Judith Nisse Shklar

Judith Nisse Shklar (24. september 1928 – 17. september 1992) oli Ameerika Ühendriikide filosoof ja politoloog.

"Hirmuliberalism" (1989)

Tsitaadid esseest "Hirmuliberalism". Tõlkinud Märt Väljataga. "Kaasaegne poliitiline filosoofia : valik esseid". Tartu, 2002. lk. 308-325, allikas "The Liberalism of Fear," toimetaja Nancy Rosenblum. "Liberalism and the Moral Life." Cambridge, Mass.: Harvard University Press, 21–38

Liberalismil on ainult üks tooniandev eesmärk: kindlustada isikuvabaduse realiseerimiseks tarvilikud poliitilised tingimused. (lk 308)
Peale keelu sekkuda teiste isikute vabadusse pole liberalismil ühtki konkreetset positiivset doktriini selle kohta, kuidas inimesed peaksid oma elu seadma või milliseid isiklikke valikuid langetama. (lk 308)
Ühtki teooriat, mis annab avalikele võimudele tingimatu õiguse suruda kodanikkonnale omal äranägemisel peale uskumusi ja isegi kõnepruuki, ei saa iseloomustada isegi ligilähedaselt liberaalsena. (lk 311)
Liberalism peab kõrvale heitma üksnes need poliitilised doktriinid, mis ei tunnista mingit erinevust isikliku ja avaliku sfääri vahel. Et liberaalide silmis on esmatähtis sallivus kui hädavajalik piir avalike võimukandjate tegevuse ees, siis niisuguse vahejoone peavad liberaalid alati tõmbama. See pole ajalooliselt püsiv ega muutumatu piir, kuid nõuab siiski, et igasugust avalikku poliitikat hinnataks seda eraldusjoont silmas pidades ning kaitstaks vastavalt selle kõige rangematele parasjagu kehtivatele kriteeriumidele. (lk 311)
Loomuõiguste liberalism näeb vaimusilmas õiglast ühiskonda, mille moodustavad poliitiliselt visad kodanikud, kellest igaüks suudab ja tahab seista iseenda ja teiste eest. (lk 314)
Samuti ei saa me haridusest kasu, kui meie vaim pole vaba meile õpetatavat kriitiliselt hindama ning tutvuma kõige mitmekesisemate vastakate arvamustega. Moraalsus ja teadmine saavad areneda ainult vabas ja avatud ühiskonnas. (lk 314)
Piiratud valitsemine ja kontroll ebavõrdselt jaotuva poliitilise võimu üle on minimaalseks tingimuseks, ilma milleta poleks vabadus ette kujutatav üheski poliitiliselt organiseeritud ühiskonnas. See ei ole küll piisav tingimus, kuid on tarvilik eeldus. Poliitilises korralduses, kus valitseb avalik ja eraviisiline hirmutamine, pole ükski uks avatud ning hirmutamise vältimiseks läheb tarvis keerukat institutsioonide süsteemi. (lk 315)
Mida siin julmuse all silmas peetakse? See on esmajärjekorras füüsilise ja teiseks emotsionaalse valu tahtlik tekitamine nõrgemale isikule või isikute grupile tugevama poolt selleks, et saavutada mingit käegakatsutavat või abstraktset eesmärki. Tegu ei ole sadismiga, ehkki sadistlike kalduvustega indiviidid võivad kõigest hingest pürgida võimupositsioonidele, mis võimaldavad neil oma kalduvusi rahuldada. Kuid avalik julmus ei ole mingi isiklik juhukalduvus. Seda võimaldab ühiskondliku võimu ebavõrdsus ning see on peaaegu alati loomupärane osa sunnisüsteemist, millele kõik valitsused toetuma peavad, et täita oma põhifunktsioone. Hirmu minimaalne tase on omane igale seadussüsteemile ning hirmuliberalism ei unistagi avaliku, sundiva valitsemise lõpust. Hirm, mida selline liberalism püüab vältida, on hirm, mida tekitavad meelevaldsed, ootamatud, tarbetud ja õigustamatud jõurakendused ning mis tahes režiimi sõjaväelaste, poolsõjaväelaste või politseijõudude harjumuspärased ja laialt levinud hirmuteod ja piinamised.

