Jasmine Warga

Jasmine Warga (sündinud 24. aprillil 1988 Cincinnatis Ohio osariigis USAs) on USA kirjanik.

"Minu süda ja teised mustad augud"

Tsitaadid väljaandest: Jasmine Warga, "Minu süda ja teised mustad augud", tlk Evelin Schapel, 2016.

Masendus on otsekui raskus, millest polegi pääsu. See surub peale ning muudab isegi kõige väiksemad asjad, nagu kingapaelte sidumise või röstsaia mälumise, samaväärseks kolmekümnekilomeetrise ülesmäge matkaga. Masendus on osa inimesest, see on tema lihas ja luus. Kui sellest üldse midagi teada, siis seda, et masenduse küüsist ei ole võimalik pääseda. (lk 18)
Libistan pilgu üle valemi. Liiga palju numbreid. Hakkan raskusjõu üle mõtteid mõlgutama. Mõnikord ma mõtlen, et raskusjõus peitubki probleem. See hoiab meid maa peal kinni, pakub võltsi stabiilsustunnet, ehkki tegelikult oleme ainult liikuvad kehad. Raskusjõud takistab meid kosmosesse hõljumast, takistab tahtmatult üksteisele otsa põrkamast. Takistab inimkonda suureks kuumaks puntraks muutumast.

Ma tahaksin, et raskusjõud kaoks ja laseks meil olla üks suur pundar. (lk 19)

Sunnin end kiiremini astuma. Võimlasse minemisest hullem saab olla ainult võimlasse hilinemine — mul ei ole mingit tuju lisaringe joosta. Treener Summers jahvatab ühtepuhku sellest, kuidas jooksmine tugevdab südant, et me kauem elaksime. Palun ärge andke mulle mitte ainsatki lisaringi. (lk 20)
"Sa jõudsid vara koju," ütleb ema viimaks. Iga päevaga kostab tema hääldusest järjest vähem türgi ja üha rohkem lõunaosariikide aktsenti. Tegelikult on lõunaosariikide aktsent selle kohta isegi vale öelda. Kentucky inimestel ei ole lõunaosariikide aktsenti. Neil on Kentucky bluegrass'i aktsent. See pole sugugi nii võluv kui lõunaosariikide oma. Pigem kolonel Sandersi kui "Tuulest viidud" moodi. Ma olen kõvasti vaeva näinud, et mul seda ei tekiks. Ent nüüd ma mõtisklen, et kui ma ei saa ealeski seitseteist, mis mõtet oli üldse normaalselt rääkima õppida. (lk 23)
"Ma ei pea täna tööl olema." Jätan mainimata, et mul paluti töölt puududa, sest ma tekitaksin klientides ebamugavust. Härra Palmer on tõeline eufemismide kuningas. Küllap saaksid nad minu emaga suurepäraselt läbi, kuna ema nimetab isaga juhtunut õnnetuks vahejuhtumiks. Või nimetas varem. Viimasel ajal teeb ta näo, justkui poleks seda juhtunudki. Nagu võiks vaikimine kõik olematuks muuta. Kiire lühiuudis: ei muuda. (lk 23)
Ega ellujäämise eest ei saa ju kedagi süüdistada.

Sama võib öelda minu endiste sõprade kohta, mitte et mul neid üldse väga palju olnud oleks. Enamik neist, kes mul olid, jooksid võimalikult kiiresti laiali, kui mu isa kuriteo uudised kooli koridoridest läbi käisid, ent mõned proovisid siiski ka minu kõrvale jääda. Eriti Anna Stevens, minu endine parim sõbranna. Kui see juhtus, andis Anna endast parima, et mind lohutada, kuid ma tõrjusin teda eemale. Ma teadsin, et tal oleks parem, kui ta minuga enam läbi ei käiks, ehkki ta ise nii ei arvanud. Mulle meeldib mõelda, et tegin talle lõpuks ikkagi teene. (lk 25)

Georgia ei lausu sõnagi, kuid ma näen, kuidas ta nägu krimpsu tõmbub, nagu oleks ta januga just halvaksläinud piima joonud. Ta ei solvaks mind kunagi ema ees, aga ta teeb kõik endast oleneva, andmaks märku, et ta ei taha mind kaasa. Mis ma oskan kosta? Mul on piinlikkuse osakonnas kuldkliendi staatus. (lk 26)
Astun kapi juurde ja haaran šokolaaditükkidega müslitahvli. Veider, ma tean. Ent mõnikord on mul täitmatu isu. Umbes nõnda, nagu tahaks süüa nii palju, et mind vallanud tühjus täidetud saaks. Samas esineb päevi, kui ma suudan end vaevu röstsaia näksima sundida. (lk 26)
Kohe, kui ma tuppa jõuan, poen voodisse. Tõmban tumehalli suleteki üle pea ja kujutan ette, nagu oleksin ma keset ookeani ning lained löövad üsna kohe mu pea kohal kokku, mu kopsud täituvad veega, terve maailm mu ümber läheb mustaks. Püüan kujudeda, kuidas mu potentsiaalne energia muutub kineetiliseks energiaks ja seejärel eimillekski. Ümisen Mozarti reekviemi ja mõtisklen, mis tunne see on, kui kõik tuled kustuvad ja ümberringi jääb igaveseks vaikseks. Ma ei tea, kas see on valus, kas ma hakkan viimasel hetkel kartma, kuid jääb üle ainult loota, et see saab kiiresti läbi. Et see käib rahulikult. Et see jääbki nii. (lk 26–27)
Minu isaga pidi alati ettevaatlik olema, otsekui kõnniks jäisel kõnniteel — väga lõbus oli liugu lasta, kuid väga kergesti võis ka libastuda. (lk 27)
Nad sobivad omavahel kokku, sulanduvad, nagu ema ja tütar peavadki sulanduma. Sobivad teineteisega nii, nagu mina ei ole eales kuhugi sobinud. Minu servad on alati olnud liiga teravad, kumerused liiga sügavad.

