Kathleen Jamie

Kathleen Jamie (sündinud 13. mail 1962) on šoti luuletaja ja esseist.

Leiud

Kathleen Jamie, "Leiud", tlk Maarja Pärtna, Varrak, 2018

Pimedusest on kahju: me muretseme; nii väga selle võitmise ja pagendamise pärast, et see on kõiksuguseid saatanlikke asju pilgeni täis topitud nagu mõni sünge trepialune kolikamber. Aga pimedus on hea. Eks meid ju ka eostata ja kanta pimeduses? (lk 9, "Pimedus ja valgus")
Rukkirääk on pruun lind, ruiklane, kes pole kümmet tolligi kõrge ja armastab end varjata pikas niiskes rohus. Tema hüüd — lauluks oleks seda palju nimetada — koosneb kahest ühendatud noodist nagu telefoni kraapiv kõla. Linnu ladinakeelne nimi Crex crex on onomatopöa täiuslik näide. Crex-crex, laulab ta, crex-crex. (lk 40, "Crex crex")
Taevas on pilves ja ähvardab pagidega, tuuleõhk on liialt värske. Üle kolme sõlme tuult ja rukkiräägud ei taha välja tulla. Neile ei meeldi lennata, nad ei salli ei vihma ega tuult, nad ei taha end avalikkuse ees näidata — nad on linnud, kes paluvad end kehalisest kasvatusest vabastada. (lk 52, "Crex crex")
Rukkirääkude pildid ei kaunista jõulukaarte, nad ei laula pärast vihma. Nende rändes pole romantilisust nagu pääsukestel, ehkki nad läbivad sama vahemaa. Nad saabuvad kevadel, aga me oleme unustanud, et nad on kevadekuulutajad. Nad luusivad rohus süüdlaslikult ringi ega innusta meid sugugi üles taevasse vaatama. Nad pole meile andnud ühtegi metafoori, mis osutaks truudusele või emalikule pühendumusele; nad on lihtsalt keskmise suurusega pruunid linnud. (lk 55, "Crex crex")
"Kas ma tohin küsida, miks nad teile meeldivad? Rukkiräägud, tähendab."

"Noh," vastab ta. "Eks ole, nad on peaaegu nagu väikesed põllujumalad?"

Oleksin äärepealt rusikaga õhku löönud. Kui rukkiräägud on haruldased, siis animism on veel haruldasem. Igaüks võib hääle puhtaks köhatada ja elurikkusest jutustada, aga "rukkiräägud ... väikesed põllujumalad" juttu juba ornitoloogiaajakirjas ei avaldata. Kuid just sellistena ma neid praegu ette kujutangi: seismas pea kuklas, nokk avali, nagu rohu sisse peidetud pühakujud. (lk 56, "Crex crex")

Aprilli edenedes pöördusin ma raamatute ja välimäärajate poole, sest ei teadnud rabapistrikest midagi. Kas nad paarituvad kõigepealt ja ehitavad alles siis pesa või vastupidi? Mõned röövlinnud paarituvad korduvalt. Kalakotkad, nagu välja tuleb, teevad seda sadu kordi, enne kui munad munetud saavad. Ma ei tea, kas rabapistrikud üldse pesa ehitavadki või paigutavad nad munad otse kaljuservale nagu merelinnud. Need on minu jaoks uued küsimused. Kui tahan midagi teada saada, pöördun ma raamatute poole, ja tunnen end juhul, kui pole võimalik raamatutele toetuda, kummaliselt ebakindlalt, justkui seisaksin kaljuserval. (lk 64, "Rabapistrikud, kalakotkad ja kured")
J. A. Baker kirjutab, et kui rabapistrikku pole kusagil näha, tõsta pilk taevasse, aga kuigi ma uurin taevast, ei näe ma seal muud kui halle pilvi ja mõtlen hoopis J. A. Bakerist. Kes see mees küll oli, kel oli võimalik veeta kümme aastat rabapistrikke jälitades? Kas ta tööl ei pidanud käima? Võib-olla oli ta aadlikust maaomanik. Mis küll võimaldas tal päev otsa ja kogu talve mööda põlde ja kraave roomata, kuni ta suutis pelgalt õhus võbeleva pinge põhjal öelda, et taevas lendab pistrik? Tema raamat on lopsakas, erutunud, üleskruvitud, näljane. Ta kirjutab nii, nagu pistrik võiks näha, ja võimaldab sellist nägemist ka meile. (lk 76, "Rabapistrikud, kalakotkad ja kured")
Aprill lahkus nagu lõvi, möirgavate tuulte ja vihmasadudega. (lk 78, "Rabapistrikud, kalakotkad ja kured")
Lahe kõige läänepoolsemas servas seisis üksik mahajäetud maja. See oli katuseta ja kaks otsaseina tõusid justkui alla andes halli taeva poole. See köitis pilku samamoodi, kui tuletorngi oli köitnud. Võib-olla on selles midagi instinktiivset, et meid inimasustuse poole tõmbab ja et me ei suuda varemetele vastu panna, nagu vastsündinud lapsed reageerivad algeliselt joonistatud näole. Kohad, kust oleme taandunud, on inimajaloos haruldased. Varem asustatud olnud paikadel on asustamata kohtadega võrreldes teistsugune meeleolu; need viitavad kadunud minevikule, kaotatud Eedenile, mitte ees terendavale Utoopiale. (lk 117, "Leiud")
Olime saabunud juuli alguses, kui villpead õitsesid, pehmed valged tupsud vastu tuult pööratud. Kaks nädalat hiljem klammerdusid nende seemned kivide ja rohukõrte külge või lendasid merele ja kadusid.

