Abielurikkumine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kõrvalehüpe)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ernst Klimt, "Paolo ja Francesca" (u 1890). Francesca da Rimini armus oma abikaasa Giovanni Malatesta nooremasse venda Paolosse, nende armulugu lõppes sellega, et Giovanni tappis mõlemad. Kurb lugu on jäädvustatud Dante "Jumalikus komöödias", kus Paolo ja Francesca on põrgu teises ringis, ja lugematutes kunstiteostes.

Proosa[muuda]

  • ... riigis, kus ma elasin kolmkümmend kaks aastat, on abielurikkumine ja kinoskäimine ainsad vaba ettevõtluse vormid.
    • Jossif Brodski, "Täiel määral mitte keegi". Tõlkinud Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt. Loomingu Raamatukogu 1991 nr 27/28, lk 16


  • "Sa oled see värdjas, eh?"
Ma olin seda sõna juba piisavalt palju kuulnud, teadmaks, et see tähendas mind, ilma et ma selle kogu tähendust oleksin tajunud. Ma noogutasin aeglaselt. Mehe nägu elavnes huvist.
"Hei," ütles ta valjult, rääkides mitte enam minuga, vaid tuleva ja mineva rahvaga. "Siin on see värdjas. Selle kange Chivalry kõrvalehüpe. Näeb üsna tema moodi välja, eks ole? Kes su ema on, poiss?" (lk 33)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Öösiti abikaasat embuses hoides valan ma pisaraid mehe pärast, keda mu käte vahel ei ole. Hoian üht meest kõvemini kujutlemaks teist. (lk 20)
  • Mu äraolekul joonistas mu armsam mind pead ja õlgu. Ta peab mind ilusaks ning sellepärast armastabki mind, sellepärast laman ma praegu valutavate käsivartega tema all, kõht higist märg. Need pildid ei ole minust, kuid nad räägivad tema armastusest. Hoian neid laualaekas, kust mu mees ühel ilusal päeval nad leiab. (lk 24)


  • Kas Teie olite kunagi ilus? Tema ütleb, et ei. Tähendab, ta kasutas Teid, ta kasutas Teid ära. Mina pole selles süüdi. Te ütlete oma kirjas — muide, tänan, et Te selle masinal tippisite —, et ma ei suuda kunagi Teie meest mõista, ei suuda mõista tema vaimset tasakaalutust, nõrkusi, kalduvust (Teie väljend!) süüdistada teisi inimesi oma vigades. Milleks Te mulle seda ütlete? Temast ei saa minu meest, mul on juba mees. Miks peaksin oma mehe Teie mehe pärast reetma, Teie närvilise, süüdlasliku, raskemeelse mehe pärast? (lk 39)
  • Esimesel õhtul, kui me kohtusime, uskuge või mitte, rääkis ta mulle oma kannatustest: inimestest, kes olid talle rängalt haiget teinud! "Mida kõrgemale sa ametiredelil jõuad, seda enam inimesi sinu langust soovides sind jälgib," ütles ta mulle. Ja kuulake: "Kõige rängem hoop tabas mind siis, kui mu esimene raamat avaldati ning mu vana õpetaja, mees, keda ma Columbias olin endale eeskujuks seadnud, seda retsenseeris. Ta alustas lausega: Meid pommitatakse pidevalt ettekuulutustega tõsise ajaloolise uurimuse maski all... ja mu süda purunes." Olime ühel koosviibimisel, kuid teistest eraldi, sõime, ta jõi, mängisime mängu, mis pani mu pulsi taguma ja muidugi tegi mu pulss hüppe, kuulates meest, üht võõrast meest rääkivat sellest, kuidas ta süda purustati — seal, kust mina pärit olen, ei räägi mehed nii! Rääkisin talle ühest oma löögist, millest ma enne kellelegi polnud rääkinud: "Kui ema esimest korda mu meest nägi, kutsus ta mu kõrvale ja ütles: Kas sa ei saaks talle öelda, et ta sirgem alt seisaks? ja mu süda purunes..."
Ja nii olin juba nende sõnadega abielu rikkunud, reetnud oma mehe ühele võõrale. (lk 39-40)