Minu hauakivile oleks õige kirjutada: Aysel Leyla Seran, tüdruk, kes kuhugi ei sobinud. (lk 28)

Kui mind enam ei ole, ei pea ema jälle paratamatult isa peale mõtlema iga kord, kui näeb minu kandilist nina ja lokkis musti juukseid. Või minu ümaraid põski ja põselohke. Ma tean, et minu põselohud ärritavad teda kõige rohkem. Õnneks on neid näha ainult siis, kui ma naeratan, ja seda ei ole ma viimasel ajal kuigi sageli teinud.

Ilma minuta ei pea ema öösiti üleval olema ja muretsema, et pärisin kurjategijageeni, mõrvarigeeni, ja et lasen varsti koolimaja õhku või teen midagi muud hullu. Ma tean, et ta ei elaks seda veel kord üle – politseid, ajakirjandust, kuulujutte. Ma tean, et ta ei taha sellest mõelda, kuid ma näen, kuidas sügaval sisimas võitleb ta hirmu ja kahtlustega. Tema kõõrdi heidetud pilgud ja ääri-veeri esitatud uurivad küsimused on tema viis saada teada, kui tõsine vaimne häire mul on.

Tahaksin talle öelda, et tean kindlalt, kui palju ma isast erinen. Et minu süda lööb teises taktis, minu veri voolab teise kiirusega. Aga ma ei tea kindlalt. Võib-olla tulebki kurbus enne hullumeelsust. Võib-olla on meil isaga sama potentsiaalne energia.

Tean vaid seda, et ma ei kavatse siia jääda ja teada saada, kas minust tuleb samasugune koletis nagu isast. See ei oleks ema vastu aus.

See ei oleks maailma vastu aus. (lk 28–29)

Me alustame energia jäävuse seaduse peatükki. Härra Scotti sõnul energia ei teki ega kao – see võib vaid muunduda ühest liigist teise. Potentsiaalne energia võib muutuda kineetiliseks energiaks ja pärast uuesti potentsiaalseks energiaks, aga energia ei saa kunagi lihtsalt haihtuda. See ei kõla minu arvates kuigi loogiliselt. Loen veel kord läbi esimese ülesande teksti: "Langevarjur kehakaaluga 65 kg seisab lennukis, mis asub maapinnast 600 m kõrgusel. Kui suur on langevarjuri potentsiaalne energia enne lennukist väljahüppamist?"

Mul hakkab pliiats käes värisema ja ma surun endas maha soovi kustukat närida. Mind ei tee rahutuks mitte näidisülesanne. Ma tean, millist valemit peaksin kasutama, ja minu osav kalkulaator arvutab minu eest kõik ära.

Asi on hoopis selles, et kui energia ei saa kuhugi kaduda, siis ma ei suuda välja nuputada, mis juhtub kogu energiaga, kui meid enam ei ole. Mul hakkab selle mõtte peale kõhus keerama.

Panen kirja enda koostatud ülesande: 16-aastane Aysel Seran ripub 2,3 m kõrgusel laes. Ta kaalub 52 kilo. Kui suur on tema potentsiaalne energia? Mis juhtub kogu selle energiaga siis, kui ta sureb? Milleks see muundub?

Kas surnukehal on veel potentsiaalne energia või muundub see millekski muuks? Kas potentsiaalne energia saab lihtsalt eimillekski aurustuda?

See on küsimus, millele ma vastust ei tea. See on küsimus, mis mind kummitab. (lk 32–33)

Tee on konarlik, auke täis. Keegi ei taha selle parandamiseks makse maksta. Kahju muidugi, sest jõega piirneva teena võiks see päris maaliline olla. Ehkki Ohio jõgi pole midagi kiiduväärt. Mudane, reostunud ja kohutava ajalooga määritud jõgi, kuid olgu ta kui tahes rõveda väljanägemisega, on selles alati midagi võluvat, sest see liigub. Jõed ei takerdu eales. (lk 34)
Varem oli mul kombeks mängida mängu, kus ma iseendaga kauplesin: vahest siis, kui isa kohta käivad sosinad lõpevad, vahest siis, kui ema hakkab sind jälle vaatama nagu normaalset tütart, vahest siis, kui sa suudad tagada, et ei muutu oma isa suguseks. Aga just see viimane teebki kogu asja võimatuks.

Seda pole võimalik kuidagimoodi tagada, eriti kui ma kindlalt tean, et minuga on midagi viltu. Minus on miski katki. Inimesed ei mõista tegelikult, et depressioon ei seisne välises, vaid sisemises. Minu sees on midagi viltu. Muidugi on minu elus asju, mille pärast ma end üksi tunnen, kuid miski ei tekita minus suuremat eraldatuse- ja hirmutunnet kui mu enda hääl minu enda peas. Hääl, mis tuletab mulle meelde, et suure tõenäosusega lõpetan ma täpselt samamoodi nagu isa.

