Mine sisu juurde

Ivan Jefremov

Allikas: Vikitsitaadid
Ivan Jefremov (1925)

Ivan Jefremov (22. aprill (vkj 9. aprill) 1908, Võritsa, Peterburi kubermang – 5. oktoober 1972, Moskva) oli vene teadusulmekirjanik, paleontoloog, tafonoomia rajaja ja filosoof.

"Oikumeeni äärel" (1949)

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: "Oikumeeni äärel", tõlkinud B. Betlem, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1955.


Pingil istuv noor meremees vaatas kella, kargas püsti ja hakkas kiiresti sammuma piki Admiraliteedihoonest mööduvat kaldaäärset tänavat. Kollased müürid sirutasid kõrgusse oma valget sammaskrooni selges sügisõhtus. (lk 5)
  • Õpetlane naeratas.
“Mis teiega teha! See, mis ma teile räägin, on lihtsalt oletus, mitte rohkem. Kuid üks on kindel: tõeline kunst kajastab elu, elab ise ja tõuseb uutele kõrgustele ainult võitluses vana vastu.“ (lk 11)
  • Lame kaljurahn ulatus kaugele merre. All loksus vaikselt öises pimeduses nähtamatu veteväli. Kivi polnud veel kaotanud päevast soojust, ja noormeest ei häirinud kaljude vahel tuisklevad jahedad tuulepuhangud.
Noormees vaatas mõtlikult kaugusse, sinna, kus kadus pimedusse Linnutee hõbedane vööt. Ta jälgis langevaid tähti. Need lõhkesid korraga mitmeks tükiks, läbisid taevalaotuse hõbedaste nõeltena, kadusid horisondi taha ja kustusid nagu vettelangenud hõõguvad nooled. Uuesti sööstsid üle laotuse tulinooled, lennates tundmatusse kaugusse, muinasmaadesse, mis asetsesid mere taga, Oikumeeni piiridel. (lk 13-14)
  • “Ka sellest tahtsin ma sinuga rääkida homme. Praegu aga ütlen ainult, et jumalatest ja inimestest võib luua mitmesuguseid laule. Ja kui sa oled aus iseenda vastu ning su silmad on lahti, ei meeldi need laulud suursugustele maavaldajatele ja sõjapealikutele. Sulle ei saa osaks rikkalikke ande, ei orje ega kuulsust, sind ei kutsuta suurtesse majadesse ja laulud ei too sulle elatist ... On aeg magama heita,“ katkestas rauk oma jutu. (lk 17)
  • Agenor lõi silmad maha ja karm vari langes tema rahulikule ning sõbralikule näole.
“Ma ei oska sulle seletada,“ vastas ta pärast lühikest mõtisklust, „kuid sa jõuad selle tunnetamisele peatselt ise: seda, mis on surnud, ei saa elustada. See on võõras meieaegsele maailmale, meie hingele... see on kaunis, kuid lootusetu ... ahvatleb, kuid on elutu.“
“Mulle on nüüd selge, isa!“ hüüdis Pandion kirglikult. „Me oleme vaid surnud tarkuse orjad, olgugi et jäljendame seda täiuslikult. Me peame aga muutuma vanaaegsete meistritega võrdvõimelisteks või nendest tugevamateks, ja siis... oo, siis...“ noormees vaikis leidmata sõnu. (lk 30)
  • Pandion tundis, nagu mitte kunagi varem, teravat igatsust kaaslase järele, kes aitaks tal jagu saada kohutavast üksindusest. Ta mõtles sellest, et inimese jaoks pole halvemat olukorda, kui olla üksinda keset võõrast ja vaenulikku rahvast, mõistetamatul ja tundmatul maal – orjana, eraldatuna kõigest oma olukorra läbipääsematu seinaga. Keset loodust on üksindust taluda hoopis kergem: loodus ei alanda hinge, vaid karastab seda. (lk 61)
  • “Väike tähelepanematus hukutab täiuslikkuse,“ kordas egiptuse kujur lõpmatult endisaegsete Musta Maa meistrite käsusõna. (lk 79)
  • Jahmos ei võinud tõepoolest teada, et preestrid, kes Musta Maa elanike silmis olid muistsete saladuste hoidjad ja suured õpetlased, ei olnud seda enam ammugi. Teadus oli mandunud usundilisteks tavanditeks ja maagilisteks vormeliteks, möödunud aegade tarkust sisaldavad papüüruserullid koltusid hauakambrites. (lk 107)
  • “Ja oled sa kindel, et sulle järgnetakse?“ küsis etrusk sosinal. „Tõde on liialt ränk... vale aga on niisuguses ettevõttes kasutu – inimesed tunnevad hästi, kus on tõde. Nende tõde on see, mis asub igaühe südames.“ (lk 112)
  • Kavi mõtles sellest, et võib-olla tehti viga, kui orjad teisest šenest vabastati ilma igasuguse ettevalmistuseta. Ettevalmistamata, korratult tegutseva, kättemaksust ja vabadusest joobunud inimhulga ühinemine ülestõusnutega, kes on juba omandanud arusaama ühisest sihikindlast võitlusest, toob kahju ega aita kaasa edule. (lk 116)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel