Kate Atkinson

Kate Atkinson (sündinud 20. detsembril 1951 Yorkis) on inglise kirjanik.

Inimkroket

Kate Atkinson, "Inimkroket", tlk Ene-Reet Soovik, Kupar, 1999

Enne algust oli tühjus ning tühjus ei kuulu ei aega ega ruumi ning jääb seetõttu meie kujutlusvõimele kättesaamatuks. (lk 11)
Mitte millestki ei saa mitte midagi, kui tegemist pole just maailma algusega. Niimoodi see algab, sõnast, ja sõna on elu. Tühjus teiseneb hiiglasliku paukpadruni tõttu, mis lubab ajal koita ning kujutlusvõimel alata. (lk 11)
Siin, kus see lugu aset leiab (karmil põhjamaal), oli kord mets, metsaookean, suur Lythe’i mets. Iidne mets, männi, kase ja lepa, jalaka ja künnapuu, sarapuu, tamme ning iileksi läbitungimatu tihnik, mets, mis kunagi kattis kogu Inglismaad ja mille rüppe see, kui ta rahule jätta, kunagi võib ka tagasi pöörduda. Kaua aega on maailm ainuüksi metsa päralt. (lk 12)
Üksnes see, et midagi näha ei ole, ei tähenda veel, et seda ei ole olemas. (lk 13)
Köögitüdruk, lihtsameelne piiga kinnitas, et nägi, kuidas leedi Fairfax Emandatamme alt ära kadus, hajudes seni, kuni tema rohelist brokaatkleiti polnud enam võimalik ümbritsevatest puudest eristada. Tüdruk teatas, et kui leedi Fairfax hägusemaks muutus, pani ta nii mineviku kui tuleviku Fairfaxide peale kohutava needuse ning tema õudsed karjed kajasid õhus veel kaua pärast seda, kui ta ise oli juba nähtamatu. Kokk äigas tüdrukule tolle luulelise mõttelennu eest pudrukausiga vastu pead. (lk 17)
Minu inimgeograafia on harukordne. Olen lai nagu Inglismaa. Mu käed on suured nagu leikistide järved, mu kõht Dartmoori mõõtu ja mu rinnad kerkivad kõrgele nagu Derbyshire’i põhjaosa mäetipud. Mu selg on Penniinide mäeahelik, mu suu Mallyani kosk. Juuksed voogavad Humberi jõe suudmes ja tekitavad seal üleujutusi ning nina on Doveri valge kalju. Teiste sõnadega, ma olen suur tüdruk. (lk 25)
Mu sünnipäeva on ette kuulutanud midagi veidrat — mingisugune lõhnastatud vaim (tumm ja nähtmatu) on end aromaatse varjuna mulle külge haakinud. Alguses pidasin seda ekslikult üksnes niiske viirpuu lõhnaks. See on juba iseenesest piisavalt nukker parfüüm, ent viirpuu on endaga kaasa võtnud mingi kummalise läpatanud lõhna, mis ei piirdu Viirpuu põigiga, vaid käib mu kannul kõikjal, kuhu lähen. Lõhn jalutab koos minuga mööda tänavat ja käib minuga teiste inimeste kodudes kaasas (ning tuleb minuga koos jälle tulema, maha seda juba ei raputa). See hõljub koos minuga piki koolimaja koridore ja istub bussis minu kõrval — ning iste jääb tühjaks, ükskõik kui täis buss ka kiilutaks.

See on mulluste õunte ja väga vanade raamatute sisemuse hõng, mille alustooniks on närtsinud niisked roosikroonlehed. See on üksilduse destillaat, uskumatult kurb lõhn, nukruse ja allasurutud ohete essents. Kui tegu oleks kaubandusliku parfüümiga, ei õnnestuks seda ealeski müüa. Kujutage ette, et inimestele pakutakse eredalt valgustatud parfümeerialettides testreid. "Kas te Melanhooliat olete proovinud, proua?", ja ülejäänud päeva veedavad nood ebamugava tundega, et keegi on neile kõhtu külma ahastuskivikese asetanud. (lk 26)

