Juhan Habicht

Juhan Habicht (24. jaanuaril 1954 Tallinn – 12. veebruar 2026) oli eesti tõlkija ja kirjanik. Tema tuntuim romaan on "Selles mängus ei hüpata" (1993), mille pealkiri on tsitaat arvutimängust Space Quest.

Kirjutised

Imselt algab paljudes peredes päev läbilõikava helinaga. Järgneva palavikulise askeldamise käigus põrkavad pereliikmed omavahel köögis ja pesuruumis alatasa kokku, helbivad pudruportsu kiiruga kõhtu ning sööstavad siis autosse või bussi peale. Nüüd tuleb pool tundi või enamgi kasutut loksumist, pilk kellal – kohe-kohe hakkab seal kell helisema.

Kui mina silmad lahti teen, on väljas aastaajast olenemata ammu valge. Tatsan kööki, röstin paar saiaviilu, loen ajalehe läbi. Jalutan mõnusasti ringutades kodus ringi ning jõuangi nurka, kus suur nahktugitool ja arvuti ootamas. Teisisõnu, tööle.

Kindlasti on mitu põhjust, miks mu elu on just selliseks kujunenud. Küllaltki olulisel kohal on siin esimesed kokkupuuted personaalarvutitega 80. aastate keskpaigas. Kirjutasin PC pikalt välja just selle "personaalsuse" rõhutamiseks – algusest peale oli selge, et niisugune mõnus ja sõbralik töövahend peakski olema isiklik ning kodune. Oma eesmärgi nimel olin isegi valmis tavalisest rohkem pingutama.

Aega läks, koju ta sai ning võiski tööle – ning mängima – hakata. Varsti muidugi lastele ka omad arvutid, et trügimist ei tekiks. Ajapikku sai senisest tööst ehk programmeerimisest hobi ja hobist ehk tõlkimisest töö. Arvutitel on selles oma osa – kunagised sõbralikud ja kuulekad abilised on muutunud ülbeteks ja iseteadlikeks aknavilgutajateks.

Pole muidugi uudis, et tõlkijad, kirjanikud ja teised vabakutselised teevad oma tööd kodus. Ütleks vaid, et mul oli võimalus valida ning ma valisin koduse eluviisi. Sest ma ei kannata äratuskella. Leidsin isegi suure eeskuju, telefoni leiutaja Alexander G. Belli – temagi magas öösel neljast päeval kaheteistkümneni.
Enne keskpäeva ma telefonikõnesid vastu ei võta. (Vahel on juhtunud. Olen läbi une olnud valmis kõike lubama, et ainult tüütusest lahti saada, ja ärgates pead murdnud, mis jama sisse ma nüüd jälle sattusin...)
Ilmselt vajab kodune eluviis ka eelsoodumust. Minul ei hakka igav, kui keegi mind ei käsuta. Leian endale tööd-tegemist küll, aga parem, kui seejuures ei õpetataks, mis kell või mis järjekorras.
Eks iseenda peremeheks olemisega kaasne ka raskused. Igalt muult tööandjalt oleksin viimase viie aasta peale paar nädalat puhkust välja kaubelnud, nüüd pole see aga õnnestunud.
Usun, et tulevikus kodus töötajate arv vaid suureneb. Et nii mõnestki kontorist kaovad latrid, kus kellast kellani higistatakse. Jääb vaid ruum, kus kolleegid kohtuvad lõõgastumiseks ning vabaks mõttevahetuseks – et minna siis tagasi koju tööd tegema. Töö tulemused liiguvad nagunii arvutivõrgus.

Ennustatakse ka, et kaovad eluaegsed töökohad – inimesed ühinevad ühe projektiga, tegelevad sellega, kuni see valmis saab, ja leiavad siis midagi uut. Seegi tundub sobivana: ka raamatu tõlkimiseks ei kulu üle paari-kolme kuu.

