Kaja Tael

Kaja Tael (sündinud 24. juulil 1960 Tallinnas) on Eesti diplomaat ja filoloog.

Artiklid

EL tervikuna ei ole maailmas suurim saastaja, aga siiski kolmas: suurim on Hiina ligi 30 protsendiga koguheitmest, järgneb USA 15 protsendiga ning EL-i heitmed moodustavad umbes üheksa protsenti.

Ülejäänud saastajatel võib olla ökojalajälg inimese kohta suur (siia kuulub kahjuks ka Eesti), aga kogumahus jäävad nad alla. Seega on EL-i osakaal maailmas piisavalt tähtis ning ka ajalooline vastutus suur, kuuluvad ju EL-i mitu maailma esimest tööstusriiki, kes saastamise laviiniga algust tegid ning sellest ka majanduslikku tulu lõikasid.

EL-is on riike, kes varakult asusid oma saastet piirama ja on tänapäeval tehnoloogiliselt esirinnas just rohepöördes. Samas on teadagi liikmesriike, kes alles suhteliselt hiljuti said hakata oma demokraatlikke valikuid tegema, kus sissetulekud on keskmisest madalamad ja sõltuvus fossiilkütustest suur.
Kõige häälekam põhimõtteline tuumaenergia vastane on Austria, Ungari ei kujuta aga oma energeetikat ilma tuumakütuseta ette. Ühe sõnaga – ehkki teadmistest kliimamuutuste tagajärgede kohta puudu ei olnud, üksmeelt tegevuste või oma eesmärkide tõstmise kohta EL-is veel eelmisel aastal ei paistnud.
EP liikmeid ei kammitse üldiselt mured, kuidas leida oma poliitilistele lubadustele tuluallikad (see jäetakse liikmesriikide valitsustele ja rahvusparlamentidele). EL-i eelarvevaidlustes seisab EP alati suurema kulutamise poolt ning saab endale lubada olla selgemalt ideoloogiline.
[Ursula von der Leyeni tegevusest Euroopa Komisjoni presidendiks saades 2019. aastal rohepöörde teemal:] Olukorras, kus EL-is oli tolleks ajaks juba mitmeid liikmesriike, kus noored olid kliimamuutustega võitlemist nõudes tänavale tulnud, aga teistes polnud sellest veel märkigi, tuli tekki ühtlasemaks sikutada. EL ongi selleks loodud, et olla ühiselt tugevam. Majanduse ümberstruktureerimine kõigi oma kulude ja ähvardava tööpuudusega on hirmutav väljavaade.

Aga kliimamuutuste tagajärjed on veel hirmutavamad.

2019. aasta detsembris andsid riigi- ja valitsusjuhid ka ilma täpsete arvutusteta oma nõusoleku, et EL saavutab kliimaneutraalsuse aastaks 2050.

Paratamatult toob see kaasa eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) heitmeid 100 protsenti. See on senisest tunduvalt ambitsioonikam siht (Eesti seni kehtiv riiklik eesmärk aastast 2017 on nt 80%).

Kõik liikmesriigid jäid nõusse, et see on vajalik, ehkki kõik pole ühteviisi veendunud, et see on nende riigis võimalik.

Saatan peitub detailides ja on kerge ette kujutada tuliseid vaidlusi selle üle, kes teeb piisavalt ja võimetekohaselt ja kes mitte. Rääkimata sellest, kellel üldse on neis asjades sõnaõigus, sest kindlasti kraamitakse lagedale ka rahvusliku suveräänsuse mõiste.

Aga siinkohal tasub meenutada Ursula von der Leyeni kuldseid sõnu ametisse astudes: kui me midagi ei tee, läheb see palju kallimaks. Katastroofi ennetamine on mõttekam tagajärgede likvideerimisest, kui see ülepea peaks võimalik olema.

Tasub ka tsiteerida teadlasi vanas ja õnneks peaaegu kadunud vaidluses kliimamuutuste inimtekkelisuse kohta: häda meile, kui kliimamuutused ei peaks olema inimese poolt kaasa aidatud – siis ei õnnestu meil kaskaadidena rulluvaid sündmusi, alates riikide uppumisest kuni täieliku kõrbestumiseni ja näljahädadeni, mitte kuidagi takistada.
Kui kusagilt töökohad kaovad, siis teisal tekivad. Pole ime, et rohepöörde kõrval on Ursula von der Leyeni komisjoni teine prioriteet digipööre. See on samasugune, või õigemini juba eelmine revolutsiooniline muudatus majanduses. Ka siin muretsetakse palju võimalike kaotajate pärast.