Olen paljajalu peaaegu kahe jardi pikkune. Hiiglaslik tamm (quercus robustus). Keha on puutüvi, jalad peajuured, varbad urgitsevad tumedas pinnases nagu väikesed kahvatud mutid. Mu pea on valguse poole kasvav lehestikukroon. Mis siis, kui ta laseb edasi? Sööstan läbi troposfääri, stratosfääri ja edasi kosmose ääretusse, kus võin kanda Plejaadidest diadeemi, Linnuteest kedratud salli. (lk 27)
Mr Rice on proovireisija ja meil tuleb loota, et peagi ärkab ta ühel heal päeval üles ja avastab, et on muutunud hiiglaslikuks putukaks. (lk 28)
Mind võib enamasti leida voodis pikutamast ja koolnud Chattertoni matkimast, löön aega surnuks, lugedes läbi ühe raamatu teise järel (ainsad usaldusväärsed teised maailmad, mida ma senini olen avastanud). (lk 41)
Eunice’i isa mr Primrose on päeval kirjutuslaua taga ja õhtul lavalaudade peal (tema nali). Ta juhib kohalikku harrastusnäitlejate truppi — Lythe’i Mängumehi — ning oma kunstimeelsete kalduvuste illustreerimiseks kannab ta tööl kikilipsu ja kodus kaelasidet. Olen pannud vastu tema keelitustele, et ma Mängumeestega ühineksin, sest need on juhuslikult kokkuaetud kamp, kelle üle naerdakse isegi siis, kui nad tragöödiat mängivad. Eriti siis, kui nad tragöödiat mängivad. (lk 47)
Möödun Gordonist, kes silmitseb suurt ülekäte kasvanud leedripuud, mis on majale liiga lähedal. Kui nüüdsel ajal söögitoa aknast välja vaadata, näeb üksnes seda puud ning see kopsib ja raputab lehti vastu akent, nagu tahaks kangesti, et ta sisse lastaks. Gordon nõjatub tohutu suure vana kirve najale nagu mõni filosoofist puuraidur. "See puu peab kaduma," ütleb ta kurvalt. Ta peaks ette vaatama, teadaolevalt on nõiad end teinekord leedripuudeks moondanud. (lk 55)
Mrs Baxter valab kuuma marmelaadi üheainsa pika kullavihmana läikivatesse klaaspurkidesse. Mrs Baxter on korilane, tema sahver on täis kõikvõimalikke moose, tarretisi ja keediseid — metsõunatarretist ja kreegikeedist, sissetehtud maasikaid ja leedrimarju, kibuvitsasiirupit ja laukapuudžinni.

Kui maailm on jõudnud igavesse talve ning meekärjed on lukus ja suhkruroog närtsinud, on vähemalt mrs Baxteri moos alles ja hoiab tuju hea. (lk 56-57)

Koduteel jääb isegi Eunice vait, nähes vaatepilti, mis meid just Viirpuu põiki sisse käänates tervitab, sest äkitselt, igasuguse sissejuhatuseta tõuseb Audrey maja katuse tagant kuu.

Mitte mõni suvaline kuu, mitte tavaline kuu, vaid hiiglasuur valge ketas nagu suur piparmündidrops, peaaegu kuu karikatuur, ta kuugeograafia — mered ja mäed — luminestseeruvalt hall, tema karsked kiired valgustamas puudetänavaid palju lahkemal kumal kui tänavalaternad. Me jääme poolelt sammult seisma, sellest maagilisest kuutõusust poolenisti võlutud, poolenisti kohkunud.

Mis on kuuga juhtunud? Kas tema orbiit on üleöö maale lähemale nihkunud? Tunnen, kuidas kuu külgetõmbejõud mu vere tõusulainet enda poole veab. See peab küll olema mingi ime, kindla peale — äkki lausa füüsikaseaduste muutumine? Mulle on kergenduseks, et seda kuutõbe jagab minuga ka keegi teine — tunnen, kuidas Audrey nii kõvasti mu käe külge klammerdub, et näpistab läbi mantlikanga mu nahka. (lk 59-60)

