Jevgeni Ossinovski

Jevgeni Ossinovski (sündinud 15. märtsil 1986 Kohtla-Järvel) on Eesti poliitik, alates 14. aprillist 2024 Tallinna linnapea.

Kirjutised

2020. aastal Trump küll napilt kaotas, aga nõrga Joe Bideni taustal oli tema naasmise tõenäosus algusest peale suur. On väga oluline aru saada, et küsimus ei ole kaugeltki ainult Trumpi isikus. Nii mitmeski mõttes on ta sümptomiks sügavamast tendentsist Ameerika ühiskonnas, mis loob soodsa pinnase sellisele poliitikale.

Lühidalt on selle põhjuseks USA ühiskonna sügav polariseerumine, mille detailsem analüüs jääb selle teksti skoobist välja, aga mõelge EKRE, AfD ja teiste Euroopa natsionaalpopulistide toimeloogikale ja populaarsuse juurpõhjustele (globaliseerumise kaotajate kibe meel, immigratsioon, kultuurisõjad, alternatiivmeedia) ning süstige sellele analüüsile steroide. Sest reaalsed lõhed sissetulekus, hariduses ja tervises on Ühendriikides oluliselt suuremad kui tugevatel avalikel teenustel põhinevas Euroopas.

See, kuidas Trump käsitleb Ukraina küsimust, näitab selgelt, et ka suhet Euroopaga näeb USA täiesti transaktsioonilisena: kui on kasulik, siis teeme Euroopaga koostööd, aga kui suuremat kasu saab suhetest Venemaaga, siis viskame Ukraina hakklihamasinasse ja teie seal Euroopas pühkige veri seinte pealt ise ära. Teie tuba ju.
- Jevgeni Ossinovski, Ärkamisaeg ehk Make Europe great again, ERR, 17. veebruar 2025