Aga riikide ja EL-i kui terviku vastutus on üleminekut võimalikult palju leevendada.

Igasugused kriisid lähevad ükskord mööda, aga kliimamuutused kahjuks ei pidurdu.
Majanduskriisist väljumisel oleks tark silmas pidada, et kui taastumine ei arvesta rohepöörde vajadusi, siis pole see õige taastumine. Mis mõttega pöörduda tagasi ohjeldamatu saastamise juurde või loobuda alternatiivsete energiaallikate loomisest, kui sellisel majandusel niikuinii tulevikku ei ole, nagu ülal esile toodud?
Tuntud tarkusetera ütleb veidi küüniliselt, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Kui mugavustsoonis on keeruline teha radikaalseid muudatusi, siis seiskunud tööstustel tasub mõelda just murdelistele sammudele, mis võivad tuua eelise turul ning kiirema konkurentsivõime taastamise.
Eesti murepiirkond on muidugi Ida-Virumaa kogu oma kompleksses sõltuvuses põlevkivi kaevandamisest.

Ettepaneku rahanumbrid otsetoetuste vormis ei kata kuidagi saamata jäävat tulu, kuid tuleb ka endale aru anda, et need tulunumbrid pärinesid kriisieelsest maailmast. Põlevkivist elektri tootmise tõhusus ei sõltu mitte ainult süsinikdioksiidi heitme kvoodisüsteemist ja kvoodihinnast EL-is, vaid ka nt aina odavnevast taastuvenergiast Läänemere regioonis või nafta hinnast maailmaturul.

Samuti tuleb arvestada riiklikke kulutusi keskkonnakahjude kõrvaldamiseks ja palju muud. Ka pole muidugi teadmata, et ühel päeval saab põlevkivi lihtsalt otsa. Igal valitsusel on raskevõitu mõelda 100-150 aasta perspektiivis, kuid Eesti riiklikud arengukavad energeetikas üleminekuga alternatiividele siiski arvestavad.

Kaja Tael, kliima- ja energiapoliitika eriesindaja välisministeeriumis, "Kust tuleb Euroopa Liidu rohelepe ja milles me kokku lepime", ERR, 22.06.2020

Intervjuud

Euroopa Liit sündis kui rahuprojekt. Praegu ei kujuta ette, et Saksamaa võiks Prantsusmaa vastu sõtta minna nagu möödunud sajandi alguspooles kaks korda juhtus. Milleks meile 21. sajandil Euroopa Liit?'

See on ülimalt põhjapanev küsimus, millele üritan vastata võimalikult lühidalt.

Stabiilsuse ja rahu tagamise projekt ei ole tähtsust kaotanud. Kuigi me ei kujuta ette, kuidas Saksamaa läheks Prantsusmaale kallale, siis Balkani sõjad on suhteliselt käegakatsutav reaalsus. Nii et riikide rahulik kooselu, eriti arvestades meie naabruskonda, on endiselt Euroopa projekti üks osa.

Aga kindlasti on väga suur küsimus, kuidas tulla parimal moel toime tänapäeva majandusmudelis. Kaua rääkisime EL-i siseturu ehitamisest, et Eesti kaupmees saaks oma kaubad kergemini kasvõi Lätti viia. See ei ole päris iseenesest mõistetav, kui ei oleks EL-i. Ent praegu on veel olulisem, kuidas saavad ülemaailmsel turul hakkama meie suured kaubanduspartnerid Rootsi ja Rootsi kaudu Saksamaa. Siin on EL tervikuna tunduvalt tugevam kui ükski liikmesriik eraldi.

Kolmanda asja ütleksin veel. See on lisaks rahule ja majandusele inimeste isiklik eneseteostus, eneseareng, võimalus õppida ükskõik millisel erialal ja seal ennast teostada. Selle kõige eest EL ka seisab.

Täiesti kindlasti võib öelda, et põhiõiguste kaitse on väga suur osa EL-i olemusest. Ja põhiõiguste eest seismine on tõlgendatav kui hoolitsemine kodanike käekäigu eest.
Majanduslikult on EL väga tugev, maailmas üks võimsamaid kaubandusblokke, mis ühendab 500 miljonit inimest.

Sõjaliselt, mida osa riike kindlasti vaatab, on EL oma julgeoleku sidunud pigem NATO-ga, suur osa liikmesriike on korraga EL-is ja NATO-s ning EL pole pidanud vajalikuks enda dubleeriva kaitsestruktuuri ehitamist. Seega sõjalise jõuna keegi EL-i esimesel pilgul ei vaata.