Võin kihla vedada, et kui minu kõht lahti lõigata, libiseks sealt välja must masendusenälkjas. Nõustajatele meeldib alati soovitada: "Mõelge ainult positiivselt", aga see on võimatu, kui inimese sees on seesugune elukas, mis kägistab viimasegi õnneraasukese, mida on võimalik esile manada. Minu keha on väga tõhus õnnelike mõtete tapmise masin. (lk 39–40)

"Vaat sellepärast mul sind vaja ongi," lausub Roman.

"Ema pärast?" küsin ma. "Ta paistab kena."

Roman vangutab pead, huuled peeneks kriipsuks kokku surutud. "Just. Kena, aga täielik kanaema. Mul on vaja abi, et tema pilgu alt pääseda, et me saaksime, tead küll..."

See on teismeliste enesetappude juures üks keeruline koht. Tuleb pääseda oma valvuri valvsa pilgu alt pidavalt kauaks, et olla päriselt läinud enne, kui keegi sind leiab. Kõige hullem on see, kui keegi lõikab nööri läbi enne, kui jõuad päriselt lämbuda, või tirib autost välja enne, kui vingugaas on oma töö teinud. Paistab, et Roman on aru saanud, et oma majapidamises ta endale lõppu peale teha ei saa; emme ei lase teda hetkekski silmist.

"Ja sul pole transporti," lisan ma. Tal on mind vaja, et jõuda oma surmapaika. Ma ei ole harjunud, et mind vajatakse. See isegi meeldib mulle. Soovin, et must nälkjas mu sees selle tunde nahka paneks. See on ohtlik, kui inimesele midagi meeldib. (lk 64)

Selles, et esimene poiss, kes minu telefoninumbrit küsib, on seesama poiss, kellega koos ma kavatsen surra, on midagi poeetilist. Ma võin kihla vedada, et see oleks olnud John Berrymani õnnepäev. Tegelikult vist siiski mitte – ta oleks seda arvatavasti väga igavaks pidanud. (lk 66)
"Mul on hea meel, et tulevased noored pead on nii entusiastlikud." Tema püüd teha sarkastilist märkust põrkab jõuetult tagasi. Kõik vaatavad teda endiselt ähmaste ja tühjade pilkudega, suud veidi ammuli. Ma võin kihla vedada, et kui keegi filmiks Langstoni gümnaasiumi tundi ja võrdleks seda suu kaudu hingavate vee-elukate filmimaterjaliga, leiaks sealt hämmastavaid sarnasusi. (lk 67–68)
Mulle ei meeldi Stacy juures paljud asjad, kuid ma pean tunnistama, et rääkimine oma füüsikaõpetajaga, nagu oleks too kutsikas, nõuab teatud söakust. (lk 68)
Ja siis ma näengi seda. Isa vana esmatarbekaupade poodi. Hooletusse jäetud hall betoonhoone ei paista hüljatuna sugugi teistmoodi, mis ütleb küll rohkem selle endise kui praeguse olukorra kohta. Linnas räägitakse pidevalt hoone lammutamisest. Ilmselt ostis mõni kinnisvaraarendaja selle ära ja kavatseb teha siia sellise peene bensiinijaama, kus võib end kostitada erinevate värviliste karastusjookidega, osta kuuma pitsat ja tankida. Isa vanast poest võis saada ainult kommi, kohvi või ajalehte.

Ma tean, et peaksin innukalt hoone lammutamist pooldama, ahnelt mälestuste põrmuvarisemist ootama. Võib-olla hakkavad inimesed siis unustama, kui kuriteopaika enam olemas ole. Ent ma tean, et see pole tõsi. Ja kui olekski, ei taha ma ometi, et see maja kaoks. Olgu kuidas on, aga see on minu lapsepõlv. (lk 74)

