James Baldwin

James Arthur Baldwin (2. august 1924 New York, USA – 1. detsember 1987 St. Paul de Vence, Prantsusmaa) oli USA kirjanik.

"Giovanni tuba"

Tsitaadid väljaandest: James Baldwin, "Giovanni tuba", tlk Ursula Põks, 1993.

Kahtlemata mõtlesin ma meie öödest, erilisest süütusest ja usaldusest, mis ei teki enam kunagi, kuid mis tegi need ööd nii võrratuks, nii sõltumatuks minevikust, olevikust või millest tahes, mis võiks juhtuda tulevikus, ja mis tegi need lõpuks ka nii sõltumatuks minu elust, sest mul polnud vaja võtta enda kanda mingit vastutust peale pelgalt tehnilise. Need ööd möödusid võõra taeva all, keegi ei jälginud meid, ei olnud mingeid ohte ega karistusi — see viimane asjaolu saigi meile saatuslikuks, sest mitte miski, kui ta sul käes on, pole talumatum kui vabadus. (lk 8-9)
Inimesed, kes usuvad, et nad on tugeva tahtejõuga ja oma saatuse peremehed, võivad selle usu juurde jääda üksnes juhul, kui neist saavad vilunud enesepetturid. Nende otsused pole tegelikult üldse otsused — sest tõeline otsus muudab inimese alandlikuks, kuna otsuse tegija teab, et see jääb paljude määramata asjaolude meelevalda — , vaid möödahiilimiste ja illusioonide keerukad süsteemid, mis on loodud iseenda ja maailma kujutamiseks säärastena, nagu ei nemad ise ega ka maailm sugugi ei ole. (lk 23)
Võib-olla, nagu öeldakse Ameerikas, tahtsin leida iseennast. See on huvitav ütlemine, ja niipalju kui mina tean, ei ole see käibel ühegi teise rahva keeles; lause muidugi ei tähenda seda, mida ta ütleb, vaid reedab näriva kahtluse, et miski on kuskil viltu. Praegu olen arvamusel, et kui mul olnuks õrna aimugi, et too mina, keda ma kavatsesin leida, ei ole midagi muud kui seesama, kelle eest olin nii kaua põgenenud, oleksin ma jäänud koju. (lk 24)
Ma ei tea, võib-olla on igaühel oma Eedeni aed, kuid vaevalt on nad aeda näinud enne, kui näevad leegitsevat mõõka. Ja võib-olla elu pakubki üksnes valiku — kas meenutada aeda või unustada see. Kas nii või teisiti: on vaja jõudu, et mäletada, on vaja teist laadi jõudu, et unustada, ja peab olema kangelane, et suuta mõlemat. Mäletajaid ajab hulluks see valu, mida lakkamatult tekitab nende süütuse kadu; unustajaid jälle kimbutab teist laadi hullus — see, mis sünnib valu eitades ja süütust vihates; maailm aga jaguneb peamiselt hulludeks, kes mäletavad, ja hulludeks, kes unustavad. Kangelasi on harva. (lk 28)
[Giovanni:] "Aeg on igapäevane asi nagu kalale vesi. Igaüks on selle vee sees, keegi välja ei pääse, või kui ta pääsebki, siis juhtub sama, mis juhtub kalaga — ta sureb. Ja kas teate, mis selles ajas — vees — juhtub? Suured kalad söövad väikesed kalad ära. Ja ongi kõik. Suured kalad söövad väikesed ära ja ookean ei tee väljagi." (lk 38)
"Armasta teda", ütles Jacques ägedalt, "armasta teda, lase tal sind armastada. Kas sa arvad, et miskil muul siin taeva all on üldse mingit tähtsust? Ja kui kaua kõige paremal juhul saab see üldse kesta? Te mõlemad olete mehed ja teil on kõik kohad alles läbi käimata. Ainult viis minutit, kinnitan sulle, et ainult viis minutit, ja suurem osa sellest, hélas! pimedas. Ja kui sa kujutled, et need minutid on räpased, siis nad tõepoolest ongi räpased — nad on räpased seetõttu, et sina ei anna mitte midagi, sa põlgad oma ihu ja tema ihu. Kuid sa võid muuta koosveedetud aja millekski hoopis muuks kui räpaseks, te saate anda teineteisele midagi, mis muudab teid mõlemaid igaveseks ajaks paremaks — juhul kui sa ei tunne häbi, kui sa ei ole nii ettevaatlik." (lk 61)
Kaide ja kõrvaltänavate majade avatud aknaist paistis, et hôtelliers'd olid värvanud maalrid tube värvima; naised piimapoodides olid heitnud seljast sinised sviitrid ja keeranud üles kleidikäised, nii et võis näha nende tugevaid käsivarsi; leib pagaripoodides näis soojem ja värskem. Väikesed koolilapsed olid võtnud seljast keebid ja nende põlved polnud enam külmast kurepunased. Kostis rohkem sädistamist ja vadistamist selles kummalises, ühtaegu mõõdukas ja keevalises keeles, mis meenutab mulle vahel vahule löödud munavalget ja vahel keelpille, kuid alati kire pahupoolt ja tagajärgi. (lk 80)
Olime ostnud kilogrammi kirsse ja sõime neid käies. Sel pärastlõunal olime mõlemad uljad ja lapsikud ning pilt, mida me pakkusime — kaks täiskasvanud meest, kes omavahel tõugeldes laial kõnniteel teineteisele kirsikive näkku sihtisid, pidi olema üpris pöörane. Ja ma sain aru, et seesugune lapsikus oli minu vanuses erakordne ning õnnetunne, millest see lähtus, veelgi erakordsem, sest sel hetkel ma tõepoolest armastasin Giovannit, kes polnud kunagi paistnud kaunim kui sel õhtupoolikul. Tema nägu vaadates taipasin, kui palju luges mulle see, et suutsin manada tema näole niisuguse sära. Olnuksin nõus loobuma paljustki, et seda võimet mitte kaotada. Ja ma tundsin, kuidas ma tema poole tulvasin, nagu tulvab jõgi jäämineku ajal. Kuid samal hetkel läks kõnniteel meie vahelt läbi keegi teine, võõras poiss, ning ma kandsin otsekohe Giovanni ilu üle temale, ja see, mida tundsin Giovanni vastu, kandus üle temalegi. Giovanni nägi seda ja nägi minu nägu ja see ajas teda veel rohkem naerma. Mina punastasin ja tema naeris edasi ja siis muutusid tänav, valgus, tema kõlav naer luupainajalikuks stseeniks. Vaatasin üha puid, mille lehtede vahelt langes valgus. Olin kurb ja mul oli häbi ja hirm ja ma tundsin sügavat masendust. Samal ajal — see kuulus minu rahutuse juurde ja oli ühtlasi ka väljaspool seda — tundsin oma kaelalihaseid kangestumas pingutusest mitte pöörata pead ega jälgida toda poissi eemaldumas piki päikesepaistelist puiesteed. Loom, kelle Giovanni minus oli äratanud, ei uinu enam kunagi, kuid tuleb päev, mil ma ei ole enam Giovanniga koos. Ja kas ma siis nagu kõik teisedki leian end järele vaatamas ja järgnemas igasugu poistele jumal teab millistele pimedatele tänavatele, jumal teab, millistesse urgastesse?

