Jenni Haukio

Jenni Elina Haukio (sündinud 7. aprillil 1977 Poris) on soome luuletaja.

Vaid sinu nimel

Jenni Haukio, "Vaid sinu nimel: aastad Soome presidendi abikaasana", tlk Kadri Jaanits, Koolibri, 2024

Ametlikus mõttes on vabariigi presidendi abikaasa tegevus vabatahtlik töö ja seetõttu ei maksta talle ka palka, päevaraha ega kuluhüvitisi ning talle ei kogune tööpensioni. Kõik esindamisega seotud isiklikud kulutused, nagu esindusrõivad ning näiteks koduse majapidamise toiduostud, katab presidendipaar isiklikest vahenditest. (lk 10)
Täpselt nagu Pentti Arajärvi mulle vahetult enne Sauli esimese ametiaja algust nentis, ei ole abikaasa rolliga toimetulekuks võimalik anda mingisuguseid üldkehtivaid nõuandeid. Igaüks loob rollikuvandi ise oma äranägemise järgi. (lk 11)
President esindab oma töös ja seisukohavõttudes rahvast, kellelt ta on otsevalimistel mandaadi saanud. Abikaasa seevastu peab hoolikalt kaaluma, mil määral ta võib otsekui pealekauba saadud positsiooni ja sellega kaasneva meediatähelepanu valgusvihus esineda isiklike arvamustega. Sõnavabadus on Soomes küll mõistagi ka presidendi abikaasa õigus, aga oma arvamuste avaldamisel tuleb balansseerida institutsionaalse rolliga kaasnevate piirangute ja oma väärtusmaailmale truuksjäämise vahel. (l 15)
Kui mind pärast abikaasa ametisse asumist autasustati Soome Valge Roosi suurristiga, oli minu jaoks võõrastav võtta vastu see meie riigi kõrgeimate hulka kuuluv aumärk ainult oma abikaasa rolli tõttu. Ajalugu uurides mõistsin aga hästi president Koivisto otsust suurmeistrina. Kuna rahvusvaheliste tavade kohaselt antakse välisriikide riigipeade abikaasadele aumärk niikuinii, mõjuks üsna häirivalt, kui seda ei kannaks ka oma riigi presidendi abikaasa. (lk 22)
Tänu ununeb meil kõigil oma erinevates rollides liigagi sageli. Mitte ükski inimene ei peaks näiteks minema pensionile pärast kümnete aastate pikkust tööpanust asjakohase tänuta tööandjalt. Keegi ei peaks rügama vabatahtlikku tööd teha aastaid, ilma et kellelgi oleks meeles teda selle eest tänada. Isegi kui inimene peab töötajana enamasti parimaks tänuks töö eest saadavat rahalist tasu ning tänusõnad peokõnedes ei korva mingil juhul liiga väikest palka, on ometi vaja mõlemat. Vaja on ka lugupidamise ja tänu saamise kogemust. (lk 24)
Kõige suurem rõivastuse ümber käiv möll leiab aset vabariigi aastapäeva paiku, kui ajakirjandus hoiab silma peal presidendi vastuvõtule saabuvatel külalistel. Omalt poolt olen püüdnud juhtida tähelepanu pigem olulisele ehk tähistamise põhjusele, Soome iseseisvusele. Olen eelkõige soovinud, et kellegi peorõivastust avalikult ei arvustataks, sest iga presidendilossi saabuv külaline on kindlasti andnud endast parima osutamaks lugupidamist sündmuse väärikusele. Õppisin juba hunduna oma skaudijuhilt, et kui pole midagi head öelda, on kõige parem vait olla. Seda nõuannet tasuks minu arvates järgida ka peokülaliste rõivastuse kommenteerimisel, kui osutub tingimata vajalikuks riietest rääkida. (lk 26)
Kui rääkida aastapäeva vastuvõtu tantsuosa traditsioonist üldiselt, on esimene valss jäänud meile pea eranditult nii õhtu esimeseks kui viimaseks tiiruks suure parlamendisaali (Valtiosali) parketil. Meie õhtu presidendilossis möödub alati tiheda graafiku järgi ühest punktist teise tõtates ja pealegi pole me kumbki suuremad tantsijad. Siiski oleme oma oskusi arvestades selle mõneminutilise iga-aastase seiklusega suhteliselt hästi hakkama saanud - vähemalt pole ühegi minu õhtukleidi saba kordagi rebenenud, kuigi mõnikord on lakk-kinga tald seda tabanud küll. (lk 88)