Märkan vasakul pool tänavat mänguplatsi. Vana mänguplats koosneb roostes kiikedest, mõranenud korvpalliplatsist koos metalse korvivõrguga ning kolmest mädanevast piknikulauast. Paistab, nagu oleks siin varem olnud liivakast, kuid mingil hetkel asendati liiv arvatavasti kruusaga. Joogipurgid ja kartulikrõpsude plastkotid vedelevad porisel murul. Mõnes mõttes tundub mänguplats rohkem surnuaia moodi. Nagu oleks see tuhmunud mälestuste ja paremate aegade jõuetu tõestus. (lk 78)
Mul on sõnad juba keeleotsal ja kange kiusatus rääkida Tylerile tõtt: et minu joonistus ei olegi mingi nali ega mäng. Ootan, et see tunne mööda läheks, aga ei lähe. Olen nagu keraamiline granaat – tahke, tihke ja külm kuid siiski habras. Võiksin iga hetk plahvatada. Ent ma ei taha plahvatada Tyleri ees. (lk 99–100)
Iga natukese aja tagant vaatab ema vilksamisi minu poole. Nagu ma varemgi maininud olen, on meil ema ja Georgiaga ühesugused silmad, kuid emal on teistsugused silmalaud. Need on tumedamad ja väsinud väljanägemisega. Tema silmades on midagi kurba. Ta märkab, et ma vaatan teda, ning ma pööran pilgu kõrvale. (lk 102)
Mõnikord ma mõtlen, kas mu süda on nagu must auk – see on nii tihke, et seal ei ole valguse jaoks ruumi, kuid see ei tähenda, et must auk ei võiks mind sellegipoolest endasse imeda. (lk 105)
Tahaksin tema peale karjuda. Ta ei vaevu eales küsima, mis lahti on või mis minuga toimub. Ta ei tahagi teada. Ehkki ema ei ole pidanud kordagi Kentucky iludusvõistluste karussellis kaasa tegema, on ta sellest hoolimata õppinud hülgavalt head nägu tegema. Ta oskab suurepäraselt manada näole särava naeratuse, kuigi ma tean, et ta tahaks tegelikult hoopis nutta. Või suudab rääkida rahulikul ja tasakaalukal häälel, ehkki ma tean, et ta rahaks tegelikult hoopis karjuda. Mõnikord ma soovin, et ta hakkakski karjuma. See, et ta käitub alati nii, nagu oleks kõik kõige paremas korras, tekitab minus tunde, et olen veel hullumeelsem, kui ma niigi olen. (lk 105–106)
"Ma tahan teada midagi tõelist. Midagi, mida kõik inimesed sinu kohta ei tea." Tema kutsikalik ilme süveneb veelgi, kui ta suunurgad allapoole vajuvad.

"Ma ei saa magama jääda, kui mul on sokid jalas, aga mu jalad külmetavad pidevalt, nii et see on veits nagu probleem."

Näen, kuidas ta näole ilmub kõver naeratus. Ta jääb mu halle Converse'i ketse vahtima. "Maddie vihkas sokkide kandmist."

"Päriselt või?"

"Jepp. Ta ütles kogu aeg, et tal on sokkidega selline tunne, nagu lämbuksid tal jalad ära."

"Tark tüdruk."

"O1i," lausub Roman. (lk 113)

Ta ei tõmbu eemale ning ma tunnen, kuidas ta õlad hingamise rütmis aeglaselt tõusevad ja langevad. Olen viimasel ajal hakanud endale teadvustama nii paljusid tegevusi, mis meid tegelikult elus hoiavad – sissehingamine, väljahingamine, südamelöögid. (lk 113–114)
Inimesed on naljakad. Mida kauem nendega koos olla, seda rohkem hakkad märkama, et nad teevad ikka ja jälle ühtesid ja samu liigutusi. Me tahaksime uskuda, et kõik päevad on erinevad, et me muutume iga päevaga, kuid tegelikult tundub, et mõned asjad on meisse juba algusest peale kodeeritud. (lk 114)
Ma ei tea, kas Roman on kogu aeg olnud poolkuukujulise naeratuse naerataja ja klapptooli asendis istuja. Võib-olla juhtus see alles pärast Maddie surma. Kuid üks on kindel: ta on alati valvel, nagu kõnniks maapinnast palju kõrgemale tõmmatud nööril. Ma arvan, et tema potentsiaalne energia kaitseb teda selle maailma valu eest, öeldes: naerata, see kõik saab varsti läbi, ning: mässi end korralikult sisse ja sa tunned palju vähem. Võib-olla elab tema energia edasi isegi tema surma järel ja teeb samasuguseid liigutusi. Huvitav, kas tema ema mäletab teda samuti selliste asjade järgi? Või näeb ema teda vaimusilmas hoopis korvpalliväljakul triblamas? Või hoopis diivanil losutamas, pilte visandamas või ninapidi Jules Verne'i romaani süvenemas?

Ei tea, mida minu energia pärast minu surma teeb? Huvitav, kas meie energia kestab tõesti meist kauem? (lk 114–115)

Terve see õhtusöök, tema jõupingutused, et minuga sidet luua, on midagi palju enamat, kui minu ema eales teinud on. Proua Franklin muudkui naeratab mulle, tahab teada minu arvamust iga asja kohta. Tema silmad säravad ja ma tunnen ära neis peituva sädeme — lootuse. (lk 117)
"Ema on tööl," ütlen ma, püüdes leida mis tahes vabandust sellele, et majas kõik segamini on.

"Jepp, ta töötab Swift Martis," lisab Georgia hüpleval sammul kööki sisenedes. "Kuus päeva nädalas, vaene naine."

Vaene naine? Ema elus on hullemaidki asju kui Swift Martis töötamine. Kas või see, et tema esimene abikaasa on süüdimõistetud mõrvar. Või et tema esmasündinud tütar on kiiksuga ja depressioonis. (lk 120–121)

Kui me auto juurde kõnnime, vaatan Romani poole. Ma ei tea, kas tunnen tema vastu usaldust. Ilmselt pean usaldama, et ta hüppab koos minuga, kui mina seda teen, ehkki tegelikult pole sel enam vahet, kui ma ise juba hüppan. Ma tean, et nii ei tohi mõelda, kuid ühes asjas võib nendel internetifoorumi trollidel õigus olla: see on isekas tegu. See puudutab ainult sind ja seepärast tundubki enesetapukaaslase mõte nii veider.

Sul on vaja ainult oma kaaslast. Seni, kuni sul teda enam vaja ei ole. (lk 123)

"Läheks kõigepealt ööloomade majja? Saame neid pildistada. Nemad ripuvad, pea alaspidi. Potentsiaalne energia."