Hirmu kohta võib tingimusteta öelda, et see on universaalne ja füsioloogiline. Ta on nii psüühiline kui füüsiline reaktsioon, mis on tavaline nii loomadele kui inimestele. Elada tähendab karta ja see tuleb meile paljudel juhtudel kasuks, sest hirm päästab meid tihti ohu käest. Kuid hirm, mida me kardame, on hirm valu ees, mida teevad meile need, kes tahavad meid tappa ja vigastada, mitte aga loomulik ja terve hirm, mis lihtsalt hoiatab meid välditava valu eest. Ning poliitiliselt mõeldes tunneme me hirmu mitte ainult enda, vaid ka oma kaaskodanike pärast. Me kardame hirmunud inimeste ühiskonda.

Süstemaatiline hirm on tingimus, mis teeb vabaduse võimatuks, ning selle tekitab eelkõige institutsionaliseeritud julmuste ootus. (lk 316-317)

Miski ei anna inimesele kindlamaid ühiskondlikke vahendeid kui seadusega garanteeritud omandiõigus. See ei saa olla piiramatu, sest ta on esmajoones seaduse produkt ning lisaks sellele teenib ta avalikku otstarvet – võimu hajutamist.

Kõikjal, kus leidub käepäraseid sunnivahendeid, kas majandusvõimu volina palgata, maksta, vallandada ja hindu määrata, või siis sõjalise vägevuse mitmesuguste ilmingutena, seal peab liberaalne kodanikkond hoolitsema selle eest, et ükski ametlik või mitteametlik võimukandja ei saaks kedagi hirmutada, välja arvatud hästi mõistetavate ja heakskiidetud seaduslike protseduuride kaudu. Ja isegi siis peavad sunniorganid oma tegevust alati õigustama ning piirduma mõõdutundlike ja hädavajalike sammudega, mis on vabandatavad ainult vastumeetmetena veelgi tõsisema julmuse ohule ja hirmule erakurjategijate ees. (lk 318)

Liberalism peab piirduma poliitikaga ja ettepanekutega, kuidas ohjeldada võimu potentsiaalseid kuritarvitajaid, et kergitada hirmu ja eestkoste koormat täiskasvanud inimeste õlult, kes võivad seejärel elada oma elu oma veendumuste ja eelistuste järgi nii kaua, kui nad ei takista teistel sellesama tegemist. (lk 319)
Hirmuliberalismi süüdistamine vaatevälja madaldamises annab mõista, et emotsioonid on ideedest ja iseäranis poliitilistes üritustes alaväärsemad. Ideoloogiliste ambitsioonide tagaajamine või oma eluga riskimine “ürituse” nimel võib küll olla üllas, kuid teise inimese tapmine oma “ürituse” edendamiseks pole seda kaugeltki. “Üritused”, olgu nad kui tahes aatelised, ei õigusta iseennast ja nad pole sugugi kõik võrdselt ülendavad. Isegi kõige veetlevamad neist pole midagi muud kui piinavahendid või selle argpükslikud õigustused, kui neid surutakse teistele peale ähvarduste ja äraostmisega. Me teeksime hulga vähem kahju, kui õpiksime üksteist tunnustama kõige muu kõrval ka tundlike olenditena ning mõistaksime, et füüsiline heaolu ja sallivus pole sugugi alaväärsemad muudest eesmärkidest, mida igaüks meist on võtnud nõuks järgida.

Surmas ja suremises ei ole absoluutselt midagi ülendavat. Ja isegi kui oleks, pole avalike võimude ülesanne surma ja suremist õhutada, edendada ja peale suruda (kuigi nad seda teevad). Eneseohverdus võib äratada meis imetlust, kuid see ei ole loomu poolest poliitiline kohustus, vaid kohustuse suhtes ülemäärane tegu, mis langeb poliitikasfäärist välja. (lk 319)

Seetõttu pole vale öelda, et liberalism on monogaamselt, truult ja jäävalt laulatatud demokraatiaga – kuid see on mõistuseabielu. (lk 325)