Kui aga vaatame inimõiguste ja põhivabaduste eest seismist, siis see on EL-is väga tugevatel jalgadel, mõeldes näiteks internetivabaduse või millegi muu taolise, käega katsutava peale.

Mis on Euroopa Liit praegu – rahvusriikide liit või liitriik?

Ta ei ole kumbagi ja see teeb asja keeruliseks, tekitab palju müüte. EL on keeruline moodustis, mille kohta pole õige kasutada sõna "organisatsioon". Sellist teist kooslust maailmas ei ole. Üks on kindel – liitriik ta ei ole, kõik liikmesriigid on säilitanud oma suveräänsuse.

Ja kui räägime EL-i seadustest, mida inimesed tihti pelgavad ja põlgavad, tuleb vaadata, et EL ei tungi oma seadusandlusega paljudesse ainult rahvuslikesse valdkondadesse, olgu see kohtumenetluse korraldus või õppekavad koolides või näiteks riikide maksupoliitika.

Kindlasti on EL suveräänsete riikide kooslus, kes on oma suveräänsust natuke koondanud, et koos tugevam olla.

Faktipõhiselt võib öelda, et EL ei ole föderatsioon ja ta ei föderaliseeru.

Aga on selge, et EL muutub. Muutub igapäevaselt vastavalt sellele, kuidas muutuvad olud meie ümber ja kuidas muutub majanduslik reaalsus. Hea näide on pooleli olev algatus – suurte digiettevõtete maksustamine. See küsimus kerkis seoses digitaliseerimisega, on muutnud meie maksustamise aluseid, meie vaateid maksustamisele ja me üritame praegu koos leida lahendust, kuidas peaks digiettevõtetega edaspidi toimetama. See ei ole föderatsiooni aspekt, vaid elu on meid seadnud uue väljakutse ette.

Sama võib öelda teise suure küsimuse kohta, milleks on rändekriis, kui EL oli silmitsi väga suurte rändevoogudega Süüriast või Aafrikast. See, et me end ühiselt kaitseme, ei tähenda, et muutume föderatsiooniks.

[---] kui räägime majandusest, siis meie siseturg kui Euroopa riikide üks tähtsam saavutus toimiks võimalikult hästi ja ilma tõrgeteta. Teoorias peaks see juba ammu nii olema, aga praktikas on meil ikkagi turutõrkeid. Nii et kui räägime sidususest, siis siseturg on üks hea näide.
Mina ei tea ühtegi olukorda meie 15-aastases EL-i kuulumises, kus pidanuks Eesti tundma end kaotajana. EL ei ole meid milleski alt vedanud. Ja kui meil on olnud selged rahvuslikud eripärad ja erihuvid, näiteks põlevkivikeemia regulatsioonides, siis oleme alati leidnud lahenduse, mis on sobinud nii meile kui ka teistele liikmesriikidele. Mina ei näe küll põhjust olla milleski pettunud, aga eks me jätka sama teed – katsume hoida asju tasakaalus.
Millised on Eesti rahvuslikud huvid Euroopa Liidus?

Stabiilsus. Jõukus. Inimeste heaolu edendamine.

Kuivõrd nende nimel töötab kogu EL ja seisab seega väga hästi meie rahvuslike huvide eest, siis pigem räägiksin Eesti erihuvidest. Näiteks põlevkivikeemia, sest põlevkivi ei kaevanda mitte keegi teine peale meie. Eesti riigi ametnikud töötavad selle nimel, et meie erihuvid oleksid piisavalt selged ka teistele ja loodame, et saavutame kompromissi.

Mingil määral võime rääkida ka andmete vabast liikumisest kui Eesti erihuvist, sest Eesti on digitaalse asjaajamisega paljudest liikmesriikidest eespool. See on hea näide, kus me seisame kogu EL-i huvide eest. Eesti ei taha elektroonilist asjaajamist korraldada mitte ainult oma pinnal, vaid me tahaksime, et kaasa tuleks kogu EL ja Eesti on siin veduri, teerajaja rollis. Nii ei ole see meie erihuvi, vastupidi, see on kogu EL-i huvi.

EL ei ohusta eesti keelt ja kultuuri mitte kuidagi. Eesti keele ja kultuuri kaitsmisega peame ise hakkama saama. Kartus, et meile sunnitakse peale võõrkeelset asjaajamist, on täiesti alusetu. EL-i kõikides institutsioonides on tagatud tõlge, kõik EL-i seadusandlikud aktid tõlgitakse eesti keelde, Euroopa Parlamendi debattidel on võimalik rääkida eesti keeles... Ma ei arva, et eesti keelega on kõik hästi, aga kindlasti ei tule oht EL-i poolelt.
Kuid liikmesriigi ministrid ja ka Euroopa Parlamendi liikmed võiksid inglise keelt vähemalt heal suhtlustasandil osata?

