Juliusz Słowacki
Juliusz Słowacki (4. september 1809, Krzemieniec, Poola kuningriik, Vene keisririik – 3. aprill 1849, Pariis) oli Poola prosaist, näitekirjanik, kriitik ja luuletaja.
"Maria Stuart"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Juliusz Słowacki, "Maria Stuart", tlk Ain Kaalep ja Aleksander Kurtna, LR 46/1959.
[Maria:] Üksi kannan krooni,
ei leia kuskilt kaitset... On rahvas mu vastu
ja see Knox tohib needa naist ja tema trooni.
Kuis on mind alandusse küll langeda lastud!
Ja kui valusalt hinge see kõik mulle hakkab!
Palun rahva eest aina... ka täna... Kas usund
meid siis lahutab niivõrd? Oo Šotimaa!
- I vaatus, I stseen, lk 8
[Rizzio:]
Nagu ingel sa, emand, küll kõneled praegu!
Ent ei hakka su lilled kaljul idanema...
Ma olen näinud päikest, mis Tiberis hajub
ja veel pilvede troonilt kuldab - Rooma risti, —
oled nagu see päike, su troon juba vajub
ja su rahvas on öösse vajund tervenisti.
Usu valgust siin näevad ainult sinu silmad...
Ärgu jäägu need roimad karistusest ilma!
Peab kaitset leidma voorus, mis antud on ära:
kui loojub päev, siis süttib vastse päeva sära!
- I vaatus, I stseen, lk 9
[Maria:]
Andestust nõuab Jumal.
[Rizzio:]
Ta viha on püha —
eks su kuninglik nuhtlus tema tahet täida.
Ükskõiksus teeb sust varju. Kirg südames läida!
Sind kui kustunud lampi kõik vaatavad üha:
eks siis sütti ja lõõma! Olgu näha rahval,
kuidas põlema jälle lamp leegiga lahvab!
- I vaatus, I stseen, lk 9
[Douglas:]
Kas oma trooni, emand, siis verega kasta —
verega naise trooni! — sul tõesti on vaja?
Kes selle vaenutungla su lossi küll viisid?
Kas salavaenlast varjab su kuninglik maja
või õhutavad viha ehk prantsuse briisid?
Selt pärgamendilt loen ma veneetsia salmi,
harfimängija laulu ja rooma koraale.
Vere janune kaja kostab Šotimaale...
- I vaatus, II stseen, lk 10
[Nick:]
Võib-olla siiski üks pisike lisand...
[Henry:]
Küsi!
[Nick:]
(mõtleb, siis lõbusasti)
Noh... kuninganna portree võid sa anda.
[Henry:]
Annan oma!
[Nick:]
Ei taha! Üht šillingit, isand,
tahan vaid: kuningannat sel näen tema kroonis;
sind šillingil ei ole...
[Henry:]
Oo! Mul hakkab kole!
Nagu pistoda torgib narri pilketoonis.
Kas ma kuningas olen või kuningas pole?
Juba ammu mind naeruks see küsimus tegi,
mis ammu oleks marru mind võinud ju viia!
Sõrmega näitab mulle iga lapsukegi:
näe kuninganna kaasat! Ei kuningat iial!
Siis kuninganna kaasa suurt au pidin püüdma!
- I vaatus, V stseen, lk 14-15
[Nick:]
Olen teenriks ma Henryl, Rizzio on Marial,
aga kes teenib rohkem? Mul õukonda tulles
oli naerupaun tulvil, minust teati vähe —
kirev narri rüü anti otsekohe mulle,
ka kuljustega mütsi sain endale pähe,
kahenäolise peaga narrikepi pihku
ja vööle vöö ning taskud, kus veel pole krossi...
Ja ka rüü on seesama... Ent teisiti nihkus
asi võõral: tõi tema tühja pauna lossi...
kahe palgega loomu... ja seljas tal kanda
olid lapi peal lapid... Näe, mis tegi amet:
suled ta pistis pähe ja kannused kanda
ja seljas temal praegu on toredaim samet!