Iga päevaga muutus me ajataju aeglasemaks, päevad laotasid end laiali nagu linnu tiib. Päevad olid pikad kõige paremas, suveharja mõttes; öösiti tõmbasime putka aknale tormiluugid ette, et oleks magamiseks piisavalt pime. Aeg oli pilvede möödumine, ootamatu vihmahoog, tuule suuna muutus. Mõtlesime tihti, mida see me meeltega teha võiks, kui oleksime siin sündinud ja elaksime terve elu selles väikeses paigas. Saada nimi taeva või vikerkaare järgi ja elada, meri pidevas nägemis- ja kuuldeulatuses. Kõigest kahe nädala järel tundsin endas sisemist kergust, justnagu oleksid mu luud vilespillideks muutuma hakanud. (lk 142–143, "Rona saarel")

Siis läksid mõõkvaalad liikvele. Nad liikusid nii kiiresti, et ma vist karjatasin. Emased tulid kahe valanguna; vaid paari hüppega olid nad otse meie all, täpselt seal, kus me paadiga maabunud olime. Kohe kui esimene neist kaljudeni jõudis, pööras ta end külili, paljastas oma valge kõhu ja libistas parema küljega piki kaljusid, nagu oleks tal hea meel neid puudutada, nagu kratsiks ta mõnd hulluksajavat meresügelust. (lk 148, "Rona saarel")
Neli mõõkvaala otse mu pilgu ees – suured-suured loomad – ja ometi oli nende mustvalgete livreede mängus midagi segadusseajavat. Asi oli nende silmataguses valges laigus: see tundus pilku kõrvale kallutavat nagu peegel või amulett, mis peletab kurja silma. (lk 149, "Rona saarel")
Jäämägedega kaetud meri, petlikult tüüne ja sinine ja rahulik, sirutub tuhakarva taeva all ida poole. All lahes on ankrus meie laev, mis mõjub selle umber hääletult ulpivate väikeste valgete jäätupsude vahel üleliia keerulisena. Ehkki valget värvi, paistab laev räpasena, nii nagu lambad tunduvad ühtäkki määrdunud, kui lund sadama hakkab. (lk 168, "Virmalised")
Siseneme aeglaselt kõige erakordsemasse vaikusesse, ergavasse vaikusesse. Seda ergab mägedest ja jääst ja taevast – mineraalset vaikust, mis rõhub raskelt me kehadele ja on pärit väga kaugelt. See on sügav ja üsnagi hirmutav ning tekitab tunde, et mu meel on lärmakas nagu hani. Tahan meelt vaigistada, aga arvatavasti kuluks selleks aastaid. Heidan pilgu teistele. Mõned vaatavad kaugele maa ja mere peale, teised istuvad langetatud päi justnagu kirikus. (lk 169, "Virmalised")
Ma ei tea, kui pikalt me seal istume. Tean vaid seda, et ma polnud kunagi varem midagi sellist kuulnud – vaikust, mis võib heli minema pühkida, nagu tuul pühib minema linnusule. Viis minutit, kümme, minutid terves elueas.

Mõned ütlevad, et tõelist vaikust polegi kunagi võimalik kogeda, sest hakkad kuulma omaenda närvide kõrgetoonilist vininat. Tähendab, kuulma närvisüsteemi, mis meil üldse kuulda võimaldab. Närve, sest oleme loomad, mitte jää ega kivid. Külm ja nälg kannustavad meid. On külm, ütlevad me loomakehad, targem liigutama hakata. Hoia end soojas, jätka jahti.

Nii et umbes kümne minuti pärast, mingi sõnatu nõusoleku, liigutuse, köhatuse ajel, ongi me süvavaikuse kogemus läbi saanud ning elu piitsutab meid taas teele asuma. (lk 170, "Virmalised")

See tuul pole naljaasi; see nüliks su elusalt, katabaatiline tuul, nagu seda nimetatakse, mis voolab mööda jääkilpi allamäge ja meie suundume otse selle sisse. Võiks muidugi ka siseruumidesse minna ja jääd läbi aknaklaasi vaadata, aga kas sel oleks mõtet? Tuleb olla väljas tekil külmast hoolimata, külma pärast, kui tahta tunda jäämägede valget tuimastavat kohalolu. Keegi hüüatab: "Nad on nii ... orgaanilised!" Aga just orgaanilised pole nad mitte. Nende väliskujud ja vormid on eesmärgipäratud, nad pole millegagi kohastunud. Nad on hiiglaslikud ja täiesti mõttetud. (lk 171, "Virmalised")
Maa on nüüd vormitu ja vesi must, taevas aga ergas. Seisame pead kuklas ja imetleme. Ererohelised, rohekassinised virmalised helendavad peaaegu otse pea kohal. Need teravnevad vastu tähistaevast nagu hingeaur peeglil, ja need liiguvad. Üle kogu taeva, idast läände, muudavad rohelised tuled pidevalt kuju ja asukohta. Ühel hetkel on seal smaragdroheline loor, järgmisel moondab see end hooga valguslindiks, mis küünitab mingi idas asuva kauge paiga poole. Oleme nagu publik – mõned vaatavad palja silmaga, teised on taas tõstnud pikkade objektiividega fotoaparaadid – ja seisame lõikavas külmas, vaatame üles ja vaikime, kuid see ei ole etendus, pigem jälgiksime nagu meele voolavust; teatav intellektuaalsus pärast jäämägede passiivsust. Mitte valminud teose ettekandmine, vaid mustandiga töötamine, ümberarvutamine. Et virmalised on laeva radariekraani ja koordinaadinäitudega täpselt sama helendavrohelist värvi, mõjuvad need loodusnähtuse asemel pigem tehnoloogiasaavutusena. (lk 178–179, "Virmalised")