"Õige. Nahkhiired on nagu elavad poomismängu kujud," ütleb Tyler kerge teravusega. Roman ja Georgia vaatavad küsivalt Tylerit ja mina annan endast parima, et samuti hämmeldunud näida. See tuleb mul üsna hästi välja, sest nahkhiired on kõike muud kui elavad poomismängu kujud, aga praegu ei paista olevat õige aeg seda teemat Tyleriga edasi arutada. (lk 125)

Mul on Louisville'i loomaaed peaaegu peas. Kui ma väike olin, käisime emaga nädalavahetustel sageli siin. Ema arvas et meile tuleb kahekesi veedetud aeg kasuks. Kui ma umbes kaheksaseks sain, loobus ta sellest, sest Georgia sai suuremaks ja Mike oli paras põngerjas, kellega oli palju tegemist. Ema ei tunnistanud seda kunagi, kuid ta oli oma uue perekonna loomisega niivõrd hõivatud, et jättis mind hea meelega isa hooleks. Lõpuks pidi isa talle nähvama, et ema jälle mind märkama hakkaks, ja keegi ei taha, et teda mingi sellise asja pärast märgataks; see oleks sama nagu mingi sissetunginud taimeliigiga, millele keegi enne tähelepanu ei pööra, kuni see on kõik ilusad põlistaimed ära kägistanud ja hävitanud. (lk 125–126)
Jätan ütlemata, et isa ei rikkunud mu elu ära ainult oma teoga, vaid ajas mulle ka hirmu peale sellepärast, kes ma ise olen või millest ma tehtud olen.

Kui ma sellele mõtlen, tunnen, kuidas miski mu sees liigutab. Ma ei tea, kas see on must nälkjas, kes mu alakõhus ringi liugleb, või midagi uut, mille olemasolust ma isegi teadlik ei olnud, kuid ma tunnen, kuidas see pragiseb ja purskab, nagu oleks mu sees tilluke sädemepilduja. (lk 130)

Ma tahaksin, et keegi võiks mu südame peal valedetektorit kasutada; see muudkui valetab ja vahetab pooli ja muudab meelt. (lk 131)
Olen täna tavalisest veidi rohkem tööle keskendunud. Tahan oma nimekirja lõppu jõuda. Tegelikult tahan, et mu vahetus lihtsalt läbi saaks. Olen viimasel ajal täheldanud, et kui ma töö juures päriselt ka töötan, läheb aeg kiiremini. (lk 139)
Isale meeldisid pehmed kringlid. Ta viskas ikka nalja, et need on Ameerikas elamise juures ühed parimad asjad. Mulle ostis ta tavaliselt kaneeli-suhkrukringli ja endale juustu-sibulakringli. Kõndisime laadal ringi, kringlid kaes, näitasime sõrmega erinevatele atraktsioonidele ja vaidlesime, millist peaksime proovima. Ja neil harvadel hetkedel tundsin ma, et kuulun kusagile. (lk 149)
Minu meelest ei ole keegi mulle terve elu jooksul öelnud, et ma olen nunnu. Isegi kui ma väike olin, öeldi alati "ainulaadne" – mis tähendas teisisõnu, et nägin välja teistsugune kui ülejäänud Langstoni elanikud – või "armas" – ehk teisisõnu vaikne ja tagasihoidlik -, ent mitte eales "nunnu". (lk 152)
Huvitav, kas rõõmul on ka potentsiaalne energia? Või on olemas potentsiaalne energia, mis rõõmu tekitab, nagu õnneseerum, mis kõigepealt on inimeste kõhus ja kerkib aegamisi mullidena kõrgemale, kuni tekitabki tunde, mida õnnena kogeme? (lk 153)
"Kas sa olid üksildane laps?"

Mõtlen selle üle hetkeks järele. "Mitte alati."

Roman kallutab pea madalamale, et saaks mulle otse silma vaadata. Ta ei ütle midagi, ent ta ei peagi ütlema. Ma tean, et ta palub minult selgitust.

"Pärast seda, mis isaga juhtus, kaotasin ma kõik sõbrad. Mõned neist eemaldusid minust kohe, aga mõned pidin eemale tõukama. Mul oli liiga suur hirm kedagi liiga lähedale lasta." Ohkan. "Ma ei tea, kuidas seda selgitada."

Roman noogutab. Õuevalguses on ta silmad rohekaskuldsed nagu muru, millele suvine päikesevalgus varje heidab. "Ei, ma saan aru. See on selline tunne, nagu oleks sinu enda kurbus nii suur ja kõikehõlmav, et tekib tunne, justkui võiksid kõik teised sellesse uppuda, kui neid sellele liiga lähedale lasta."

Ta saab aru. "Täpselt."