Tema kukrust võib leida kuninganna enda,
kes ka paopaika pakub oma mantli taga...
- I vaatus, V stseen, lk 15
[Henry:]
Jah, harf... Oo, et kord langeks kõik ometi suures
varinas varemeteks, trooni, harfi mataks!
Unenäodki on õudsed... Kust ma leian luna?
Kui ma ärkan, taas harfi kuulen vaevatuna...
- I vaatus, V stseen, lk 16
[Henry:]
(ägedalt)
Rizzio! Et ta kooleks!
Juba haarab ta krooni!
[Morton:]
Abi tean ma ohus:
tuleb pidada, isand, tema üle kohus.
Olgu süüdistus sinu, kaitse minu hooleks.
Ta hukkub.
[Henry:]
Raugalurjus, küll oled sa kaval!
Kuninganna ees seista tahad ausal taval,
käed verest puhtaks pesta... Teised jäägu süüga:
mina kohtu ees seisku! Kas kuningarüüga?
Valetunnistust andku mina Rizzio vastu!
Kohus mõistab ta õigeks ja jälle ta asub
mu krooni ähvardama! Ei! Ent tappalastu
mind ei ähvarda enam. Veretöö end tasub:
kodurahu toob mulle... Asjalikult võttes
mis siin mõtelda enam, kui kõik juba mõttes
on selge nagu taevas ja must nagu põrgu.
Külmast mõttest on küllalt — soe veri las nõrgub!
Las nõrgub! Õhtul langeb ta maamulda peitu,
kalmistul surnumatjad las kaevavad haua!
- I vaatus, VI stseen, lk 17
[Lindsay:]
Isand! Sain jahikulli! Ta pärit on Norrast,
tal on kuninglik ilme ja hõbedast suled!
Kuidas õhus ta sulab, näed ainsamast korrast!
[Henry:]
Tõesti? Kas minu kullist on ta väärilisem?
[Lindsay:]
Haa, võrdlematult! Kergem ja natuke pisem,
naistele paras leluks. On temaga jahti
leedi Hamilton ennist pidand Clyde'i maadel.
Tuli saagiga kohe, kui lasin ta lahti,
kannused veres, tuli kui lahingust aadel!
- I vaatus, VII stseen, lk 18
[Astroloog:]
Kurb kogemuse vili: on tühi kõik teadus!
Uurid, mõtled, ja kaotad ka viimase usu;
tahad haarata kõike, kui see sind ka rusub...
Kas on tähtedes kirjas siis saatuse seadus?
Saatus... Kel peas on aru, ei temaga võitle!
Sina, kel veri hingel, südant ära vaeva,
tõsta kahvatu otsmik, pigem saatust sõitle;
su roimades on süüdi vaid tähed ju taevas.
Sa ju lebasid hällis juba roimarina,
muremürgi said kaasa juba emapiimast!
Sina, vooruslik; autult kord sured ka sina;
ära muretse — voorust ei olegi viimast.
Oo, kui sa surres alles, kui viimases sängis
näed läbi tühja voorust ja juhm olid varem!...
Milleks piinlesid üldse? Milleks meeleängis
käisid teetus maailmas?... Kus on maailm parem?
- II vaatus, I stseen, lk 20
[Nick:]
Tere, isa!
[Astroloog:]
Mis isa? Mis tuleb sul arru?
[Nick:]
Sünnib totrusest teadus ja teadusest narrus.
Nii sinu poeg ma olen. Ning on sama hõimu
need raamatud, mu õeksed: sest sinust neid sünnib.
[Astroloog:]
Su vilets vaim ei taipa veel teaduse võimu,
sinu mõtete piiriks on vaid maise künnis.
- II vaatus, I stseen, lk 20-21
[Nick:]
Jäta rahule taevas - seal kõik need maailmad
maha muljuvad sinu! Vaata teleskoopi
siit otsast: näe, kui väiksed on väärtused mõned!
Hea teleskoop on see just, mis väikseks kõik muudab.
