Joseph Schumpeter

Joseph Alois Schumpeter (8. veebruar 1883 – 8. jaanuar 1950) oli Austria majandusteadlane.

"Kaks demokraatiakontseptsiooni" (1942)

Tsitaadid esseest "Kaks demokraatiakontseptsiooni"; tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. "Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid." Tartu, 2002. lk 63–98. Essee pärineb teosest "Capitalism, Socialism and Democracy" IV osa peatükid XXI ja XXII.

• Kaheksateistkümnenda sajandi demokraatiafilosoofiat võib kokku võtta järgmise definitsiooniga: demokraatlik meetod on selline institutsionaalne korraldus poliitiliste otsuste vastuvõtmiseks, mis teostab üldist hüve, lastes rahval endal otsustada küsimusi indiviidide valimise teel, kes peavad kokku tulema selleks, et tema tahet täide viia. (lk 63)
• Et kõik inimesed peavad seega ühel nõul olema, vähemalt põhimõtteliselt, siis eksisteerib ka rahva Üldine Tahe (= kõigi mõistlike indiviidide tahe), mis kattub täpselt üldise hüve, huvi, heaolu või õnnega. Ainus asi (kui rumalust ja pahatahtlikke huve mitte arvestada), mis üldse võib põhjustada lahkhelisid ning seletada opositsiooni olemasolu, on arvamuste lahknemine küsimuses, millise kiirusega tuleks sellele, iseenesest pea kõigi jaoks ühisele eesmärgile läheneda. (lk 63)
• Meil on igati põhjust karta hundiauke, mis asetsevad nende demokraatia kaitsjate rajal, kes kuhjuva tõendusmaterjali survel aktsepteerivad küll üha uusi demokraatliku protsessi fakte, püüavad aga samal ajal võida selle protsessi tulemusi õliga, mis pärineb kaheksateistkümnenda sajandi kruusidest. (lk 66)
• Iga parlament, iga komitee, iga sõjanõukogu, mis koosneb tosinkonnast kuuekümnendates eluaastates kindralist, ilmutab kui tahes leebel kujul mõnda neist tunnusjoontest, mis nii silmatorkavalt avalduvad rahvarämpsu puhul, eeskätt kahanenud vastutustunnet, mõtlemisvõime alanemist ning suurenenud vastuvõtlikkust mitteloogilistele mõjutustele. (lk 71)
• Ja nii on lood enamiku igapäevaelu otsustega, mis jäävad sellele väiksele alale, mida üksikkodaniku meelemõistus suudab haarata täie arusaamaga reaalsusest. Laias laastus koosneb see asjadest, mis otseselt puudutavad teda, tema perekonda, tema äriasju, hobisid, sõpru ja vaenlasi, maakonda või linnajagu, tema klassi, kirikut, ametiühingut või mis tahes muud sotsiaalset gruppi, mille aktiivne liige ta on – asjadest, mis on tema isikliku jälgimise all; asjadest, mida ta tunneb sõltumata sellest, mida tema ajaleht talle räägib; mida ta saab vahetult mõjutada või korraldada ning mille suhtes tal kujuneb välja seda liiki vastutustunne, nagu seda tekitab vahetu suhe tegevuskäigu soodsate või ebasoodsate tagajärgedega.

Veel kord öeldes: mõtete ja tegude selgepiirilisus ja ratsionaalsus pole tagatud ei selle inimeste ja asjade tundmisega ega tolle reaalsustaju või vastutustundega. (lk 72–73)

