John Keats

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
John Keats. Portree autor William Hilton (u 1822).

John Keats (31. oktoober 1795 London – 23. veebruar 1821 Rooma) oli inglise romantiline luuletaja.


2
Miks oli ära tunda teid nii raske?
   Kas sidus teid üks vaikne salavanne
ja kandsite nii eksitavaid maske,
   et varastada siht ja ülesanne
mu jõudepäevist? Tundi täitis uim
   ja suverambus pilvena tõi und,
      jäi töntsiks silm, pulss loidus nõndasama;
nii piin kui nauding oli sama tuim.
   Miks, varjukujud, te ei lahustund,
      et jääks mu meelt vaid tühjus kummitama?

3
...
Üks oli Armastus - neist kõige kenam;
   Auahnus oli teine, jume kalbe
      ja väsind silmis mingi valvas sära;
ja kolmas, mulle armas seda enam,
   kui kogud laitust, neidis ebamalbe,
      mu deemon, Luule, sinu tundsin ära.

4
Nad hajusid! Mu tiivasoovgi hajus.
   Sest mis on Armastus? Kus on ta ase?
Auahnus, vaeseke, on kõigest ajus
   aeg-ajalt kerkiv palavikutase;
ja Luulegi ei kütkesta mind nii
   kui lõunaaeg, mis suigub raugelt unne,
      või õhtu, kastund mesisesse loidu;
oh tuleks aeg, mis igast tülist prii,
   nii et ma kuude muutumist ei tunne,
      ei kuule tervemõistuslikku oidu.

6
...
Teist saagu taas figuurid unenäos
   või maskilaadsed kujud vaasi peal.
      Head aega, viirastused! Mul on veel
nii ööks kui päevaks nägemusi täos.
   Te jätke rahule mu laisklev meel
      ja ärge minu juurde naaske eal.

  • "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 65


  • Ma pole kindel milleski muus kui südametundmuste pühaduses ja Kujutluse tões - see, mida Kujutlus haarab Iluna, peab olema tõde - ükskõik, kas see oli enne olemas või mitte - sest ma mõistan kõiki meie kirgi ja ka armastust nii, nagu nemad oleksidki oma ülevuses olemusliku Ilu loojad -
  • Ma olen selles asjas seda innukam, et pole veel suutnud tajuda, nagu saaks mõnd asja tunnetada tõena järeldava arutluse teel - ometigi peab seegi olema võimalik -
  • Ma põikan kogu aeg teemast kõrvale - kindlasti ei ole keerulise Vaimu puhul lood täpselt samad - Vaimuga, mis on kujutlusrikas, kuid muretseb samas ka selle viljade pärast - mis eksisteerib osalt aistingu ja osalt mõtte varal - kellele aastad annavad paratamatult filosoofilisuse - selline Vaim, nagu on mu meelest sinul, ja seetõttu on sinu igavese õnne jaoks vaja, et sa mitte ainult ei rüüpaks seda vana taevaveini, mida ma nimetaksin meie kõige eeterlikumate maiste meeliskluste taasseedimiseks; vaid et sa ka kasvataksid oma teadmisi ja teaksid kõike.
    • Benjamin Baileyle, 22. november 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 68-71
  • Sõin pärast teie lahkumist Haydoniga õhtust ja see oli väga meeldiv päev, ma õhtustasin ka (sest olen viimasel ajal liiga palju väljas käinud) Horace Smithiga ning kohtasin Hilli ja Kingstoni pool nende kaht venda ja üht Du Bois' nimelist meest - nad hoolisid vaid sellest, et mind veenda, kui palju on huumor naudingu seisukohalt teravmeelsusest ülem - Need mehed ütlevad asju, mis küll jahmatavad, kuid ei tekita mingit tunnet, nad on kõik sarnased; nende maneerid on sarnased; nad tunnevad kõiki moetegelasi, nad isegi söövad ja joovad ning käivad kannuga ümber maneerlikult - nad kõnelesid Keanist ja tema rahvalikust trupist - oh, oleksin ma teie asemel selle trupi seltsis, ütlesin endamisi!
    • George ja Tom Keatsile, 21., 27. (?) detsember 1817, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 71-73
  • Mui on tõesti kahju, et minu värsside lugemiseks tuleb ületada eelarvamusi - see riivab mind rohkem kui mis tahes ülikriitilisus mõne mu passuse suhtes. "Endymionis" olen ma väga tõenäoliselt kolinud juhtohjade tagant lapsevankrisse. Luule vallas on mul mõned aksioomid ja sa võid ise näha, kui kaugel ma olen nende tuumast. 1. Ma arvan, et luule peaks üllatama peene liiasusega, mitte ainukordsusega - see peaks rabama lugejat kui tema enda üllaimate mõtete sõnastus ning ilmnema peaaegu meenutusena - 2. Kokkupuuted Iluga ei tohi kunagi jääda poolikuks - nii et löövad lugeja pigem pahviks kui pakuvad rahuldust: kujundite tõus, teekond ja loojak peab paistma talle sama loomulikuna kui päikesel - paistma lugeja peale ning loojuma kainelt, ehkki suurejooneliselt, jättes ta videviku toredusse - kuid lihtsam on mõtelda, milline luule peab olema, kui niisugust luulet kirjutada - ja see viib mind veel ühe aksioomini. Et kui luule ei võrsu sama loomulikult nagu lehed puule, siis parem ärgu teda üldse olgu.
    • John Taylorile, 27. veebruar 1818, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 73-74

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel