Jennifer Niven

Jennifer Niven (sündinud 14. mail 1968 Charlotte'is Põhja-Carolina osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

"Ada BlackJack"

Tsitaadid väljaandest: Jennifer Niven, "Ada BlackJack", tlk Raili Puskar, 2012.

Ada Blackjack ei pidanud end kangelaseks. Tema arvates tegi ta surmaga silmitsi seistes üksnes seda, mida oli vaja teha. Ta jäi ellu vaatamata sellisele vastutusele ja sellistele raskustele, mille olemasolust tal polnud varem aimugi olnud.

Kui keegi teda hiljem vapraks nimetas, kallutas ta pea küljele ja vaatas tumepruune silmi pilgutamata kõnetajale tükk aega otsa. Ja lausus siis üksnes: "Vapper? Ei oska öelda. Aga ma ei kaotanud iial lootust." (lk 11, eessõna)

Ta oli kasvanud üles põlvest põlve edasi räägitavate legendide keskel, mida jutuvestjad - ka Ada vanaema - rääkisid õlilampide napis valgussõõris. Vahel olid need lood poeetilised, vahel tulvil elutarkust, vahel panid vere tarretama. Ada õppis lapsena nende lugude abil taevast lugema. Ta teadis, et Linnutee on taevalaotuses kõndivate vanade naiste rivi. Ta teadis, et Suur Vanker on põhjapõder, kuna ema rääkis ikka: "Ada, kui sa seda tükk aega vaatad, näed seal põtra." Ta teadis, et kui Suure Vankri saba on selge ja sirge, siis on õige aeg jahti pidada ning põdrasaak on hea. (lk 19)
Samuti teadis ta, et tema rahva müütide tähtsaimat tegelast jääkaru tuli karta rohkem kui surma. Eskimolegendid olid tulvil lugusid "suurest üksildasest uitajast", nagu kõige kurjemat karu nende keeli kutsuti. Jääkaru nanook oli tark ja võimas loom, kellel olid õudu tekitavalt inimlikud omadused. Paljudes legendides segunesid karud inimestega omamoodi karu-inimese hübriidiks, kes kõndis tagajalgadel ja elas iglus. Eskimod uskusid animismi, mille kohaselt igal elusolendil ja asjal on kas halb või hea vaim. Eskimote elu juhtisid sageli vajadused neid vaime lepitada ja neile heameelt valmistada. Nad uskusid, et nanook ajas salamisi naha seljast, et ta oli võimeline rääkima ja ta lasi end tappa selleks, et vangistada teda tapnud riistade hinged, mis koos endaga hauatagusesse ellu kaasa võtta. Nende uskumustega üles kasvanud Adat painas mõte, et mõni jääkaru võiks ta elusana ära süüa, ja siis jääks ta karu kõhtu vangi. (lk 19)
1921. aasta Nome oli vägivaldne, rahutu ja sünge. Linlased kartsid oma elu pärast, sest keset linna lasti sagedasti inimesi maha või pussitati surnuks. Kaevurid olid ehitanud selle linna ennast ja oma ahnust silmas pidades aastal 1899 - aasta pärast seda, kui Ada Spruce Creekis sündis. Sellest ajast peale oli Nome'i elanikkond sõltuvalt kullapalaviku temperatuurist kord kasvanud, kord kahanenud. 1900. aastal oli saabunud Seattle'ist ja San Franciscost laevadega linna 12 488 uusasukat, lisaks tuli neid veel mujalt Alaskast. Nome asus tühermaal, seal polnud puid ning seda peksid merelained. Vee ääres olid kullaotsijate telgid, kuld samal ajal hakkas ilmet võtma linn, mis koosnes küll vaid kokkuklopsitud puitehitistest ja onnidest.