Jah, muidugi, kui nad tahavad kolleegidega otse ja ilma tõlgita suhelda ning mõistavad, miks on kuluaari- või koridorivestlused vajalikud. Esimesed sammud oluliste kokkulepeteni tehaksegi just sellises mitteformaalses õhkkonnas.

Brexit sümboliseerib Suurbritannia kriisi. Sel võis küll olla ajend, mis tulenes EL-i rändekriisist, piirivalve ja immigratsiooni korraldamisest. Kuid praegu peaks olema kõigile selge, et kõige suurem küsimus on, kuidas britid ise oma elu korraldada soovivad. Nüüdseks oleme jõudnud punkti, kus EL ei ole ei süüdlane ega saa neid ka eriti palju abistada.
On esindusõiguse tavaline põhimõte, et tuleb ka vaadata, kui palju valijaid kellegi selja taga seisab. EL on siin äärmiselt tähelepanelik – kui suur osa otsuseid langetatakse häälteenamusega, siis küsimus ei ole vaid liikmesriikide arvus, vaid selles, kui palju elanikke poolt või vastu hääletavates liikmesriikides elab.

Selliseid asju on keeruline kirvemeetodil lahendada, et valime kõigist liikmesriikidest näiteks 10 inimest Euroopa Parlamenti ja ongi mured murtud.

Euroopa armee on üks müütidest, mida aegajalt tuleb ikka ümber lükata. Ka NATO-l ei ole oma armeed, on rahvusriikide relvajõud, kes lepingu alusel teevad koostööd. Mõte ühest Euroopa armeest on päris kohatu. Küll aga on kohane soov, et Euroopa riikide armeed oleksid ise võimekamad ja ka rohkem koostöövalmid.
Kui alguses rääkisime EL-ist kui võimsast majandusblokist, siis ega seda majandusvõimu kauaks jätku, kui me ei suuda maailmas rääkida võrdsetena teiste suublokkidega või suurriikidega, nagu Hiina ja USA. Kindlasti on EL-i huvides, et oleksime tõsised tegijad. Muidugi räägin ma majandusjõust, mingeid imperiaalseid eesmärke EL-il ei ole ega tohikski olla.
Me ei peaks liiga palju mõtlema sellele, mida arvab meist [Vene president] Putin või isegi USA president.
Põhjused, miks EL on olemas, peituvad Euroopas endas. Ja parim tunnustus EL-ile on tema kodanike tunnustus. Seetõttu on mul hea meel, et Eestis on toetus EL-ile nii kõrge.
Euroopa taassünd... See on filosoofiline küsimus, et kas meil on vaja taassündi. Minu arvates oleme päris heas vormis.
Euroopa väärtuste osas ei ole meil küll sisserändajate poolt mingit ohtu karta. Euroopa väärtused mureneksid siis, kui me neist ise loobuksime. Aga meie väga-väga selge seisukoht on, et need, kes Euroopasse tulevad, peavad jagama meie väärtusi. Siin ei ole meil mingit taganemise hoiakut.
Isegi, kui inimesed tulevad hoopis teisest kultuurist, ei tähenda, et nad muutuksid meie väärtustele ohuks. Väga üldises plaanis arvan ma, et on mingi sisserände piir, millest alates lõimumine ühiskonnas enam ei toimi, aga ei usu, et Euroopa oleks selle piirini jõudnud.
Rändekriisist on möödas peaaegu neli aastat, see oli tõeline katsumus. Aga lagunenud me teatavasti ei ole, v.a Brexit, mis ei ole seostatav ainult sisserännu kvootidega.

Pärast seda, kui selgus, et kohustuslikud kvoodid on mõnedele liikmesriikidele vastuvõetamatud ja nendega ei saa edasi minna, sest EL ei ole sunniorganisatsioon, pärast seda oleme põhiliselt tegelenud immigratsiooni lähtejuurtega ja oma piirikaitsega. Rändevood on saadud selgelt kontrolli alla ja ehkki meil ei ole kokkulepet, kuidas peaksime edaspidi põgenikke ümber jagama, siis põgenike vood on tunduvalt vähenenud.