Roman sirutab teise käe ja lükkab juuksesalgu mu näolt kõrvale. "Tead, ma tegin sama. Tõukasin sõbrad endast eemale. Aga ma arvan, et peangi seda tegema. See on ainus võimalus." (lk 155)

Kui me keerlevate teetasside atraktsioonile läheneme, hakkab Roman uuesti rääkima. "Mõnikord on mul endal tunne, et minu kahetsusvalu paneb mind elusast peast nahka. Ma arvasin kogu aeg, et kõige raskemad hetked on need, kui ta mulle jälle meelde tuleb, aga see pole nii. Kõige raskemad hetked on need, kui ma temast tulevikus puudust tunnen. Jah, vaheajad on rasked, aga ma räägin väikestest asjadest, nagu toidupoes käimine, kui ma lähen sügavkülmalettidest mööda ja kujutan ette, kuidas Madison anub ema, et ta ostaks suure paid pulgajäätiseid." Ta jääb hetkeks vait ja toob kuuldavale madala naeruturtsatuse. Jah, kuus kuud ei lasknud ema mind kordagi silma alt ära. Ta sundis mind isegi endaga toidupoes käima." Roman laseb peal rinnale vajuda ja vaatab oma poriseid jalanõusid. "Kõige hullem on tõsiasi, et see on minu süü, et teda enam pulgajäätiseid nurumas ei ole, ja ma tean seda. Ma annaksin kõik, et teda veel kord näha, et temaga kohad vahetada."

Pigistan kõvemini Romani kätt, nagu kardaksin, et ta võib haihtuda, et tema kahetsusvalu neelab ta siinsamas paigas alla.

"Sellepärast ma joonistangi," pihib ta. "Ma tegin enne Madisoni surma ka visandeid, aga siis peitsin ma need teiste eest ära. Ma ei teinud seda tõsiselt. Ja, olgem ausad, ma oleksin oma korvpallikaaslaste käest selle eest igasugust paska kuulma pidanud. Aga nüüd ma joonistan, sest mõnikord tundub võimatu rääkida. Nagu oleksin ma lõksus nii sügavas augus, et ei saagi välja. Ma joonistan selleks, et põgeneda, ehkki ma tean, et see pole kunagi võimalik." (lk 156–157)

Ta pigistab mu kätt nii kõvasti, et ma ei tunnegi seda enam. Soovin, et keegi võiks teha sama mu südamega. (lk 159)
"Olgu," sõnab härra Scott aeglaselt. "Veel keegi?" Ta vaatab klassis ringi ja osutab siis minule. Mul pole käsi püsti. Ma ei saa aru, mida ta kavatseb saavutada.

"Aysel," ütleb ta. "Kas teie teate sellest teooriast midagi?"

Kehitan õlgu ja raputan pead. Selline liigutuste kombinatsioon jätab mulje, nagu esitaksin ma mingisugust tantsu – tantsu, mille pealkiri on "Ma ei tea" ja "Palun-palun-palun ärge sundige mind vastama". (lk 161)

Mõned klassikaaslased toovad kuuldavale vile ja tobedad huilged.

Ma ei ole siiani aru saanud, miks õpetajad arvavad, et kellegi kontrolltöö hea hinde väljahõikamine parandab selle õpilase seltskondlikku positsiooni. (lk 161)

"Aysel," käib härra Scott peale ja tema häälest kostab meeleheide. Mul hakkab temast isegi kahju. Tema elu peab ikka päris hirmus olema, kui ta minusuguse õpilase peale loodab. Soovin, et võiksin talle öelda, et ta minu peale ei panustaks, sest mina ei ole võidupilet. Huvitav, mis füüsikatermin selle kohta käib? Muidugi on olemas surnud tähed. Ent vähemalt olid need enne surma tähed.

Ja nende surm oli supernoova — nende surm nõudis tähelepanu. Ma olen üsna kindel, et minu surm supernoova tasemele ei küündi. Minu surma juures ei ole kedagi, kes näeks, kuidas energia minust väljub. (lk 162)

Härra Scott selgitab edasi, et Einstein kujundas selle teooriaga ümber terve fuüsikamaastiku. Ta kirjeldab meile erirelatiivsusteooria peamisi põhimõtteid. Ta selgitab, et miski ei liigu valgusest kiiremini ja et valguse kiirus ei muutu sõltumata sellest, kui kiiresti või mis suunas sa ise liigud. Põhimõtteliselt on valguse kiirus konstantne. Me ei saa ealeski valgusest kiiremini liikuda ja meil ei ole ühtegi võimalust selle kiirust vähendada.

Aga aeg ei ole konstantne. Vähemalt mitte inimeste arusaam ajast. Einstein oletas, et mida kiiremini me liigume, seda aeglasemalt tajume aja kulgu. Kõigest hoolimata tiksuvad kellad siiski samas tempos – kuid kõik sõltub vaatleja perspektiivist.

Ma arvan, et elus sõltub peaaegu kõik vaatleja perspektiivist. (lk 163)

Mõtlen endamisi, kas Einsteini relatiivsusteoorias äkki ongi midagi. Sellest ajast peale, kui ma Romaniga kohtusin ja me Crestville Pointe'ilt allahüppamise plaani tegime, on aeg läinud linnutiivul. Tahaksin uskuda, et muutusel ei ole midagi pistmist Romaniga. Et äkki aeg liigubki lõpupoole kiiremini. Ma arvan, et see tundub loogiline. Ma tean, et kõik on varsti igaveseks läinud, ja ma ei kipu seda enam tagant kiirustama.