Selleks, et kodus töötada, peab muidugi olema kodu, kus end mõnusasti tunda. Mul on – vanas ja lagunema kippuvas majas küll, ent see on sama maja, kus ma lapsena kasvasin, nii et kõik männid maja ümber on tuttavad.
Kusjuures naisterahvale on laste kasvatamine täiskohaga töö. Meil on lapsed juba suured, aga perenaisele leidub tegemist ikka. Ärge tulge mulle rääkima meestetöödest ja naistetöödest. Praegugi, kui mina arvuti taga jutujuppi veeretan, on ta otsustanud trepikojas valgustid välja vahetada. Koos kõigi elektrijuhtmetega, muide.
- "Kodus töötamise võlud: Vabakutseline tõlkija Juhan Habicht kirjutab, miks ta eelistab kontorile kodus töötamist", Eesti Päevaleht, 18. oktoober 2000

Intervjuud

Eks ma üks tüüpiline nohik olin. Juba enne kooli olid mu kaks lemmiktegevust lugemine ja matemaatikaülesannete lahendamine. Raamatuid oli kodus palju, eks ma hakkasin paksemaid valima, et kauemaks jätkaks. Vahel võis sellega alt minna. No et "Ilias" oli ju tore, aga "Odüsseia" probleemistik jäi tollal kaugeks, see jäigi mul pooleli. Või et kui ma olin "Ivanhoe" ja "Musta noole" läbi lugenud, võtsin ette Shakespeare'i ajaloolised tragöödiad – et samast ajast ju. Paraku polnud need minu jaoks nii köitvad. Sedavõrd mõjusad siiski, et kui ma olin sunnitud hakkama koolis käima, tundus mulle, et sellist õudust saab ainult blankvärsis väljendada. Nii et kaheksa aastat äärelinna põhikoolis oli suht ebameeldiv ja kasutu aeg.
Muide, ega matemaatika ja kirjandus nii väga erinevad ei olegi. Defineerime ruumi; meetrika ja tehted selles. Asetame ruumi proovikeha. Uurime, mis toimub selle epsilon-delta ümbruses… Eks kirjandus teeb ju sama.
Ja siis veel kirjutasin Rahva Häälele uudiskirjanduse ülevaateid. See viimane oli minu jaoks küll rohkem heategevuslik projekt. Mingist viiest-kuuest raamatust kuus, ja mitte selliseid tikutoosi-suuruseid, mul pidi olema ikka vähemalt poolteist mõtet selle kohta, mida autor on tahtnud teha ja kuidas ta sellega hakkama on saanud. Arvustusi olin ma selleks ajaks muidugi juba päris palju kirjutanud, aga ilma rangete tähtaegadeta – kui sai valmis, viisin mõnda lehte avaldamiseks. Kuid tõeline kaitsepookimine oli mul läbi tegemata. Ma mõtlen seda, kuidas tulevased kirjandusteadlased peavad ülikoolis semestris sadakond raamatut läbi lugema ja analüüsima. Ilma sellise ettevalmistuseta pidasin ma vastu veidi alla kahe aasta. Ma sain raamatute peale kurjaks. Loobusin ja poolteist aastat ei lugenud üldse mitte midagi. Siis tõi üks sõber mulle "Neuromanceri" lugeda, mis taastas mu usu kirjanduse võimalikkusse. Ja otsustasin, et edaspidi ainult ulmet loengi. Kuni just lugemise eest ei maksta. Nojah, tol ajal polnud postmodernism veel ulmesse tunginud.
Kui aga tuua mängu ka varasemad autorid, siis üks neist, kes mind on mõjutanud, oli John Fowles. Teda lugedes hakkas tunduma, et temast paremini ma ei oska, aga kehvemini ei ole ju mõtet. Nooruse optimismiga sain sellest veel kuidagi üle.
Kuidas sa üldse tõlkimiseni jõudsid?

Kui ma ülikooli ajal lugesin venekeelseid ulmekogumikke, mida juhtusin raamatukogust kätte saama, siis mõni jutt mulle päris meeldis. Ja sel ajal oli raadios Keskööprogrammi Jututuba või midagi niisugust. Saatsin sinna paar tõlget, mis ka ette loeti – õigem oleks neid ehk ümberjutustusteks nimetada, poola autorite vene keele kaudu vahendamine ju päris korrektne tõlge ei ole.