Rahvusvahelised konventsioonid, millega oleme ühinenud, tunnustavad pagulaste vastuvõtmise kohustust – siin tuleb vaadata, kuidas hakkab väljenduma EL-i solidaarsus. Aga et solidaarsus peab olema, sellest me ei pääse ja nii on ka kirjas EL-i aluslepingutes. Seega, kui mõni liikmesriik satub lähipiirkonna sõjaolukorra või kliimakatastroofi tõttu väga suure surve alla, siis EL peab olema temaga solidaarne. Milles see täpselt väljendub, seda me alles arutame.
Ka uued liikmesriigid tunnistavad, et nad on andnud väärtusliku panuse EL-i arengusse sellega, et meie paremad tütred ja pojad liiguvad edasi teistesse liikmesriikidesse, otsides tööd ja paremaid palgatingimusi, kuid me loodame, et nad tulevad koju tagasi.
Ega see kehti sugugi vaid uute ja vanade liikmesriikide vahel, väga tuntud on arstide ränne Euroopas, kus Rootsi arst liigub Norrasse, Saksa arst Šveitsi – kõik põhjusel, et elu- ja töötingimused on mujal paremad. See on majandusliku vereringe üks sooni, tavaliselt kusagile tühja kohta ei jää ja äravool täidetakse mõnest teisest riigist tulijatega. Muidugi on igal riigil suur huvi, et võõrsile läinud tahaksid tulevikus tagasi tulla, rikkalikuma elu- ja töökogemusega. Selle eest peame ka me võitlema.
Lihtsate loosungitega on võimalik võita valimised, aga kas on ka võimalik püsida võimul, see on hoopis teine küsimus. Nendele loosungitele peab kindlasti juurde tulema konkreetne poliitika, majanduspoliitika ja siis on rahvale näha, kas loosungeid saab ellu viia või mitte.
Kui vaatan Eestis suurt toetust EL-ile, siis põhiolemuses on õigesti aru saadud – EL on toonud meile suurema stabiilsuse ja üldjoontes ka parema elujärje, paljudele inimestele isiklikult paremad võimalused. Toonud paljudesse asulatesse ka puhta joogivee või reoveesüsteemid või ka uued teed.

Kui aga rääkida, et inimesed ei saa päris täpselt aru, mis on seadusandlikult reguleeritud EL-i ja mis rahvusriigi tasandil, milles seisnevad mõne Euroopa seaduse pisikesed nüansid, siis seda pean ma päris loomulikuks. Ka Eesti riigikogust väljunud seaduste puhul ei ole iga kodanik iga pisiasjaga kursis. Kindlasti peab neid asju ka paremini seletama.

Väga paljudel liikmesriikidel on Brüsselis suur ja tugev ajakirjanduskorpus, kellest mitmed on konkreetse teemaga töötanud aastakümned ja teavad mõnest rahandusküsimusest rohkem kui mõni ametnik kohapeal. Kui nad esitavad pressikonverentsidel asjalikke küsimusi, siis saabki rahvas rohkem teada, mis EL-is toimub, saab teada ka võimalikest ohtudest. Neljas võim, ka Eestis, peaks tundma huvi meie igapäevaelu enim mõjutava riikide koosluse vastu.
Kui alustada enesekehtestamise strateegiast, siis sellega oleme me õnnestunud, see on meie edulugu. Eesti on EL-is arvestatav tegija, mingites asjades oleme tugevamad kui teised ja ei ole raketiteadus, et pean silmas digivaldkonda. Aga kui EL-i astusime, siis tegime alles esimesi samme ja ehk ei saanud isegi aru, milles meie tugevus seisab.

Nüüd sõnastaksin meie tugevuse nõnda: me oleme väga õppimisvõimelised ja Eestis on suudetud luua üsna püsiv usalduskultuur oma riigi vastu, sõltumata, milline valitsus parajasti ametis on, Eesti inimene on Euroopasse viinud teatud enesekindluse ja tunnetuse, et tulevik on tänasest parem. See pole väike asi EL-is.

Ma ei imestaks, kui EL ei oleks 15 aasta pärast suurem kui praegu. Aga ma olen üsna kindel, et Balkani riigid liituvad tulevikus EL-iga.
Igasuguse laienemise eeltingimus on see, et sisse astuvad riigid on EL-i kõigi – just kõigi – liikmesmaade poolt kõlblikuks tunnistatud. Siin on nende riikide kodutööl väga suur roll ja ma ei julge ennustada, kui paljud Balkani riigid sellega toime tulevad.
- Kaja Tael, intervjuu: Toomas Sildam, "Suursaadik Kaja Tael: Euroopa väärtusi ei ohusta sisserändajad, vaid meie loobumine väärtustest", ERR/Diplomaatia, 10.05.2019

Välislingid