Mismoodi on olla hämaruses kraaksuv künnivares, kes öö leinavammust rebestab? Must lind, kes lendab kõrgel puudetänavate korstende ja siniste katusekivide kohal? Viimane künnivares, teistest maha jäänud, langetab meist üle lennates tervituseks tiiva. Kuidas me õhust välja näeme? Linnulennult vaadates? Ma oletan, et üpris tühised. (lk 79)
Kuni Vinny saabumiseni Ardenis kasse ei olnud. Vinnyl oli kunagi oma maja, luitunud väike ridamajakarp Paju teel, aga kui meie vanemad nii järelemõtlematult ära kadusid, pidi ta sellest loobuma ja meie juurde elama tulema. Ta pole meile kunagi andeks andnud. Ta tõi endaga kaasa Esimese Kassi — Ardeni dünastia ilmasigitaja — verejanulise võitlushimulise halli emase Grimalkini, kellest me oleme nüüd leelõukale aretanud nii mõnegi paksu seltsilise.)

Debbie pole ainus inimene, kellele kassid ei meeldi. Mr Rice ei pea end liiga heaks, et kasside suunas juhuslikke jalahoope läkitada, kui ta arvab, et keegi ei näe, viibides ilmselt teadmatuses sellest, et Vinnyl on radarkõrvad ja pöörlevate varte otsas asuvad silmad.

Tajudes oma ebapopulaarsust üürniku man, teeb Grimalkini noorim ja metsikuim tütar Elemanzer kõik, mis tema võimuses, et seda meest pahandada: magab tema padja peal, kui ta väljas on, ning varitseb trepiastmel, et teine komistaks, ja läheb isegi nii kaugele, et jääb tiineks ning toob oma pesakonna ilmale mr Rice’i sokisahtlis.

Veel mitu päeva pärast sündmust pakub meile lõbu mõte, kuidas mr Rice hämuses koiduvalguses käe sahtlisse kaevab, lootuses välja õngitseda sinihalli šotiruudulist paari, ning õudusest karjuma hakkab, kui avastab, et sokid on ellu ärganud — vingerdavad märgade ja karvastena oma pisikeses pesas. Ja üks väga-väga suur hõbehall vöödiline sokk vajutab oma tigedad emahambad tema kätte. (lk 84-85)

Ja võib olla polegi sellist kohta nagu eikuskil — isegi tühi õhk on ikka miski (atmosfääri koostis puudetänavatel: 78 protsenti lämmastikku, 21 protsenti hapnikku ja 1 protsent lisaaineid — marduse hala, hundi ulgumist, kadunud inimeste hüüdeid). (lk 176)
Saabus suvi. Ardeni tagaaia vallutas umbrohi. Mr Baxter kaebas Vinnyle aia seisukorra üle. "Ma ei soovi teie paganama võililli," karjus ta tigedalt üle pöögiheki. Charles ootas, kuni ta tuppa läks ja puhus siis võilillepalle üle heki, kuna Vinny tagatrepil heakskiitvalt juubeldas. Ta lihtsalt ei mõistnud heanaaberlikkust. (lk 215)
Mrs Baxter teadis samu lugusid, mis Elizagi, aga kui Eliza neid jutustas, lõppesid need tihti halvasti ja sisaldasid palju tükeldamist ja piinamist, kuna mrs Baxteri versioonis oli kõigil lugudel õnnelik lõpp. Mrs Baxteri Punamütsikese päästis näiteks tema puuraidurist isa, kes hundi maha lõi ja lõhki lõikas, nii et välja tuli samahästi kui uus vanaema, ja pole põhjust lisadagi, et kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult praegugi. Eliza versioonis aga said tavaliselt kõik surma, isegi Punamütsike.

Mõnikord, kui nad jõudsid loo lõppu, kus kõik oli korda seatud ja õiglus maksma pandud, ohkas mrs Baxter ja ütles: "Häbiasi, et elus tegelikult nii ei ole." Mr Baxter nendest lugemisseanssidest ei teadnud — mr Baxter taunis muinasjutte kogu südamest ("jama ja rumalus"), ehkki oli vaieldav, kas tal ikka oli kogu süda sees. (lk 217-218)

Ainult kujutlusvõime suudab hõlmata võimatut — kuldset mäge, tuldsülgavat lohet, õnnelikku lõppu. (lk 404)