Ent vaatamata kuritegevusele ja poristele tänavatele oli see kõige uhkem ja peenem koht, mida Ada silmad iganes näinud. Ja kõikjal olid valged mehed, kes teenisid rannast leituga raha. Valged mehed tundusid Adale peenemad kui need eskimomehed, kellega tema oli harjunud. Valged mehed näisid parema haridusega ja targemad ning tundus, nagu oskaksid nad hoolitseda nii iseenda kui oma raha eest. (lk 19-20)

Mida rohkem Galle ringi reisis, seda suuremat piinlikkust tundis ta New Braunfelsi provintslikkuse pärast. Maailmas käisid asjad hoopis teistmoodi. Inimesed reisisid ringi. Nad tegid suvel tööd, et koguda raha ja minna siis kuskile mere äärde puhkama. Tema kodulinna inimestel ei tundunud midagi sellist pähegi tulevat, nemad tegid päevast päeva ühte ja samal asja ning näis, nagu poleks neil mingeid ambitsioone. Seattle'is, Oregonis ja teistes linnades ning osariikides, kust ta läbi reisis, leidis ta ka vaimu, mida New Braunfelsis ei olnud. Inimesed tundusid seiklusjanusemad, ülevoolavamad, elavamad. Nad ei oodanud lihtsalt niisama, et surevad mingis tillukeses kolkalinnas, kuhu mitte kellelgi ei tulnud isegi pähe minna ning kust mitte keegi mitte iial ei lahkunud. (lk 50)
Meresõitmise ajaloo algusest alates on kasse peetud merereisidel hea õnne toojaks ning nad on teeninud oma koha laevas välja, jahtides aluste pimedais urkais pesitsevaid rotte. 1914. aastal oli Maurer hoolitsenud Karluki kassi eest, kaitstes teda näljas kaaslaste eest, kes tahtsid ta ära süüa. Nüüd kinkis Victoria peastjuuard neile tillukese hallitriibulise kikkis kõrvade ja suurte silmadega karvakera. Kassipoeg oli oma pesakonnas kõige ilusam ja stjuuard leidis, et Maurer ja ta kaaslased peaks ta oma põhja viivale retkele hea õnne talismanina kaasa võtma. Kassile pandi nimeks Victoria, kuid teda kutsuti Viciks, ning mehed tõotasid ta eest hoolitseda ja teda hoida. (lk 63)
Et saada oma otsuses selgust, läks Ada jalgsi Nome'i lähedale lagunenud hüti juurde, kus elas šamaan. Vastutasuks Ada toodud tubaka eest uuris šamaan teda mõtlikult. Jah, Ada reisib tõesti sinna saarele, tõdes šamaan, Kuid Ada peab teadma, et ekspeditsiooni ootab vaid surm ja ohud. Lisaks sellele peab ta olema valvas nugade ja tulega.

See sõnum vapustas Adat. Teda oli kasvatatud šamaane austama ja neisse sügava aukartusega suhtuma - tema hõimus oli neil suur võim - ning ta oli kogenud, et nad ennustavad surma ja ohte vägagi täpselt. Ta oli kasvanud iidsete müütide vaimus, mis hoiatasid, et keelatud asja ette võtmine lõpeb mingi õnnetuse või karistusega. See ennustus ajas talle sama suure hirmu nahka kui kodust lahkumine ja pere maha jätmine, kuid ta püüdis hirmud tagaplaanile suruda, Lõpuks said lootused kahtlustest võitu ja Ada Blackjack, šamaani hoiatused mõtteis kumisemas, nõustus vastumeelselt ekspeditsiooniga kaasa minema. (lk 68-69)

Kui politseipealik Jordan tutvustas Adat Allan Crawfordiga, hakkas see sihvakas, paksude tumedate juuste, kahvatu naha roheliste silmadega mees Adale kohe meeldima. Crawford oli temaga viisakas ning rääkis temaga haritud inimese hääldusega, mahedal ja lugupidaval toonil.