Uue aja saabudes hakkasid ettevõtlikud inimesed kirjastusi asutama. Teiste seas ka ammune hea tuttav Tallinna NAKist koos oma elupõlisest kirjastustöötajast emaga, see oli siis kirjastus Katherine. Eks nad teadsid, et inglise keelt ma oskan, kirjutada ka oskan – äkki siis õnnestub ka tõlkimine. N-ö proovitööna tegin paar suht ulmelise kallakuga jutukogu, siis anti ette midagi tõsisemat – Francis Scott Fitzgeraldi seni veel eesti keelde tõlkimata debüütromaan ja tema viimaseks tööks jäänud jutukogu. Nii et kui Enn Soosaar oli teinud põhiosa, siis mina tegin raami ümber (aga omavahel me sellest ei rääkinud).
Muidugi tekib tõlkijal autoreid, kelle mõtteviis ja stiil kõige paremini haakub, ning minu jaoks on see alati olnud Roger Zelazny. No et loen ja iseenesest hakkab peas kõlama, kuidas see tekst võiks eesti keeles kõige paremini kõlada. Ning mu kõigi aegade lemmiktõlge on tema "Üksildane oktoobriöö". Ma olen oma tõlkega umbes 95 protsenti rahul. Kui mul oleks olnud veel kuu aega sellega tegelemiseks, siis ma oleksin teinud ehk koera urrrisevamaks ja ussi susssisssevamaks ning jõudnud vast 98 protsendi piirile – sest midagi saaks alati paremini teha.
Kui tekst meeldib, ei tähenda see veel iga kord, et ma tahaksin seda tõlkida või tõlkimisega hakkama saaksin. Gibsoni puhul oli mul selge, et "Idoru" on ainus, millest mul jõud ehk üle käib. Seda polnud kerge teha, aga siiski väga meeldiv. Sama lugu Stephensoni "Lumevaringuga". Ja mul oli kahju, et Strossi sarja kirjastamine katkes, seda oleks olnud tore edasi teha. Oh, häid raamatuid, mida oli mõnus tõlkida, on nende aastate jooksul ikka palju olnud.
Teisest küljest, kui tekst ei meeldi, siis tundub tõlkimine päris tüütu tegevusena. Ulme poolelt: kui Lian Hearni Otori lugude triloogia oli veel enam-vähem, siis eel- ja järelloo paksud köited olid mu meelest tarbetud. Absoluutselt kõige totram raamat, mille ma kunagi olen tõlkinud, oli Ersenile tehtud Louise Bagshawe "Pikad moonid". Ühest asjast, mida Ersen mulle teha tahtis anda, ma loobusin. Oli kaks mõrda õde Collinsit, üks pidas end näitlejaks, teine kirjanikuks, sellel, kes kirjutas, oli terve sari: Hollywoodi mehed, naised, koerad vms. Koosnesid need "teosed" peamiselt suguelu kirjeldustest. Premeeriti mind loobumise eest ühe Barbara Cartlandiga, öeldes, et selles nüüd küll midagi ebasündsat ei saa olla.

Nii et on olnud raamatuid, mille asemel oleks võinud ka midagi mõistlikumat tõlkida, aga kui valida eriti ei olnud ja pere tahtis toitmist, siis läks, nagu läks…

Minu plaanid sõltuvad suuresti kirjastajate plaanidest. Ja paraku on need korrad, kui ma olen Varrakule midagi soovitanud, olgu siis tõlkimiseks või originaalkäsikirju, toonud viimastel aegadel kaasa majandusliku hävingu. Nii et tegelikult otsustavad lugejad.
See on nüüd ulmeväline asi – kui mul oleks täielik vabadus teha, mida ise tahan, siis ma tõlgiksin Ken "Käopesa" Kesey romaani "Sometimes A Great Notion". Mis mulle seal kõige rohkem meeldib, on tugev ametiühingutevastane hoiak. Aga loomulikult oli Kesey väga hea kirjanik. Rääkimata sellest, et tugev isiksus ning et ta mõjutas Ameerikas terveid põlvkondi. Tim Leary üksi poleks suutnud LSD-d massidesse viia.
Kuni ma ise tõlkimisega veel väga tõsiselt ei tegelenud, võtsin üsna rahulikult seda igivana poleemikat, et kas tõlkida tuleks sõnu või mõtet. Mida aeg edasi, seda enam tahaksin ma tõlkida tunnet. No et see, kes loeb eesti keeles, oleks kirjeldatud maailmas just samamoodi sees nagu originaali lugeja. Ei takerduks keerulise – mis siis, et autori sõnastust täiuslikult edasi andva – lausekonstruktsiooni otsa, kui originaalis selles kohas mingit tõrget ei teki. Muidugi on siin oma subjektiivne moment – selle üle, kui lähedaseks autor on oma maailma lugejale kirjutanud, otsustab tõlkija oma lugeja-kogemuse põhjal.