Aga kuidas on narril äkki targa kõned,
ja targal...
[Astroloog:]
...kõrv, mis narri kuulatada suudab...
- II vaatus, II stseen, lk 22
[Astroloog:]
Võlts on inimloomus,
kui ta unelmaid peitma peab narruse soomus.
- II vaatus, II stseen, lk 22
[Astroloog:]
Kuula! Kuninganna
on ju sinule armas?
[Paaž:]
Kust see küsimine?
Kas on armas? Mis tõendeid veel sulle ma annan?
Ta on armas kui ema, kui õde, kui ingel.
Tema jalge ees istun, ning kui õnn mind soosib,
siis pillab oma laubalt ehk närbuva roosi
mu põlvedele tema... Kuis soendab see hinge!
Kui õhetab ta pale ja kuumust ei talu,
kuldlehvikuga tihti siis talle teen tuult ma,
ja kui kabelis vahel ta jumalat palub,
siis palveraamatuga ka seal seisan truult ma.
Kuis soendab see mu hinge!
- II vaatus, III stseen, lk 23
[Astroloog:]
Kui kuninganna kinke mu kambris sa uurid,
leiad raamatuvirnad täis parimat teadust...
Mul on loss, mul on kulda... Tasun ka ta headust:
neis pokaalides käivad mul mustad mikstuurid,
mille abil saan ükskord sellist kulda luua,
et peruulaste maagist see ei jäägi maha.
Kuningannale tahan kogu aarde tuua:
siis ta riike võib osta, kõigeks jätkub raha.
- II vaatus, III stseen, lk 24
[Astroloog:]
Üksi, võtab ühe pokaali.
Selles on mu lootus...
Kardan avada nõidust — haa! ehk imevara
juba täna siin kiiskab ja täitub mu ootus?...
Vaatab pokaali sisse.
Vahest homme näen kulda... Täna oli vara.
Eks ma siis oota homset. Ent milleks on vaja
mul raugal üldse enam kuulsust, au ja kulda?
Püsivus on ju voorus — püsivuse najal
aga künnab ka maamees oma põllu mulda!
Maitsesin kogu elu unistuste hurma -
kas tühistada tuleb see kõik enne surma?
- II vaatus, IV stseen, lk 24-25
[Bothwell:]
Miks kandis jalg mu siia? Mis pöörane tuju!
Tõepeekri põhja näha? Ja tulevat aega?
Ei varja tulevikku mu lootuse uju,
kuid on surm ise kaetud veel uduse kaega.
Naeratan surmast mõeldes; kui ta ennast avaks,
ehk mu naeratus kustuks... Mida olen nõudnud!
Mida raugale üldse annan lahatavaks?
Vahest avab ta selle, mida eal ei jõudnud
avada minu julgus, avab kuristiku?
Tühjuse kaldal ärkan, et viskuda sinna ...
Uurida tulevikku, hüljand oleviku!...
- II vaatus, IV stseen, lk 25
[Bothwell:]
Sead kaugele piiri, on jäme su viga.
Kolm päevagi on palju! Kolm aastat? Ei soovi!
Olen vajunud ammu kõige põlgamisse.
Ära parem mu hinge vaadatagi proovi!
Ära piiluda tihka selle haua sisse!
Ei, mitte süü - just elu mu hinge ei mahu;
mul sündimisest saadik ei süda saa rahu:
ta on tüdinud juba, rahu surmast otsib.
- II vaatus, IV stseen, lk 26
[Astroloog:]
Näe, mis tähtedes seisab: saad kuningaks varsti...
[Bothwell:]
Kuningaks! Mis sa räägid! Mis kuningamure
on haua ääres seisjal?! Surm kutsus mind täna.
Saan kuningaks... Kas nean sind? Tänan? Või ei täna?
Ei tea... Kas kroon siis tõesti neil valudel keelaks
mind kauem vintsutada? Haud puha nad neelaks.
Ainult kibedaid võrseid mu elupuu ajab...
