo "Kord kõnelesin kaunis idamurdes", Paul-Eerik Rummo "Vihma maitsest" ja "Miks ma välismaale ei põgene", Peep Ilmeti "Yrgkeeled", Viivi Luige "MIS LÄBI AJA LÄIGATAB", "RASKELT KOHISESID KÕRGED KUUSEHEKID" ja "Rängast rõõmust"). Selline kontrastsus on ootamatu, sest keel peaks ju olema luule selgroog. (lk 1629-1630)
• Keelega suhestumise laad muutub kogu aeg ja väljendab seeläbi ka põlvkondliku aja lugu, mõnes mõttes isegi keele kodustamislugu. (lk 1630)
• Ükski keel, võõras keel ega teine keel pole luuleruumis probleem, sest need kannavad endas suurema kultuuriruumi projektsiooni, teadmist maailmast, mis meie keskel alles juurdub. (lk 1630)
• Keel murdub kõnesse ja luuletustesse, saab saatjaks ja teejuhiks, teda pole vaja enam ülistada ja õilistada, ta on meis ega lahku. (lk 1630)
• "Eesti tunne" on lummav kompositsioon: luuletused on tuttavad, ent reastuvad ja kõlavad kokku nii, nagu oleksid ammused semud üheainsa vaimu juhatusel. See maastik on Eesti, need on isamaa laulud, keskmes on kodu keset looduse ilu ja inimeste head meelt. Meelekibeduski pole siin kuigivõrd salvav, pigem valvab ka tema me olemise kohal kõrges taevas, tuulte meelevallas. Üheksasse tsüklisse on valatud luuleline-meeleline Eestimaa tunne. Seda saab kogeda üksnes järjepanu lugedes, mitte meelevaldselt lehitsedes. Otsekui muusikateoses võib siin märgata rütme, kaasaelamist, seisatusi, mõtisklussundi. Taustal mängivad meloodiad, milleks need luuletused on tõuke andnud, saatuse lauluread, sümfooniana. (lk 1631)
• Keelesüvamälu ulatub argikombestikku. (lk 1631)
• Äramineku või äraoleku (sisemise eksiili) paine on luuletustesse püütav, see on kui pagev linnuke pihus. (lk 1632)
• Niisugused antoloogiad teevad hoolimata oma kogumisimpulssidest südame soojaks ning luule igikestvalt tundekeeliseks elu ja aja hoidjaks. (lk 1632)
  • Julius Ürt, "Eesti keel ja eesti meel: sõnade paik ja tundmuste keeled", Looming 11/2018, lk 1629-1632 (Arvustus: "Keele maitsest", koostanud Mart Velsker ja Tõnu Tender, EKSA, 2018. "Eesti tunne", koostanud Doris Kareva, Rahva Raamat, 2018.)