Sama teemaga seotud probleem: vahel leiab tõlkija tekstist loogikavigu. Õige oleks siis muidugi autoriga ühendust võtta ja küsida, kas oligi nii mõeldud, iga kord seda võimalust aga ei ole. Ma eeldan, et kui tegemist ei ole just nn maagilise realismiga, siis tuleks katsuda vigadest vabaneda. Lugeja arvab nagunii, et vead tulevad tõlkija ebakompetentsusest. Siiski, kui mõni tekstikoht ikka eriti jabur tundub, hakkab vahel toimima umbes nagu tõlkija kättemaks autorile: vaata kui tõlgingi nii, nagu sul kirjutatud oli…

Mida soovitaksid algajale tõlkijale?

Algatuseks mõned oma raamatud kirjutada, saab eesti keele selgemaks ja ka mingi arusaama, millest kirjandus koos seisab. Mind küll aitas.

Lapselastega tegelemine ei käi vist lausa hobide alla, aga on reeglina meeldiv tegevus.
NLiidus oli lisaks tavalisele Kirjanike Liidule veel Ulmekirjanike Liit – üleliiduline, tähendab. Ja selle (au)esimeheks oli miski kosmonaut. Kes andis – ma pole suutnud meenutada, millise – kogumiku "Fantastika 19xx" eessõnas ulmekirjanikele kätte omapoolsed reeglid. Lühidalt: Esiteks – kuna kapitalism on nagunii määratud peatsele väljasuremisele, siis pole mingit vajadust seda üldse mainidagi. Teiseks – kui inimesed puutuvad kokku mingite võõraste rassidega, siis võib küll tekkida ajutisi arusaamatusi, aga mingil juhul ei tohi olla tegemist antagonistlike vastuoludega. Ja kolmandaks – teose lõpus peavad kõik need erinevate rasside esindajad ühendama käed ja kombitsad ning asuma ühiselt kommunismi ehitama. Aga kõige muu osas on teil täielik loominguline vabadus, seltsimehed ulmekirjanikud…

Sama jabur olukord valitses krimikirjanduses: pahad said olla pahad ainult seepärast, et olid sõjas olnud sakslaste poolel ja tegid pahategusid selleks, et oma häbiväärset minevikku varjata. Nii et mida kaugemale Teine maailmasõda jäi, seda vanemaks jäid kurjategijad nõukogude krimikirjanduses.

Nii võib pigem öelda, et eesti kirjanikud ei pidanud (õnneks!) sellistel tingimustel puhtakujulise žanriulme või krimkade kirjutamist endale sobivaks. Sellest vähesest, mis ilmus, ei saanud kõike just täistabamuseks pidada, "Kaksikliik" oli ju siiski haiguslugu, mitte kirjandus. Samas, meie esimene urban fantasy "Heliseb-kõliseb…" on teenimatult tagaplaanile jäänud. Mitte et ma seda nüüd sageli üle loeksin, aga esmalugemisest on meelde jäänud kuidagi helge toon.

Tuhnisin välja oma 70ndate teise poole lugemismärkmed, neli ruudulist vihikut tihedat kirja. Autor, pealkiri, mõni sõna loo sisu kohta. [---] Mul oli sel ajal mulje, et teistest ehk suuremad "nimed" on Asimov, Clarke, Bradbury, Simak. Kahe esimese kohta olen märkinud "mõtted on, kirjandust ei ole". Simak ja Bradbury meeldisid mulle aga väga.
Kuidas on reaalne arvutikogemus muutnud sinu suhtumist ulmesse ja küberpunki?

Kõigepealt ütleb mu arvutikogemus, et kõik, mis on internetis, on tasuta, sealhulgas ka sajad tuhanded ulmeteosed. Aga muidugi on mul arvutitega seotud asjadest lihtsam aru saada kui geenide väänamisest, sädelevatest vampiiridest vms. Ehk siis ütleme nii – mulle meeldivad raamatud, milles kirjeldatud maailmas mulle meeldiks elada. Või milles ma võiksin elada. See ei tähenda, et peaks olema õnneliku lõpuga lugu, piimajõgede ja pudrumägedega. Aga mingid lugejale arusaadavad reeglid peaksid paigas olema. Küberpungis tavaliselt on. Nn aurupungis tavaliselt ei ole. Ja kafkalikkust vihkan ma kõige rohkem.