• Tavaliselt asetuvad suured poliitilised küsimused tüüpilise kodaniku hingeelus kõrvuti selliste vaba aja huvidega, mis pole tõusnud hobide tasemele, ja süüdimatu vestluse teemadega. (lk 75)
• Kõik see tõestab, et ilma otsesest vastutusest tuleneva initsiatiivita jääb ignorantsus püsima ka vaatamata massilisele informatsioonile, olgu see nii täielik ja veatu kui tahes. See jääb püsima isegi vaatamata kiiduväärt püüetele minna kaugemale informatsiooni esitamisest ja õpetada selle kasutamist loengute, kursuste ja arutlusrühmade abil. Tulemused pole päris nullilähedased. Kuid nad on väikesed. Inimesi ei saa redelist üles kanda. (lk 76)
• Esiteks kaldub tüüpiline kodanik, isegi teda mõjutada püüdvate poliitiliste rühmituste puudumisel, andma poliitilistes küsimustes järele ekstra-ratsionaalsetele või irratsionaalsetele eelarvamustele ja impulssidele. (lk 76)
• Teiseks, aga, mida nõrgem on loogiline element avaliku mõtlemisviisi protsessides ning mida täielikum on ratsionaalne kriitika ja isikliku kogemuse ja vastutuse ratsionaliseeriva mõju puudumine, seda suuremad võimalused avanevad gruppidele, kelle on mängus isiklikud huvid. (lk 77)
• Niivõrd, kui see on tõsi, pole rahva tahe mitte poliitilise protsessi liikumapanev jõud, vaid selle saadus. (lk 77)
• Seega on informatsioon ja argumendid, mis tõepoolest pärale jõuavad, tõenäoliselt poliitiliste kavatsuste teenistuses. Kuna esimene asi, mida inimene oma ideaali või huvide nimel teeb, on valetamine, siis võime oodata – ja õigupoolest seda me näemegi -, et mõjukas informatsioon on peaaegu alati võltsitud või valikuline ning et efektiivne arutlemine poliitikas seisneb põhiliselt püüdes ülendada teatud väited aksioomideks ja suruda teised arutlusest välja; ta taandub seega ülalmainitud psühhotehnikaks. (lk 78)
• Harva suudab opositsioon võita ajal, mil valitsevad rühmitused on oma võimu ja edu tipul. (lk 81)
• Ja neljandaks muidugi mõista hindavad poliitikud keelepruuki, mis meelitab masse ja mis ei paku suurepärast võimalust mitte ainult vastutusest kõrvale hiilida, vaid ka rahva nimel vastaseid hävitada. (lk 82)
• Teisisõnu asume me nüüd seisukohale, et rahva ülesandeks on tekitada valitsus või siis mingi vahepealne organ, mis omakorda tekitab riikliku täidesaatja [executive] või valitsuse. Ning defineerime: demokraatlik meetod on niisugune institutsionaalne korraldus poliitilistele otsustele jõudmiseks, milles üksikisikud omandavad otsustamisvõimu konkurentsivõitluses rahva häälte pärast. (lk 83)
• Viiendaks näib meie teooria selgitavat demokraatia ja individuaalse vabaduse vahel valitsevat suhet. Kui pidada viimase all silmas indiviidi iseotsustamise sfääri olemasolu, mille piirid on ajalooliselt varieerunud – ükski ühiskond ei talu absoluutset vabadust isegi südametunnistuse ega kõne vallas, ükski ühiskond ei taanda seda sfääri ka nullini -, muutub küsimus selgelt suhteliseks. (lk 85)
• Silmnähtavalt on enamuse tahe enamuse tahe, mitte „rahva“ tahe. Viimane kujutab endast mosaiiki, mida esimene on täiesti võimetu „esindama“. (lk 86)
• Demokraatia printsiip tähendab sel juhul üksnes seda, et valitsusohjad tuleks anda nende kätte, kes omavad suuremat toetust kui ükski konkureeriv indiviid või meeskond. Ning see omakorda näib kindlustavat enamussüsteemi seisundit demokraatliku meetodi loogika raames, kuigi me võime selle ometi hukka mõista põhjusel, mis jäävad sellest loogikast väljapoole. (lk 87)
• Meeles tuleb pidada veel teistki asja. Kuigi on põhjust eeldada, et kõrgeimale võimupositsioonile tõusnud isikul on üldjuhul märkimisväärne isiklik mõjujõud, olgu ta muidu milline tahes (selle juurde pöördume hiljem tagasi), ei tulene sellest sugugi, et see alati nii on. Seetõttu ei tähenda mõisted juht või juhtiv isik seda, et selliselt tähistatud isikuid on tingimata õnnistatud juhiomadustega või seda, et nad tõepoolest alati pakuvad mingit isiklikku eeskuju. Eksisteerib poliitilisi olukordi, mis soosivad puudulike juhi- (ja muude) võimetega inimeste esiletõusu ning on ebasoodsad tugevate isikupäraste seisukohtade kehtestamisele. (lk 87, joonealune märkus)
• Kõne all oleva kirjelduse kohta on täiesti kohatu mõnede inimeste kombel hädaldada, kui vähe loeb sellistes korraldustes ametikohale sobivus; demokraatlikule valitsusele on olemuslik võtta poliitilisi väärtusi arvesse primaarsetena ning ametisse sobivust üksnes juhuslikult. (lk 89, joonealune märkus)
• Muidugi on igal hobusel vabadus üle aisa lüüa ja mitte alati ei täida nad neile pandud lootusi. Ent mässamine ja passiivne vastupanu juhi suunistele üksnes toonitavad normaalset suhet. (lk 92)
• Kuigi vähemus pole mitte alati sunnitud konkreetses vaidlusaluses küsimuses enamusele alla andma, on ta praktiliselt alati – kuigi ka siin on olnud erandeid – sunnitud enamusele alla andma küsimuses, kas kabinet jääb võimule. (lk 95, joonealune märkus)
• Nagu iga poliitiline väepealik teab – loota saab ainult keskpäraste lojaalsusele. Sellepärast ümbritsesidki mõned eriti väljapaistvad väepealikud, näiteks Disraeli, end läbinisti teisejärguliste tegelastega. (lk 96, joonealune märkus)
• Eriti just vähemolulistes küsimustes – või vähemalt küsimustes, mida on peaministrile võimalik serveerida vähemolulistena või üksnes kohalikku tähtsust omavatena – lubatakse üldiselt oma tahtmist saada rühmitustel, mis on piisavalt tugevad, et oma meelepaha tuntavalt väljendada, ent mitte nii tugevad, et nende eestvõitlejaid ja programme tasuks valitsuse koosseisu lülitada. (lk 96)