Juan Ramón Jiménez

Juan Ramón Jiménez Mantecón (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956.

Platero ja mina

Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk Asta Põldmäe, Eesti Raamat, 1989

Igat seltsi eeslite hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas.

Kangus, see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9)

Tee tõuseb, täis varje, kellukaid, lõhnu, rohtu, laule, väsimust ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, soni peas, kepp käes, inetu nägu hetkeks näha sigari punases valguses. Platero kohkub.

"Miskit ühes on?"

"Kuidas muidu... Valgeid liblikaid..."

Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20)

Kuu tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta kitse kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik mandlipuu, lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge pilvega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23)
Vaata, Platero, igal pool sajab roose: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu laupa katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega?

Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab maastikku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au?

Seitsmest Paradiisi ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid torni, katust, puid. Vaata, kõik karm muutub õrnuseks ja iluks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29)

Kevadel jätkus edevust virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus märtsikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi!

Pääsukesed on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad Aafrikas nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord tiiba purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi loojangud, teistmoodi koidud, teistmoodi ööd ja tähed öös... (XIII, lk 32)

Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime lubja valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks tiiki puhtana pilvede vesi.

Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi südamete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; härg või kits; surnuaed, kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori matus; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; jõgi ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane pillimees harjutab kornetit või kus kirglik armastus, pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43)

Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused iirised kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse labürintidesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude mütoloogia iganes võib pakkuda kunstnikuks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke aedu, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse kuninganna igikurbus; varemeis paleesid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused...

Jah, Platero, see vaikne järv oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51)

Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on vihma sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest loore ja mille sees nagu nutvas lüüras võbeles vikerkaar. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53)
See puu, Platero, see akaatsia, mille ma ise istutasin, roheline leek, mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu luulele. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus pilk sellele värskendas mu laupa nagu muusa puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72)
Kaevu kaudu põgeneb hing sügavusse. (LII, lk 82)
Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, iroonil., eesli kirjeldus. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade Marcus Aurelius... (LV, lk 87)
Rännata kuslapuude varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90)
Millist luulet kätkeb kauguse mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva linna vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93)
Varblased! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja põrguteta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi moraalita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu vennad, minu armsad vennad.

Nad rändavad ilma rahata ja ilma pagasita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi esmaspäevadest ega laupäevadest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98)

On üksindus nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104)
Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108)
Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete päevalillede alt. (LXXVIII, lk 118)
Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu?

Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine.

Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125)

See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa raamatu. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte lõpmatusele ja pidevusele.

Vaata seda puud, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must lind hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135)

Kui kaunis on see granaatõun, Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast tervisest. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks rubiinideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid ametüste nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141)
See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147)
Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid.

Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163)

Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166)
Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu.

Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes trompeteid ja seda merikarpi, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172)

Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja.

Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik Jean de La Fontaine, kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega.

Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176)

Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184)