Tähendab, kui on sõbrad, siis nendega räägitakse igasugustest asjadest. Mitte ainult mootorsõidukitest, veinist ja tüdrukutest, mis on iseenesest ju toredad teemad, aga vahel ka loetud raamatutest, nähtud filmidest jne. Ning juhtus sedagi, et mõni ühine tuttav viis mu kokku tõsise ulmehuvilisega – et teil peaks ühiseid teemasid olema. Niisiis oli inimesi, kellega võis rääkida ka ulmest, ja inimesi, kellega võis rääkida peamiselt ulmest. Nende viimastega sai isegi väikesi omavahelisi tõlkevõistlusi korraldatud, et mõne autori stiili paremini tunnetama õppida.
Ma sugugi ei välista võimalust, et keegi suudab pakkuda põnevaid üllatusi, aga väga optimistlik ma selles osas ei ole, minu jaoks on Elläi Tuulepäälse "Apelsinikollane" seniajani jäänud selle sajandi parimaks kohalikuks ulmejutuks. Valdav enamus meie kirjutajatest – ja see ei käi ainult ulme kohta – pole stiili poolest veel 21. sajandisse jõudnud.
[Ulmeajakirja Algernon toimetamisest:] Mingil ajal tundus, et kui toimetus oli sügava kõhklusega ("no ei ole ju päris lootusetult vilets lugu…") otsustanud mingi X autori loo üles panna, siis saatis autor Z järgmise numbri jaoks, otsekui toimetajate närvide proovilepanekuks, pisut veel kehvema loo. Asja tegi tülikamaks vaikiv kokkulepe, et kui lugu läks üles, ei olnud toimetajatel otsest kohustust seda kommenteerida – aga kui ei läinud, siis pidi autorile kirjutama, et miks. Et mis lool viga oli. Nii mindigi vahel kergema vastupanu teed ja pandi üles ka asju, mis toimetajate meelest kirjanduse mõõtu välja ei andnud.

Sellised mitte eriti tiheda sõelaga võrguväljaanded õigustavad end pigem siis, kui järgneb kiire lugejatepoolne vastukaja. Ja eriti veel siis, kui autor seda vastukaja arvestades jutu uuesti läbi kirjutab.

Ma soovitan päris tõsiselt, et kui tuleb pähe enda meelest nagu hea mõte jutu kirjutamiseks, siis ei tohiks seda kohe tegema hakata. Enne, kui midagi kirja panna, tuleks vähemalt kaks nädalat oodata. Kui see mõte ka kahe nädala pärast hea tundub, siis võib proovida kirjutada. Kui ei tundu, siis… siis on maailm pääsenud veel ühest kehvast, mitte kellelegi vajalikust jutust.
Kirjutamiseks on vaja annet ja töökust ning midagi peab väga südamel olema. (Töökuse all ma mõtlen seda, et inimene kulutab kirjanikuoskuste omandamiseks ca kümme tuhat tundi. Nii palju kulub tööks vajalike oskuste saamiseks füüsikul, geneetikul, inseneril jne – miks arvatakse, et kirjaniku töö on lihtsam?) Ideaalsel juhul peaksid muidugi kõik kolm asja koos olema, kuid saab läbi ka kahega. Kui aga igasuguste eelduste asemel on ainult kinnisidee "tahan kirjanikuks", siis on tulemus kurb. See midagi-väga-südamel-asi on vist kõige tähtsam. Ja seda ei saagi elus väga palju kordi juhtuda. Et siis nagu on olemas ühe-laulu-bändid, on olemas ka ühe-romaani-autorid ja minu arvates pole see etteheide. Mulle täiesti meeldib, kui inimene kirjutab elus ühe hea romaani või maalib kaks head pilti vms ja läheb siis oma eluga mingis hoopis teises valdkonnas edasi. Ning võibolla kirjutab paarikümne aasta pärast veel ühe romaani.
- J. J. Metsavana, Jüri Kallas, "Intervjuu: Juhan Habicht", Reaktor, märts 2018