Crawford nägi aga Adas 23-aastast väga väikest, laia ja avala näo, ettevaatlike mustade silmade ja häbeliku naeratusega lapselikku naist. Crawford leidis, et Ada on eskimo kombel ilus ning ta tundus korralik ja puhas. Stefansson oli rääkinud Crawfordile, Knightile, Maurerile ja teistele, et eskimod on reeglina tusased ja melanhoolsed, räpased ja kasimata, kuid Ada küll selline välja ei näinud. (lk 70)

Mitte kellelgi neist polnud püüniste panemise kogemust, kuigi nad kavatsesid selle meetodiga palju loomi püüda - neile pidi ju tagasi viidavate nahkade pealt makstama. Polaarrebaseid oli palju ning nad panid laagri lähedusse ja sellest eemale arvukalt lõkse; Galle pani veel kümme lõksu tundrasse. Kuid rebased olid kas liiga nutikad või ei teadnud Galle lõksude panemisest kõige vähematki. Ikka ja jälle pühkis ta püünistelt lume ja pani need tagasi, ikka ja jälle olid need tühjad. (lk 91)
Hülgepüük oli endiselt võimatu, kuid vähemalt olid nad hakanud küttima läbi laagri käivaid karusid. Karud - nii nende nahk kui liha - oli Stefanssoni sõnul väärt sada rebast ja see mõte mõjus neile lohutavalt. Kui hüljestest ja rebastest ei saa asja, siis võivad nad vähemalt karude peale loota. Nad matsid liha maha sinna, kuhu loom oli langenud, ja käisid siis seda sealt koertele vajaduse korral toomas. Endiselt polnud vähimatki põhjust kiirustada ega püüda kogu liha koju tuua. Karusid oli küllaga - isegi liiga palju - ning nad polnud oma varudesse veel arvestatavat auku tekitanud. Lisaks sellele olid ju värske liha himu tekkides alati võtta linnud. Pärast paari lasku õnnestus reeglina ühel neist - tavaliselt Knightil või Maureril - mõni lind tappa. Nad leidsid peagi, et öökull maitseb üsna kana moodi. (lk 91)
Sellele, mida ta tundis, oli oma nimi, kuigi seda ei teadnud ei tema ise ega mehedki. Inimestel, kes on lõksus külmas paigas, kus valitseb lõputu päev - või mis veelgi hullem, lõputa öö, nagu neil parajasti selleks ajaks oligi, areneb vahel välja niinimetatud arktiline hüsteeria. Polaaröö oli alanud ametlikult 21. novembril, kui päike vajus horisondi taha, et jääda sinna kuni 20. jaanuarini. 61 päeva pimedust.

Arktilise hüsteeria ohver tunneb kergesti hirmu või ehmub; ta põgeneb, otsib kergendust, vahel tuleb ette enesetappe; hüsteeriahoog võib saada alguse oige või ohkega ja areneda edasi nuuksumiseks, mis võib kähku lõppeda ning kannataja on jälle endine, nagu poleks midagi olnudki; kannataja muutub loiuks ja väheliikuvaks; ette võib tulla kalduvust "esineda erootiliste avaldustega."

Üks selle nähtuse autoriteetseid allikaid nimetas Arktikat "hüsteeria pesaks", väites, et peamiseks põhjuseks on äärmuslikult madalad temperatuurid, mille tõttu inimesed on ruumi suletud ega saa vajalikul määral värsket toitu. Kõige akuutsemad olid haigusnähud nende eskimote puhul, kes olid harjunud soojema kliimaga ja kolisid siis külmemasse. Wrangeli saar oli palju julmem kui Nome ja sedamööda, kuidas päevad ja ööd möödusid ning külm muutus üha krõbedamaks ja päike kadus taevast, oli üsnagi normaalne, et maad võtab depressioon, kuni ohver - praegusel juhul Ada - igatseb päikest ja soojust taga nii, "nagu surev inimene". (lk 98-99)