Teen viimasel ajal kõike aeglasemalt, näiteks närin aeglasemalt müslitahvleid, et šokolaaditükikeste maitset tõeliselt nautida. Ja ma loksutan apelsinimahla enne allaneelamist paar korda suus edasi-tagasi, et jõuaksin kindlasti tsitruseliste magushaput maitset tunda. Võib-olla oli Einsteinil õigus. Võib-olla liigub aeg kiiremini nüüd, kui mina liigun aeglasemalt. Võib-olla universum toimibki nii ja sellel ei ole midagi, kohe mitte midagi pistmist Romani ja viisiga, kuidas temaga tutvumine on muutnud minu perspektiivi.

Ent ausalt öeldes ma ei tea. Ma lihtsalt ei tea. (lk 163–164)

Kell heliseb, kui härra Scott teatab, et ei anna meile nädalavahetuseks midagi õppida. Klass plaksutab tormiliselt ja mina püüan pettumust varjata. Mulle meeldib ülesandeid lahendada. Siis on mul vähemalt midagi teha, kui kell on kaks öösel, maja on vaikne ja pime ning Georgia on ära kukkunud ja norskab vaikselt. Ülesandeid lahendades ei tunne ma end nii üksikuna. Naljakas, kuidas mingi suvalise eseme raskusjõu arvutamine võib pakkuda inimesele tugevamat jalgealust. (lk 164)
Niipalju kui ma mäletan, olen ma kogu aeg tundnud hirmu selle ees, et pean oma kurbusest kellelegi rääkima, sest ma olen kogu aeg arvanud, et selles nähakse kindlat tõestust, et olen pärinud isa hullumeelsuse. Kuid nüüd mõistan, et ma ei saa kunagi muuta seda, mida isa tegi, ega tõsiasja, et mind ei olnud tol pärastlõunal poes, et teda peatada. Iga päev ärkan ma hommikul üles, ja endiselt vastutab Timothy Jacksoni surma eest tema.

Ja võib-olla jääbki must nälkjas igaveseks minu sisse elama. Võib-olla jäävadki minu ellu halvad päevad, mil raskus tundub talumatu. Ent võib-olla on head päevad väärt seda, et halbadest üle saada, kõlagu see kui tahes imalalt.

Liiga kaua olen ma oma minevikust teinud oma tuleviku, kartnud midagi muud ette kujutada. Ja käitunud samamoodi — staatiliselt —, kartes iseenda kineetilist energiat. Äkki on nüüd aeg hakata ette kujutama, äkki on nüüd aeg hakata liigutama? Ehk on nüüd aeg hakata enda sees elava kurbuse vastu võitlema? (lk 229)

"Ja kui sa ei taha ühegi asjatundjaga rääkida, siis luba mulle vähemalt, et sa räägid minuga. Sa ei tohi seda kõike enda sisse peita, Aysel. Enam mitte."

"Ma tean," vastan ja toetun jälle ema vastu. Hingan sisse tema lillelõhnalist parfüümi ja see meenutab mulle aegu, kui ma olin väiksem, enne kui raskus muutus minu sees nii ülekaalukaks, nii talumatuks. Huvitav, kas niimoodi pimedus võidabki, et veenab meid kõike enda sees lõksus hoidma, selle asemel et endast välja lasta?

Ma ei taha, et see võidaks. (lk 229)

Oleme kirjandusetunnis liikunud masenduses ameerika poeetidelt edasi oma "Kaotatud paradiisi" peatüki juurde. Minu meelest hüppame lihtsalt üle tiigi, nihutame tähelepanu masenduses ameerika poeetidelt masenduses inglise poeetidele.

Proua Marks on John Miltonisse armunud. Ta surub muudkui raamatut vastu rinda, justkui oleks see beebi ja keegi meist tahaks seda tema käest ära rebida ja raamatuga minema joosta. Tal tuli vist aastaid võidelda selle nimel, et tal lubataks seda õpetada, ja ta käitub ikka veel nii, nagu võiks inspektor iga hetk sisse astuda ja terve koha kinni panna. (lk 230)

"Ja kui väga ma ka armastan John Berrymani ja Sylvia Plathi ja Alien Ginsbergi, eelistan ma inglise luulet," ütleb ta järgmiste oiete saatel. Ameerika luule peatükk ei olnud kuigi populaarne. Ülla-ülla. "Ja John Miltonile võib kuuluda minu kõigi aegade lemmikuima tsitaadi kirjapanemise au."

Ta jätab ringide tegemise järele ja läheb tahvli juurde. Siis haarab ta sinise markeri ning kritseldab: "Meel on paik iseeneses ja iseeneses võib ta muuta põrgu taevaks ja taeva põrguks." Ta loeb tsitaadi valjusti ette ning lausub siis: "Kas keegi oskab öelda, mida Milton sellega mõtles?"

Klass jääb täiesti vaikseks. Ei ühtegi oiet. Loen tsitaati veel kord ja sõnad hakkavad mu peas vastu kajama. Esimest korda terve õppeaasta jooksul teen kirjandusevihiku keset tundi lahti. Vihik on peaaegu tühi, kui koduste ülesannete kohad välja arvata. Kirjutan tsitaadi tühja lehe ülemisse serva.

"Aysel?" ütleb proua Marks.

Ma ei suuda uskuda, et ta mind küsib. Ta ei küsi mind eales. Ma arvasin, et meil on mingisugune vaikiv kokkulepe.

Kehitan õlgu ja ütlen vaikselt: "Ma ei tea."