[Ulmejutuvõistlusest:] Hea, et inimestel on huvi ulmet kirjutada – samas lugenud nagu ei olekski. Kõik hakkavad jälle nullist (või siis kusagilt Lemi ja Asimovi juurest) peale, selle asemel et minna sealt edasi, kuhu meie ulmekirjandus on praeguseks juba jõudnud.
Palju oli mudelsituatsioone, absurdimaigulisi skeeme, mis olid näiteks Valtoni esituses värsked eelmise sajandi seitsmekümnendatel, kohtumisi üleloomulikuga – oli selleks siis ingel või kurat, kummitus või tulnukas. Arusaadav, et see on esimene asi, mis pähe tuleb, kui inimene tahab ulmejuttu kirjutada, aga ainult sellest üleloomulikust või arusaamatust jääb väheks, just nagu ka zoofiilia ei ole veel ulme.
Kurvastas, et sel korral puudus XXI sajandi kirjandus. Mõtlen selle all kahte asja. Esiteks, probleemiasetuselt ja sündmuskohalt kaasaegset. Kui mõnes loos esineski meie kaasajast pärinevaid detaile (Eesti kroone vms), siis oli loo sündmustik ikkagi selline, et võinuks vabalt aset leida ka XX sajandil, kui mitte XIX. Ja ma ei taha sellega öelda, et mulle oleksid rohkem meeldinud ulmejutud masust, Ansipist või Savisaarest. Teiseks, stiil. Kes vähegi popmuusikaga kursis, teab ju, kuidas helikeel ja isegi läbiv rütm selles muutub. Üsna eksimatult võib ära tunda, millise kümnendi muusika raadiost parajasti kostab. Tegelikult kehtib sama ka kirjanduse kohta. Antud juhul aga olid autorite pingutused suuremas osas suunatud sellele, et oma lugu üldse kuidagi ära rääkida.
Selliste kirjandusvõistluste puhul – erinevalt näiteks aastapreemiate määramisest vms – ongi aga žürii asi näha ka kasutamata võimalusi ja andestada autorite kogenematusest tulenevad ebakõlad.
- D. K., "Pealelend: Juhan Habicht", Sirp, 13. mai 2011 (intervjuu)

Milliseid seoseid tekitab sinus sõnapaar "kultuur ja raha"?

Ennekõike tuleb mulle meelde, et tehniline kultuur on ka kultuur. Kui kritiseeritakse inimesi, kes ei tea, millal kontserdil plaksutada võib ja millal mitte, siis samamoodi näitab kultuuritaset kõigi nende tehniliste aparaatide ja vidinate tundmine, mis meil kõigil kodudesse kogunenud.

Tehnilise kultuuri vallas lääneilmas toimuvaga polnud nõukogude inimene kuigi kursis. Ehkki tänapäevatehnika on lihtsam - külmikut, pesumasinat ja isegi autot saab kasutada ilma konstruktsiooni tundmata -, on mõnes mõttes kasulik teada nende toimimisprintsiipe ja arenguteid.

Esimest kümmet aastat pärast TÜ matemaatikuna lõpetamist ei saa pidada väga lähedaseks sõpruseks, sest suhtlemine arvutiga käis suuresti perfokaartide abil. Kaheksakümnendate lõpupoole, kui personaalarvutid Eestisse hakkasid jõudma, tundus küll, et tegemist on sõbralike elukatega. Praegu ei kujutaks elu enam arvutita ettegi, päevas kulub selle taga vähemalt kaheksa tundi.
[Internetist:] See algselt vaba infovahetusena mõeldud kanal on tugevasti kommertsialiseerunud: nii mõnigi tüüp laiast maailmast arvab, et tema infole ligipääsemise eest tuleb maksta kuus, kaheksa või lausa kakskümmend dollarit... Samas on hulk inimesi, kes kõik, mida nad ise teavad, võrgu vahendusel meeleldi teistelegi kättesaadavaks teevad.
Üks huvitav eksperiment on Internetis leiduv Hasso Krulli luuletus: tegemist pole lineaarse kirjandusliku tekstiga, vaid liigendatud, hargneva ja silmuseid tegevaga. Et iga salmi järel võib uut märksõna valides eri kohta sattuda, on tulemus igaühe jaoks erinev. See on omamoodi näide autori ja lugeja loomingulisest koostööst.
Kirjutamine on minu meelest nii meeldiv tegevus, et olen seda alati luksuseks pidanud. Seda luksust ei saa ma endale praegusel eluperioodil hästi lubada: olulisem on raha teenida ja lapsed ära koolitada. Hiljem võib mõelda oma lõbu ja luksuse peale.
Mis otseselt küsimusse puutub, siis võiks tõlkimise paigutada rahateenimise ja luksuse vahepeale.
- Aita Kivi, "Tehniline kultuur ja luksus", Sõnumileht, 11. november 1996, lk 15

Välislingid