Kaotus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ottilie Roederstein "Maarja Magdaleena risti all" (1894)

Proosa[muuda]

  • Hing kasvab kõigest, kõige enam - kaotustest.
    • Marina Tsvetajeva kiri Ljudmilla Tširikovale 3. november 1922, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 187



  • "Sa võtad sõdade võitmist nii tõsiselt," pahandas kasimata nurjatu vanamees. "Tegelikult on tähtis sõdu kaotada, teadmises, milliseid sõdu võib kaotada. Itaalia on sadu aastaid sõdu kaotanud, ja vaata, kui hästi meil sellegi poolest läheb. Prantsusmaa võidab sõdu ja on pidevas kriisis. Saksamaa kaotab ja õilmitseb. Vaata meie oma lähiajalugu. Itaalia võitis Etioopia sõja ja langes otsemaid tõsistesse probleemidesse. Võit andis meile sellise hullumeelse valearusaama hiilgusest, et me aitasime alustada maailmasõda, mida polnud lootustki võita. Aga nüüd me kaotame uuesti ja kõik pöördub paremuse poole, ja kahtlemata jõuame me taas tippu, kui meil õnnestub lüüa saada." (lk 315)
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020


  • Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? Jah, ma arvan, et Sa oled kaotanud. Kümneaastane ei suuda võistelda kolmekümneaastasega. Saada mulle pealegi lilli. Rebin nad ükshaaval puruks, õielehed satuvad mu küünte alla, viskan nad minema, enne kui mu mees koju jõuab. (lk 28)
  • Nutan ikka veel. See ei ole üks minu relvadest — see on lüüasaamise tunnistamine. Ma pole naine, kes oskab nutta. Nutt on ebaõnnestumise pihtimine, allaandmine. (lk 45)


  • Ma ei saa liigutada, mõtlemine peatub. Kas see on mees, keda ma suudlesin, või keegi teine? Mind haarab mingi tige kaotusetunne. Miks peaksin mina kõik kaotama? Kõik? Kas see on seesama mees ja kas ta mäletab mind? Mu süda häirib mind, see on narrus; siin ma istun, puuderdatud ja kena, õnnelikult abiellunud, rase, igati kindlustatud tüdruk. Mu abikaasa istub mu kõrval, ta armastab mind ikka veel. Meie armastus kestab veel. Ühel päeval lahtub see nagu minu vanemate armastuski, kuid mind ei üllata miski, sest olen kõik teada saanud. (lk 89)


  • Ajal enne oli kõik selge ja muretu ning lõhnas sissemääritud naha ja 4711 järele. Täiskasvanuna oli ta selle parfüümi juhuslikult PUB-i pudelite reas avastanud, ja lõhnaaisting pani ta peaaegu purju. Algul keeras ta sageli pühalike rituaalide saatel korgi maha ning lubas endal ajas rännata. Kui ta silmad kinni pani, võis ta peaaegu kuulda hääli Faktorigatani köögist ja raadiot, mis ülakorrusel Gustavssonide juures lõugas. See lõhn oli olnud tema salajane ajamasin, ja mõnda aega oli igatsust olnud kergem taluda.
Kuid paistis, et pudeli maagiline sisu ei ole igavene. Iga korraga muutus aisting nõrgemaks ja kadus lõpuks täielikult. Lõhn oli kodunenud Ajas pärast. Kui ta adus, et on kaotanud oma maagilise sideme minevikuga, oli ta täielikult löödud, ja pettunult ning tohutu kahjutunde ja kurbusega viskas ta pudeli prügikasti.
Veel üks samm eemale. (lk 20)
  • Teda ennast võis tabada kaotusehirm, kui linnas mõni maja maha lammutati. Palju aastaid seintes olnud mälestuste kaotus oli peaaegu isiklik. Vanade hoonete ja piirkondade - kus tundmatud inimesed olid elanud oma elu ja unistanud oma unistusi ning jätnud sinna oma jäljed - hävitamine oli tema jaoks otsekui ühe osa ajaloo hävitamine. Justkui oleks nende elu olnud täiesti mõttetu, kuna pärast neid võidi nende jäljed nii enesestmõistetavalt hävitada. Kõik need, kellel polnud õnnestunud ennast mõne fantastilise raamatu kirjutamise või järeltulevate põlvede jaoks millegi revolutsioonilise leiutamisega surematuks muuta. Mis õigusega hävitati kogu nende elutöö, kes olid elanud oma elu vaikselt ega saanud oodata, et neile mälestustahvel pannakse? Otsekui poleks nad kunagi mingit rolli mänginud. Võib-olla veetis just selles majas keegi oma elu kõige õnnelikuma hetke. Võib-olla on see tunne seintes alles nagu sõnum neile, kes tulevad pärast? Ehk võiks see neile midagi õpetada? (lk 22-23)