Selle hirmsa mõtte juures hakkasin ma Giovannit vihkama ning see oli niisama võimas kui mu armastus, mida toitsid samad juured. (lk 86-87)

"Aga ma lähen Ühendriikidesse," ütlesin ma kähku.

Ja Giovanni vaatas mulle otsa. "Ma tahtsin öelda, et ma ühel heal päeval lähen kindlasti sinna tagasi."

"Ühel heal päeval," ütles ta. "Kõik halb juhtub — ühel heal päeval."

"Miks see halb on?"

Ta naeratas. "Noh, sa lähed koju ja siis leiad, et kodu pole enam kodu. Siis oled sa tõsiselt hädas. Niikaua kui sa oled siin, võid sa alati mõelda: ühel heal päeval lähen ma koju." Ta mängis mu pöidlaga ja irvitas. "N ’est-ce pas?"

"Ilus loogika," ütlesin mina. "Sinu meelest on mul kodu, kuhu minna, niikaua kui ma sinna ei lähe?"

Giovanni naeris. "Ja kas see pole tõsi? Sul ei ole kodu niikaua, kuni sa pole sealt lahkunud, ja siis, kui oled lahkunud, ei saa sa kunagi tagasi minna."

"Mulle näib," ütlesin mina, "et olen seda laulu varemgi kuulnud."

"Oh jaa," ütles Giovanni, "ja muidugi kuuled sa seda veel. See on üks neid laule, mida keegi kusagil alati laulab."

Me tõusime ja hakkasime minema. "Ja mis juhtub," küsisin mina laisalt, "kui ma kõrvad kinni panen?"

Ta vaikis kaua aega. "Mõnikord," ütles ta siis, "meenutad sa mulle sedasorti meest, kes satub kiusatusse minna vanglasse, et vältida auto alla jäämist." (lk 120)

Välislingid