Kuninganna Sonjale ja kuninganna Silviale mõeldes tuleb mulle pähe ingliskeelne sõna grace. Mõlema kuninganna südamlik väärikus ja haritus on aastate jooksul kahtlemata avaldanud muljet kõigile, kes on nendega kokku puutunud. Eriliselt hindan neid veel seepärast, et oma avalikesse rollidesse sattusid nad abielu kaudu, armastusest oma abikaasade vastu. Nende töö oma riigi esindajatena kestab kogu elu. Nad on lakkamatult, elu lõpuni meedia ja avalikkuse pilgu all. Oma elukogemuse põhjal presidendi abikaasana võin ainult ligikaudselt ette kujutada, kui suuri ohvreid ja millist kannatlikkust selline elukestev roll nõuab. Seda suurem on minu lugupidamine nende kahe kuninganna vastu. (lk 115)
Pärast peaassamblee nädalat külastasime Minneapolist Minnesotas, kus muu hulgas osalesime ka ameerikasoomlaste FinnFest USA festivali põhiüritusel ja kuulasime Minnesota Orchestra kontserti peadirigent Osmo Vänskä juhtimisel, kus esitati ka Kalevi Aho, Jaakko Kuusisto ja Jean Sibeliuse heliteoseid. Kuna Minnesota osariik on soomlaste migratsiooni seisukohast üks olulisemaid piirkondi, kus praegu elab umbes 100 000 soome päritolu elanikku, on Soome suhe Minnesotaga eriline. Minul omakorda tekkis eriline side mainitud piduliku kontserdiga 22. septembril. Ootasin tollal juba Aarot ja kui orkester esitas eeskava lõpetuseks Sibeliuse "Finlandiat", tundsin esimest korda tema liigutamist, kolme kerget koputust. Pidasin selle kogemuse ajastust tookord nii uskumatuks, et arvasin, et ega keegi ei usu, kui ma sellest tagantjärele räägiksin. Mõttes muigasin siiski, et ilmselt on poisil kõrva klassikalise muusika jaoks. (lk 135)
Kultarantas tegime kroonprintsipaari [Akishino ja Kiko] seltsis ringkäigu ka residentsi pargialadel ning kui kroonprints kuulis, et suveks on siia toodud kari Soome tõugu lambaid, soovis zooloogiharidusega prints neid näha. Veetsime külalistega lammaste juures südamliku ja spontaanse hetke, mille vältel võis näha, et prints armastab tõepoolest loomi. Ühtlasi tundsin kergendust, et mulle nii armsad suvelambad kohtumisest keiserlike külalistega auga välja tulid. (lk 144)
Kuigi valisin oma erakondade parlamendivalimiste digikampaaniate strateegilisi dimensioone käsitleva väitekirja keeleks soome keele peamiselt küll sel praktilisel kaalutlusel, et tehtud intervjuud on soomekeelsed, olen mitmel puhul väljendanud oma muret soome keele vaesestumise üle teaduskeelena. Kuigi soome keele kasutusala kitsenemine on osalt keele vääramatu arengu tagajärg, sooviksin sellest hoolimata, et nii soome kui ka rootsi ja saami keele elujõu säilitamiseks tehtaks sihikindlalt tööd. Juba ainuüksi meie rahvuskeeltega seotud kultuuripärandi seisukohast on sel tööl suur väärtus. (lk 153)
Ma ei tahtnud, et abieluga kaasnev avalik tähelepanu mõjutaks mingil moel kirjastaja otsust teose avaldamiseks ning seepärast palusin Villel otsustamisega kiirustada, tuues ettekäändeks hoopis teised põhjused. Allkirjastasimegi kirjastuslepingu juba 2008. aasta sügisel, ammu enne seda, kui Ville või keegi teine sai teada mulle koos abiellumisega hiljem osaks saavast suurest avalikust tähelepanust.