Aprillis tuli seni kõige ägedam tuul ja tundus, et teha pole muud, kui tassida puid ja jääd ning püsida laagris. Jahtida polnud midagi, näha polnud mitte ühegi looma jälgi, kuid neid kiusas iga päev üks ronk, kes lendas peade kohal, pisut nende haardeulatusest väljaspool. Ronk ilmus päev päeva järel ja lendas kurjakuulutavalt laagri kohal. Mehed läksid jahile, kuigi ühtki elumärki polnud näha, ning vajusid vööni lumme. 27. märtsil oli lumi hakanud lõpuks sulama ja temperatuur tõusis lausa kosutava pluss 4 kraadini - see oli seni kõige soojem päev. (lk 111)
Mehi huvitas vägagi jää liikumine ja Ada mõistis, et laeva läbi pääsemiseks on see väga oluline. Vahel muutus ookean jäävabaks ja nende näkku ilmus sära, vahel aga tuli jää tagasi ja nad olid mures. Ada juurdles, kui kaugele jää merel ulatub. Kas ulatub Nome'ini välja? Kas jõuab Venemaani välja? Ühel päeval otsustas ta võtta ette rännaku, et asja lähemalt uurida. Ta asus üksinda teele ja jõudis mäejalamile. Tal oli kavas ronida nii kõrgele kui võimalik ja vaadata, kas näeb jää lõppu. Kuid siis tuli paks udu ja päike muutus tuhmiks nagu ikka ning Ada pöördus tagasi laagrisse ega teadnud ikka, kus jää alguse sai. (lk 130)
Ada valmistas merihobu südant juurtega. Nad praadisid päästetud liha, kuid see oli väga sitke. Seda võis süüa, kuid see oli ka kõik. Kui liha hakkas otsa saama, läksid nad merihobu steikidelt üle hautisele ja hakkasid seda siis uuesti keetma. Nad keetsid linnuhautist ja Galle eksperimenteeris isegi kõvade leivakuivikute praadimisega. Nad sõid seda innukalt lusikaga suhu ajades ja see segu tundus vahelduse mõttes päris hea. Kui merihobu liha hapuks läks, maitses see paremini, ja kuna ulukid hakkasid hõredamaks jääma, olid nad tänulikud iga asja eest, millest süüa teha - isegi merihobu loibade eest, mis olid küll peaaegu et söödamatud. (lk 130-131)
Ada ega mehed ei osanud seletada, miks oli esimesel aastal saarel olles ulukeid nii palju, kuid nüüd nii vähe. Ada ei teadnud küttimisest ja Arktika loomastikust suurt midagi, kuid teda üllatas ulukite algne rohkus ja seejärel nende puudumine. Ta oli koos meestega olnud kindel, et karusid, hülgeid ja rebaseid jätkub küllaga. Nad ei teadnud, et vahel otsustasid loomad mõnel aastal lihtsalt teise kohta minna ja et nad olid tegelikult doominoefekti tunnistajaks: kuna hülgeid ei olnud, pidid ka jääkarud toitu mujalt otsima. Nagu märkis üks kõrvalseisev isik: "Arktika uurimise juures on nii palju "kuisid", et lasta poisid sinna nii vähese toidumoonaga oli täielik meeletus." (lk 143)
Neil päevadel, kui püünised olid tühjad - ja nii enamasti oli - kasutas Ada säästetud rasva ja serveeris seda portsude kaupa. Neil päevil polnudki süüa muud, kui rasv ja killuke leiba sinna sisse kastmiseks. Ta katsetas erinevate püüniste panemise meetoditega ja püüdis leida õiget kombinatsiooni, püüniste panemiseks õiget viisi ja õiget kohta, kuni lõpuks märtsis saavutas ta edu. Kõigepealt sai ta veel ühe emarebase; see oli niru ja süüa ei saanud sellest palju, kuid ikkagi oli see liha. Sellele järgnes isarebane. Siis veel üks emarebane, kuid seekord oli loom rammus.