Intervjuud

Ei noh, parlamendi tööd kirjeldades ei ole "produktiivne" õige sõna, demokraatia tervikuna ei ole kindlasti kõige produktiivsem valitsemissüsteem. Aga keskkonna valdkonnas on murranguline aeg lõpuks vaikselt ka Eestisse jõudmas – meil ei ole võetud seni veel piisavalt tõsiselt teadmisi, mis on olnud inimkonna käsutuses juba kümnendeid. Nüüd tundub, et ka siin hakatakse vaikselt aru saama kliimakriisi tähtsusest nii maailmale kui ka igaühele meist.
Parempopulismi tõusule on väga iseloomulik poliitilise süsteemi paralüüs, kuna äärmuslasi valdavalt valitsusse ei võeta ja nii tuleb enamus väikeparteide kildudest kokku klapitada. Või siis nad võetakse valitsusse nagu meil siin, aga tulemuseks ei ole terve ühiskondlik diskussioon sellest, kuhu me teel oleme ja kuidas sinna jõuda, vaid permanentne damage control.
Vähemalt Platonist saati on poliitilise debati mehhanismiks olnud ratsionaalne argumentatsioon. Platon mäletatavasti mõistab hukka demokraatia kui süsteemi, mis võimaldab võtta võimu Mart Helme sugustel. Ehk demagoogidel. Kes ei pääse võimule mitte seetõttu, et nad on kõige targemad ja eetilisemad valitsejad, vaid põhjusel, et nad oskavad juhtida inimesi – otsetõlkes vanakreeka keelest – valedele radadele, kasutades selleks retoorilisi võtteid, mitte mõistuslikku arutelu. Demokraatliku süsteemi teoreetiliseks aluseks on aga olnud alati ratsionaalne argumentatsioon. Loomulikult käib sinna juurde ka see n-ö demagoogiline pool, et tuleb ka inimesi kaasa haarata jne, aga selle tuuma – kuidas hinnata, kas otsus on õige või vale – instrument on ratsionaalne argument, mitte emotsioon. Ja see osa on kadumas. Argument ja fakt kui selline ei loe enam ühiskondlikus diskussioonis peaaegu midagi.
Ma arvasin, et äkki see jõuab lahenduseni siis, kui ameeriklased näevad Donald Trumpi päriselt valitsemas; et nad saavad siis aru, et sellist idiooti me kunagi rohkem valida ei taha ja sellest tulenevalt hakatakse hindama kriitiliselt ka seda, mille alusel ta valiti. Nüüd on selgunud, et ma eksisin rängalt, ja need inimesed, kes on Donald Trumpi valinud ja näinud teda valitsemas, ütlevad, et väga õige, nii tuleb teha.
Mina aktsepteerin täielikult EKRE taatide legitiimset õigust riiki valitseda, küll aga ei ole keegi andnud neile õigust piirata teiste inimeste vabadusi. Ja neid vabadusi tuleb kaitsta, iga sentimeetrit – nii palju kui tahetakse ära võtta, nii palju tuleb vastu hakata. „Siitsaadik ja mitte enam,” nagu ütles Helena Lotman. Ühel hetkel taadid lahkuvad, aga kui vahepeal on vabadusi õgvendatud, siis nende tagasisaamine on peaaegu võimatu.
On küll ka neid, kes toetavad parempopuliste lihtsalt protestiks ehk selleks, et näidata oma pahameelt poliitilise süsteemi vastu, aga suurem osa on kindlasti läinud parempopuliste toetama lootuses, et poliitika hakkab rohkem nende huvidega arvestama. No ja püüa sa siis inimesele selgeks teha, et nad hääletavad seda tehes iseenda huvide vastu. Näiteks Põhja-Inglismaa suurtes tööstuslinnades, kus peaaegu 100% töökohtadest on seotud Euroopa Liiduga, hääletasid inimesed ülekaalukalt Euroopa Liidust lahkumise poolt. Nad hääletasid objektiivselt iseenda huvide vastu arusaamas, et kui senised „peavoolu” poliitikad ei ole nende elu piisavalt parandanud, tuleb minna kuvaldaga kogu süsteemi kallale
Võimu on ju lihtne süüdistada, see on nii vabastav tunne, kui saad poliitikud läbi sõimata, sest elu on halb.
Aga üks uutest teemadest, kuhu sotsidel on minu hinnangul kahtlemata palju rohkem asja, on kliima. See tuleneb sotsiaaldemokraatide ideoloogilisest vundamendist. Nimelt jaotuvad ka kliimamuutustest tingitud mõjud ääretult ebavõrdselt. Tegelikult on need ka tekkepõhjuselt ebavõrdsed, sest valdavalt on kliimamuutuste põhjustajaks jõukad – nii riigid, rahvad kui ka üksikisikud –, aga ka nende mõjud on väga ebavõrdselt jaotunud. Jõukad inimesed suudavad ju leida alati mingi koha planeedil, kus on võimalik täitsa elada, ning saavad ehitada oma kodud kõrgemaks ja veekindlamaks. Aga teised peavad rohkem kannatama. Ja siin on järjekordne paradoks, nii Eestis kui ka mujal, et valdavalt hääletavad parempopulistlike erakondade poolt inimesed, keda kliimamuutused hakkavad kõige jõhkramalt mõjutama, aga samas on need erakonnad igal pool kliimamuutuste eitajad. Jällegi töötavad nad objektiivselt oma valijate huvide vastu.
Eestis tervikuna on solidaarsust väärtusena väga vähe. Aga see ongi siirdeühiskondadele omane, murdelistel hetkedel toimub meeletu sotsiaalse kapitali lagunemine ja seda usaldust ei ole lihtsalt jõutud üles ehitada. Jah, loomulikult on toimumas teatud positiivsed muutused, aga väga aeglaselt, ning samal ajal toimub ka teistpidi areng ehk osa ühiskonnast tegelikult kapseldub rohkem.
- Jevgeni Ossinovski, intervjuu: Maia Tammjärv, "Vabadusi tuleb kaitsta, iga sentimeetrit", Müürileht, 17. veebruar 2020