"No kuulge." Ta koputab markeriotsaga tahvlile. "Ma näen, et te kirjutate midagi vihikusse. Teil on kindlasti selle kohta mingid mõtted. No proovige pakkuda."

Hingan sügavalt sisse ja loen tsitaati kolmandat korda. Ütlus tekitab tunde, nagu oleks keegi mu aju seinakontakti pistnud ja sellele elektrit andnud. "See meenutab mulle Einsteini."

Kui ma seda ütlen, hakkab klass jälle itsitama ja oigama.

"Vaikust!" vaigistab proua Marks teisi. "Jätkake, Aysel."

Ma tean, et peaksin enda huvides vait jääma. Nädal aega tagasi oleksingi seda teinud. Kuid nüüd on mulle tunne, nagu oleks minus keegi, kes ei suuda enam vaikida. "Ma tahtsin seda öelda, et see meenutab mulle Einsteini relatiivsusteooriat. Aga Milton ei räägi ilmselgelt valguse kiirusest, vaid sellest, kuidas inimese meel elu tajub."

Proua Marks noogutab julgustavalt, seepärast jätkan. "Aga tegelikult ütlesid Milton ja Einstein enam-vähem ühte ja sedasama. Et inimese ajus on kõik subjektiivne. Meie emotsioonid, meie arvamused — need on kõik suhtelised. Kõik sõltub perspektiivist." (lk 231–232)

Olen juba mitu tundi haigla ooteruumis istunud. Vahin üles, vilkuva päevavalguslambi poole ja püüan Romani lõtva teadvuseta kogu oma vaimusilmast eemale peletada. Ooteruumis lõhnab kõrbenud kohvi, desinfitseerimisvahendi ja soolaste pisarate järele. Ei oskakski arvata, et hirmul või kurbusel on lõhn, enne kui pead pikka aega haiglas istuma. (lk 240)
Ta sirutab käe välja ja ma haaran sellest kinni. Tema haare on nõrk ja lõtv, sugugi mitte niisugune nagu siis, kui ta laadal mu kätt pigistas. Ja seekord tunnen ma oma kätt. Ma tunnen kõike. Ja ma tahan ka edaspidi kõike tunda. Isegi valusaid, hirmsaid, kohutavaid asju. Sest see, kui me tunneme, annab meile märku, et me oleme elus. (lk 244)
Kui ma olen kõik ära öelnud, tunnen end täiesti tühjaks pigistatuna, kokkuvajununa. Ma tean, et enamik inimesi kasutab mõistet "tühjaks pigistatud" negatiivses tähenduses, kuid mina tunnen end täna positiivses mõttes tühjaks pigistatuna. Nagu oleksin ma neid saladusi nii kaua enda sees hoidnud ja nüüdsama valla päästnud. Ma tunnen end kergemana. Ma tunnen end vabana. (lk 245)
Kui ma tema rohekaskuldsetesse silmadesse vaatan, ei ole ma kindel, kas ma teda täielikult usun. Ma tean, et ta on endiselt katki, võimatult kurb, ent kui ta mu käest kinni võtab, tunnen tema pulsilöögis õnnevõimalust.

"Ja tead, see, mida sa ennist ütlesid: et mina aitasin sind end teisiti näha?" küsib ta, meie näod teineteisest ikka veel mõne sentimeetri kaugusel.

"See ongi põhjus, miks ma joonistasin sind nii, nagu ma joonistasin. Et proovida näidata sulle seda inimest, keda ma näen, kui ma sind vaatan, mitte seda inimest, kelleks sa ise paistsid end pidavat."

Pilgutan silmi, otsekui oleks just vilksatanud fotoaparaadi välk — kõik on ümberringi valge ja looritatud —, ja ma tunnen end paljastatumana kui eales varem. Ma tean, et ta näeb mind, ka minu kõige väiksemaid ja peidetumaid pragusid, kuid see ei hirmuta mind. Mu süda hüppab rinnus, kui ma taipan, et naudin valgust. Et ma olen teinud varjudega lõpparve. (lk 251)

Hakkasin seda raamatut kirjutama 2013. aasta jaanuaris pärast ühe oma kõige lähedasema sõbra surma. Avastasin end toona väga pimedast paigast ja selle raamatu kallal töötamine oli minu viis tunnetega toime tulla. Minu jaoks on "Minu süda ja teised mustad augud" kogu aeg olnud lugu inimestest, kes sind mõistavad, üdini, isegi sinu kõige hirmsamaid ja veidramaid asju. See on inimestest, kes tulevad su ellu hetkel, mil sa oskad neid kõige vähem oodata, tulevad kõige kummalisemal moel ning muudavad kõike — see on raamat niisuguste inimeste sisselaskmise tähtsusest, enda avamise tähtsusest. See on raamat nendest inimestest sinu elus, kes aitavad sul end teisiti näha ja mõista inimsuhete tõelist võimu. (lk 253, "Autori märkus")
Kui teil esineb enesetapumõtteid, peaksite suhtuma neisse kui kõigisse teistesse erakorralistesse terviseriketesse. Palun, palun otsige abi ja rääkige kellegagi. Nõustamis- ja kriisiabikeskused on olemas, ja kui tahes hirmutav ka tundub rääkida kellelegi sellest, mis teie peas toimub, loodan ma väga, et te leiate selleks julguse. Meie kõige võimsam vahend on hääl. (lk 253, "Autori märkus")