Ühtäkki oli Ada leidnud kullasoone - tulemuslikuma kui püüniste panek. Nimelt oli ta leidnud rebaste jahtimiseks veel ühe meetodi, mis toimis samuti. Kuna rebased olid loomu poolest äärmiselt uudishimulikud, avastas Ada, et tal õnnestub sageli neile üsna lähedale hiilida, enne kui loomad plehku panevad, ning lõi neile kaikaga vastu pead. Siis murdis ta neil kaela kahekorra, kuni kuulis luu praksatust, ja viis loomad nülgimiseks koju. (lk 170)

Regulaarse toitumise tulemusena andis Knighti igemepaistetus järele, punased laigud hakkasid käsivartelt kaduma, valu jalgades rauges, jume tuli tagasi ja ta meeleolu tõusis. Enda arvates oli ta "sama kõhn kui mõni rahvast lõbustav hirmutis", kuid ta tundis end märksa paremini. Ühel hommikul tabas ta end isegi vilistamas - mõtteis. "Asi pole mitte selles, nagu ma ei tahaks vilistada. Kuid teen seda siiski vaid vaimus, kuna olen sama jõuetu kui kass." (lk 171-172)
Knight ja Ada ei rääkinud kahekesi olles eriti palju. Knight arvas ausalt öelda, et "vestluskaaslasena pole see naine midagi väärt". Kuid vahel tuli Knightil jututuju ja ta rääkis Adale lugusid ja muinasjutte. Adale meeldis eriti lugu "Jack ja oavars".

"Ükskord ennemuistsel ajal," alustas Knight, "elas üks vaene lesk, kel oli vaid Jacki nime kandev poeg. Naine oli väga vaene. Ajad olid olnud rasked ja Jack oli töötamiseks liiga noor. Nad olid müünud peaaegu kogu oma majakese mööbli, et osta leiba, kuni lõpuks polnud enam midagi müüa."

Adale meeldisid võluoad - "kõige imelisemad oad maailmas" -, laulev harf ja kuldmune munev kana. Kuid eriti meeldis talle raskete aegade kiuste edasi võitlevad ema ja poeg, kes leidsid lõpus õnneliku elu. (lk 172)

Muutused Knighti kehas olid õudu tekitaval viisil huvitavad ja kohati vaatles ta oma seisundi halvenemist kõrvalt. Kui kiiresti üks või teine funktsioon teda alt vedas, kuidas mingi osa temast võitles mõnda aega, kuid andis siis alla, just nagu oleks selle hävitanud märksa tugevam vaenlane. Tal polnud aimugi, mida järgmiseks oodata, ja ta ootas ja täheldas haiglasliku põnevusega iga uut värvimuutust nahal, iga uut paistetust, iga uut organismi altvedamist.

Ta oli suhtunud endastmõistetavusega oma suurde ja turskesse kehasse, mis oli kohati pisut pehme ja võib-olla liiga tüse. Kui jätta esimene skorbuudihoog välja, oli ta hea tervisega, kuid seekordne haigus oli hullem kui eelmine ja olnud siiani täiesti uuelaadne kogemus. Ta oli alati olnud oma sõpradest ja kaaslastest suurem ja tugevam. Talle meeldis olla pikkuse ja laiuse mõttes aukartustäratav kuju, kuid nüüd oli temast alles vaid luu ja nahk, mida koed vaid vaevu koos hoidsid. Ta jäsemed olid nii haprad, luud nii rabedad ja nurgelised, et Ada pidi panema ta liigeste alla tugipadjad. Need leevendasid valu vaid veidike. Tundus, nagu oleksid Knighti luud valutanud ja tulitanud ning ähvardasid iga liigutusega murduda. (lk 178)

1. mail paistis päike, mis piilus sisse katusel olevast august - ja nad olid taas kord endiselt elus. Kaks päeva hiljem nägi Ada hangelindu — selle nägemine tõi temasse energiat ja täitis ta lootusega. Peagi tulevad linnud ja nende järel ehk ka karud, hülged ja rebased ning kõik on hästi ja Knight saab jälle terveks. Ta läks julgust saades püüniste juurde, kuid ei leidnud midagi. Kuid ta oli sellegipoolest lootusrikas. (lk 181)