Kōbō Abe

Kōbō Abe (安部公房; kodanikunimi Kimifusa Abe; 7. märts 1924 Tokyo – 22. jaanuar 1993 Tokyo) oli jaapani kirjanik.

"Härra S. Karma kuritöö"

Tsitaadid väljaandest: Kōbō Abe, "Härra S. Karma kuritöö", tlk Agu Sisask, LR 9/1984.

Omaenese mõtetest üles köetult muutusin sõjakaks ja hakkasin rusikaga vastu rinda taguma: "Mina oma õigustest ei loobu! Mina oma õigustest ei loobu..."

Bravuuritsemisele tegi lõpu kõmisev heli. Kusagil põntsus miski, otsekui tagunuks keegi vastu tühja tünni. (lk 11)

"Kohus jätkub!"

Võpatasin ehmatusest ja vaatasin ringi. Olin kuulnud esimese juristi häält, teda ennast aga polnud näha.

"Kohtualune põgeneb," kuuldus teise juristi hääl. Ka teda ei olnud näha.

"Ei. Tal pole võimalik põgeneda." Tundsin ära esimese filosoofi hääle. "Sellel kohtusaalil pole piire. Lõhutud uks ei vii välja."

Kuigi kedagi polnud näha, jäi mulje, nagu viibiks kohtukolleegium täies koosseisus kohal.

"Kuni selle ajani, millal maailmas eksisteerib kohus, jälitab ta teda kõikjal kuni maailma otsani," venitas teise filosoofi unine hääl.

"On sündinud uus aksioom," kõneles matemaatiku hääl, "mille kohaselt kohtualuse eksisteerimine ruumis tingib ka kohtu eksisteerimise samas ruumis." (lk 36)

Märkmik avas kaane, ja võtnud sisse esinemispoosi, hakkas laulma:

"Kui koidab hommik, algab pealetung.
Hei, trummipõrin, ärata subjekt,
kes vähkreb asemel.
Kui keegi küsib meilt:
"Miks põristate nõnda?"
Siis vastame: "Et kuulda oleks kõikjal."
Me naerame subjekti üle,
kes vähkreb asemel
ja vaevleb unetuse küüsis.
Las kõlada me naer!
Las põriseda trumm!"

Nimekaart hakkas kõhtu kinni hoides laginal naerma, kuid jäi äkitselt vait, otsekui millegipärast ehmudes, ja hakkas kiruma:

"Et pagan sind võtaks! Sihukese lauluga ei kõlba isegi kärbeste vastu sõtta minna."

"Ära aja jama!" ärritus Märkmik. "Midagi kaasakiskuvamat pole ma eladeski kuulnud." (lk 42)

Pöörasin alandlikult kogu tähelepanu ekraanile. Film tundus mulle kummaline. Kogu aeg oli ekraanil üks ja seesama ääretu kõrb. Kujutis oli otsekui tardunud ja kui filmiaparaat poleks surisenud, võinuks seinale projekteeritud kõrbepilti diapositiiviks pidada.

Kuulanud ära küüraka laulu, jäin ootama, mis edasi saab. Möödus viis, siis kümme minutit. Lõpuks ei suutnud ma enam välja kannatada, pöördusin küüraka poole ja küsisin vaikselt, et teda mitte pahandada:

"Kas midagi juhtus? Või on aparaat korrast ära?"

"Tänan tähelepanu eest," surus küürakas läbi hammaste. "Võhikutel, kes asjast mitte midagi aru ei saa, ei maksaks oma nina igale poole toppida."

Jäin vait, kuid kümmekonna minuti pärast ei suutnud ma enam vastu pidada ja küsisin uuesti:

"Kas sellel siis lõppu ei tulegi?"

"Küsi aga küsi! Iga küsimuse peale pannakse pool tundi otsa. Sihukesed on reeglid," inises küürakas, otsekui sülitanuks mulle näkku. (lk 61)

Esineja pani käed selja taha ja ajas enese tikksirgeks, otsekui oleks ta sellega püüdnud eitada oma kääbuseminevikku.

"Noh, härrased! See oli väga ammu, nii ammu, et teid veel maailmas olemaski ei olnud. Sel ajal valitses arvamus, et maa on lame ja teda kannavad neli elevanti. Tänapäeval peetakse maad kerakujuliseks ja arusaamised maailma otsa suhtes on kardinaalselt muutunud. Kuigi mõistet "maailma ots" kasutatakse endiselt, on sellel sootuks teine mõte. Ei ole raske aru saada, et kuna maakera on ümmargune, siis pole tal otsa sellisel kujul, nagu see on lamedatel esemetel. Kuna maa pöörleb, on tema ots kontsentreerunud ühteainsasse punkti. Kas te saate minust aru? Lihtsamalt öeldes, kui me kõneleme "maailma otsast", siis peame me silmas kõige lähemal asuvat punkti. Niisiis, härrased, teie jaoks on maailma ots sellessamas ruumis, kus te praegu viibite, teid ümbritsevad seinad aga kujutavad silmapiiri. Kaasaja Kolumbused ei sõida laevadega, eks ole? Reisiks maailma otsa piisab, kui puurida pilk vastasolevasse seina." (lk 62)