Mis tühje armuande ma saatuselt nuruks?
Joon ära selle mürgi... Ei! Klaasi löön puruks!...
Aga milleks? Ehk läheb veel ka seda vaja?
Ei teeks see tagavara sel teekonnal paha...
Kuninga ratsul tihti ma unenäos sõitsin!
- II vaatus, IV stseen, lk 26
[Maria:]
Ei ma kroonita näita ennast inimsoole,
nii vaid taevaga räägin või siis...
Vaikselt, krooni pähe asetades.
...enesega.
- II vaatus, VIII stseen, lk 30
[Rizzio:]
Nii ilus ilm on täna... mind miski ei peata.
Läbi paistavad pilved, õrn on taevasina,
tormi saabumist kuskil ükski märk ei teata.
Palun vaata, mu emand, kui vaikne on üha...
Sinu aias on leidnud õitsvad lilled varju
ja sinerdamas taamal näeb mäestiku harju,
mis on kauged kui unelm... Kuula mere müha!
Ta on udus... ja kannab laevu tema turi...
- II vaatus, VIII stseen, lk 30
[Rizzio:]
Oo, mu emand, mu emand! Sa päästa mind tahad,
ent kõigest elurõõmust mind ilma ju jäeti.
Jääb sinisesse uttu see loss minust maha.
Seisan varsti ma tekil... ning mu all on laine.
Ja kes teab, kuhu sõuan? Liitun suure jõega,
kus unustus mu matab... öö ahistav paine,
öö kõike kattev vägi... Kas sinna jään tõega?
Sügav valu mind väetiks ja jõuetuks muutis.
Milleks tagasi tulla? Milleks? Tröösti leidma?
Üksainus hing on olnud, kes mõista mind suutis,
aga mõista ei tahtnud... Üksi oma teid ma
lähen kaugele ära. Õnn kaitsku siin teda!
- II vaatus, VIII stseen, lk 31
[Bothwell:]
Kas kroon või surm! Ja mina veel hauas ei lama,
ent ka kroonile pole lähemale jõudnud!
Olen sama. Miks võtsin kanda selle pette?
Või kas sihile liiga kiirelt ma ei tõtta:
öö andku seda, mida päev kuulutas ette,
ja kui täna on vara, kroon homme on võtta...
Su käik, oo täht, mu saatust eks ette ju määra,
ent su helk on mu rajal nii kalbe ja kabe...
Ehk verd siin valgustaksid? Mind veri ei väära...
Läbi hämara paistab Püha Risti kabel.
Palvetatakse seal kord minu eestki. Kunas?
Kas siis, kui hauas uinun? Või kui oma troonil
veriseid käsi peitma pean purpuripunas?
Siis ma eestpalvet kuulen... Näe, mis lustitoonil
oma balli peab õukond, see keigarikari...
Mina väljas kui kerjus kuulan seda kära.
Ent akna taga liigub seal kellegi vari...
Kuninganna!... Ma tunnen ta kroonist ju ära...
Oo, lähemale!... Taevas, mis värin ja võpped!
Kuis silme ees muutub kõik värvide tuleks!...
Kui praegu siia aeda ükspuha kes tuleks,
ta arvaks küll, et haigeks jäin raskesse tõppe,
mida ravida tuleks... Raviks hullumaja!
- III vaatus, I stseen, lk 33
[Henry:]
Kuid mõtleme järgi!
Vahest tormakalt liiga me õiendaks arve.
Kas on kuninga käsi, Rizzio verest märgi,
vaja näidata nõnda — keset rahvaparve,
kes siis näpuga näitaks?... Oo, jubedat mõtet!
Mind näpuga ta näitaks ja pilaga suhtute,
kui peaksin kahvatama. Kes teab, mis kõik juhtuks!
Milleks segada üldse Rizzio ettevõtet?
Tema laibast on raske mul ju saada võitu,
kui Maria näeb hauda. Olgu hing tal ihus -
ei ta võõrsilt mind häiri!
- III vaatus, I stseen, lk 35
