Johanna Mudist

Johanna Mudist (sündinud 29. mail 1991 Tallinnas) on eesti maalikunstnik.

Kirjutised

Viimaste loominguliste aastate jooksul olen enim keskendunud just aja tajumise ja kogemise talletamisele.
Minu maalid ei kujuta aktiivseid tegevusi või sündmusi, neil on vaikselt olijad, kes lasevad vaikusel ning ajal ja ruumil sakraalselt endast läbi voolata.
- Johanna Mudist, saatetekst näitusele "Lugusid olemisest" Endla teatri sammassaalis; cit. via: Anu Jürisson, "Johanna Mudist kutsub rändama teise aega ja kohta", Pärnu Postimees, 11. aprill 2022

Igasugune vihje müütilisusele lubab aimata suuremat narratiivi, mingit pärimuslikku lugu, millest need pisikesed piisad on destilleerunud. Piltidel on nende väiksusele vaatamata lukuaugulik perspektiiv – neisse piiludes aimdub üks sootuks suurem ruum nende taga. Seda ruumi ei ole aga selgepiiriliselt välja joonistanud. Niisiis võib igaüks selle oma senisest elukogemusest, unistustest ja hirmudest lähtuvalt täita sobiva mööbliga.
- Johanna Mudist, saatetekst näitusele "Floora ja fauna" Tartu Kunstimajas; cit. via: "Johanna Mudist Tartu Kunstimajas", Sirp, 27.08.2020

Minu maalide kolmandaks tegelaseks keha ja koha kõrval on aeg. Benjamin Franklin on öelnud, et "Aeg on aine, millest koosneb elu". Ma ei käsitle oma töödes mitte niivõrd kokkuleppelist kellaaega, vaid psühholoogilist aega, mida tajume ootamist kogedes.
Oodates aja tunnetus muutub, avardub. See on seisund, kus keha on olevikus, aga mõte on rännanud juba potentsiaalsesse tulevikku. See seisund on väliselt staatiline, kuid seesmiselt intensiivne. Minu maalide ajas ollakse justkui kinni, see isoleerib, vangistab. Minu maalides lasevad tegelased vaikusel, aja ja koha kogemusel sakraalselt endast läbi voolata. Mõned figuurid ootavad passiivselt tõusu, mõõna või tuult, teised jälle on võtnud ette vaikse teekonna, et leida väljapääs minevikku või tulevikku. Nad rändavad veidi unenäolistes, võimatutes situatsioonides ja paikades.
Maalide ja joonistustega kirjeldan rännaku sihtkohti või ka rännakut ennast. Näitusel on eksponeeritud ka tikutopsi mõõtu narratiivsed joonistused. Joonistuste abil annan edasi igapäevaelu poeesiat ja traagikat, balansseerides argielu ja fantaasia vahemail.
- Johanna Mudist, saatetekst näitusele "Ajarändur" Vabaduse galeriis Tallinnas; cit. via: "Vabaduse galeriis avatakse Johanna Mudisti näitus", Postimees, 26. veebruar 2020

Need maalid on olnud ootel, tuksudes pidevalt kusagil kuklasagaras. Olen oodanud õiget aega, kohta, inspiratsiooni või tunnet. Mõnda maali olen proovinud teostada aastaid, mõnda kujundit olen maalinud mitmeid kordi, kuid siiski jäänud rahulolematuks ja jätnud need ootama oma aega.
Näitusel on maalidega dialoogis miniatuursed tikutopsi mõõtu narratiivsed joonistused. Joonistused jutustavad koomiliselt inimese igapäevaelu poeesiat kui ka traagikat, balansseerides igapäevaelu ja fantaasia vahemail. Osad eksponeeritud joonistused on võtnud edasiarendusena maalide kuju, osad mitte. Mõndadest neist joonistustest saavad tulevikus maalid, mõnest ei saa kunagi. Nad peavad veel edasi ootama.
Tööd räägivad aja tajumisest staatilises ja pinevas ootuses – pidevas abstraktses ootuses olemise seisundist. Ootamine on samaaegselt inimese elu argipäev kui ka üleüldine eksistentsiaalne katsumus. Terve elu vältel oodatakse midagi suuremat või väiksemat: taksot, sõnumit, armastust või surma. Ootamine on seisund, kus olevik ja potentsiaalne tulevik saavad kokku – see seisund on väliselt staatiline, kuid seesmiselt ärevalt vibreeriv.
- Johanna Mudist, saatetekst näitusele "Ootajad" Pärnu Linnagaleriis; cit. via: "Pärnu Linnagaleriis avatakse näitused tarbenõudest ja ootusärevusest", ERR, 10.08.2018

Mulle tundub, et samamoodi suhestuvad ka Peeter ja Johanna Mudisti teosed, kuigi mõnes mõttes kõige elujaatavamalt. Traagikast, mis Peetri maalil "Ootab jääminekut" maha murrab, on Johanna töödes saanud justkui olemise osa. Peeter on kujutanud kergelt personifitseeritud rannal õnnetult lebavat figuuri, mis on Johanna 19 miniatuurses töös muutunud umbisikuliseks figuuriks, kes esindab ideed, tüüpi, laiemat mõtet. Kui Peetri teoses näeb traagilist üksindust, siis Johanna on läinud traagikast sammukese edasi ja kujutanud eksistentsiaalset absurdi. Teisisõnu, kui Peetri töö on kinni üksilduse kurbloolisuses ja allub sellele, siis Johanna on viinud ängi absurdini: on traagikast niivõrd läbi põimunud, et osanud muuta selle mänguks.
- Piret Põldver, "Palju erinevaid saarekesi", Sirp, 20.07.2020