Hiljem osutus minu mure ees ootava suhtes igati õigustatuks - abiellumine mõjutas paratamatult seda, kuidas mind luuletajana hinnati. Kui ilmus "Sa kuuled selle helinat", olin abielu tõttu sattunud ulatusliku meediahuvi orbiiti. Mõnel luulekogu esitlusele tulnud ajakirjanikul ei olnud ühtegi küsimust luuletuste kohta, neid huvitas ainult abielu. Enam ei olnud ma "luuletaja" nagu senini, vaid "parlamendi esimehe proua", kes avaldas luuletusi, aga luule jääb alati minu identiteedi üheks osaks ja luuletusi kirjutan ma ka edaspidi. (lk 162-163)

Soome ühiskonnas on kultuuris, kunstides ja poliitikas läbi aegade tegutsenud lugematul hulgal inimesi, kelle mõtted on endiselt aktuaalsed; endiselt väärt, et neid mäletada, tsiteerida ja elus hoida. Oleks kahju, kui me ei kasutaks seda vaimset, kultuurilist ja intellektuaalset kapitali, mis on meie ühiskonda mõjutanud juba enne meid. See on üks oluline põhjus, miks ma kasutan oma kõnedes ja kirjutistes sageli tsitaate läinud aegade mõtlejatelt. Minu jaoks on see suuresti ka Soome sõnalise kultuuripärandi säilitamise küsimus. (lk 164
Luule elab kaasaja lohutab, see vaidleb vastu ja veenab - see on kingitus, roosiõis ja serenaad. See on ka tõeliselt hinnaline sisemise rahu ja heaolu allikas. (lk 171)
Mets oli nagu uks Narniasse, millest sisse astudes algas seiklus - teise reaalsusse viiv teekond, kus fantaasia panid tööle käbid, oksad, puuseened ja kivid. Kujudesin, et puud on haldjate ja teiste nähtamatute olendite elupaigad, tillukeste metsaasukate kodud. Sügistormide ajal imetlesin põnevuse ja hirmuseguste tunnetega merelainete uhket trotsi. Kaldavees heljuvaid hüpnootilisi meduuse ja veepinna kohal liuglevaid kiile oleksin võinud jälgida tundide kaupa. Looduse elutuppa astudes algas jutulõnga ketramine, otsimine ja leidmine, imestlemine ja taipamine. (lk 177)
Soomlastena on meil privileeg elada maal, kus on neli aastaaega. Võime kogeda kevade värskust, suve lopsakust, sügise värvilõõma ja talve valget sädelust. Eelkõige just suvi on suurema osa jaoks meist äärmiselt tähendusrikas - midagi sügavamat kui lihtsalt aastaaeg, peaaegu püha, üleminek teise olekusse. (lk 179)
Mõtlesin, et valduse vanu õunaaedu ümbritsevate looduslike niitude taastamisel võiks lammastest olla väga palju abi. Kuna Sauli ideed toetas, saabusid 2013. aasta suvel Rintala mahetalust Pöytyäst Kultarantasse Soome tõugu lambad Ystävä, Kikka, Kepponen, Ellen ja Ester. Need sümpaatsed olevused võlusid peagi meid kõiki ja nii oli pandud alus läbi kõigi meie Kultaranta suvede jätkunud traditsioonile.

Juba tol esimesel lambasuvel tekkis mul tugev emotsionaalne side just nende viie loomaga. Oma liigi kordumatute esindajatena õpetasid nad mulle jälle midagi uut looma sisima olemuse kohta. Lambad õpivad näiteks näo järgi ära tundma kuni kahtekümmet inimest. Neil on ilmekas leebe pilk, rahulik, aga ergas. Lammastes on teatavat loomulikku väärikust, mis on ehk seotud nimelt nende osaga pärandmaastike säilitamises. Kui lambad olid end kord rohumaadel sisseseadnud, tundus, et kogu piirkond kaotaks midagi oma väärtusest, kui neid enam seal ei oleks. (lk 180-181)

Üliõpilasena kõndisin Turus aastaid alati sama teed Kupittaa linnaosast ülikooli. Teeäärsetes madalates hekiridades elutsesid varblased. Nende vaikne elav säutsumine, lumehelvestena kerged liigutused ja väljendusrikkad silmad, mille pilku oli võimalik püüda vaid sajandiksekundiks - kõige selle vaatlemine pakkus pea meditatiivset kogemust. Argielus kiindusin just nende põõsaste varblastesse ja hakkasin linde pidama vanadeks sõpradeks. Pidasin nende olemasolu endastmõistetavaks ning mulle poleks pähegi tulnud, et ühel päeval ei elutse hekkides enam ühtegi varblast. Praegu, paarkümmend aastat pärast minu tudengiaastaid, on olukord aga selline, et varblaste arvukus on Soomes kahanenud lausa poole võrra ning liik on muutunud äärmiselt ohustatuks. Seega ei tohi võtta ka kõige tavalisemaks peetud liike enam endastmõistetavana. (lk 204)
Mina jälle olin Minna Canthi aasta patroon 2019. aastal, mil tema sünnist möödus 175 aastat ning osalesin mitmel pool Soomes sel puhul toimunud võrdväärsuse ja võrdõiguslikkuse toetuseks korraldatud üritustel. Näitekirjaniku, ajakirjaniku ja ühiskonnategelase Minna Canthi (1844-1897) ajal, 19. sajandi viimastel kümnenditel, oli võrdõiguslikkuse edendamine Soomes alles lapsekingades. Ajastu vaimu iseloomustavad hästi Canthi kaasaegse Zacharias Topeliuse sõnad: "Soome naine on oma rahva üles kasvatanud, olnud selle esimene koolmeister. Ta on olnud, on veel tänaselgi päeval ja saab alati olema selle jõu vaikiv allikas, mis voolab ajalukku mehe tegudes." Topeliuse mõte oli kahtlemata tunnustav ja tõepärane, aga Canthi maailmapilt ei lubanud naise taandamist pelgaks mehe jõuvarude vaikivaks allikaks. Vaikimine ja passiivne objektsus ei sobinud kokku canthiliku naisekuvandiga, Canth tahtis, et naised tõuseksid meeste kõrvale sama häälekateks ja mõjukateks tegutsejateks.

Kui ma mõtlen tänasele Soome ühiskonnale, kus naised on purustanud juba peaaegu kõik klaaslaed, tunnen suurt uhkust töö üle, millele Canth ühena esimestest nurgakivi pani. (lk 227)