Katrin Aller

Katrin Aller (sündinud 28. aprillil 1975) on eesti muusikapedagoog, -kriitik ja helilooja.

Artiklid

• Sümfoonia kui vorm ja fenomen elas sadakond aastat tagasi oma järjekordses "peatse hääbumise faasis". Kindlat kadu ennustavaid teadjahääli on kostnud alatasa, aga heliloojad pole sellest heitunud. Ikka ja jälle on esile tõusnud mõni hakkamist täis looja, kes toob vajalikku värskust.
• [Koorilauljaist:] Laulda esireas on muidugi tiivustav, kuid kõigi pilkude all ja vähimagi tähelepanu hajumiseta nii pika ja keerulise helitöö kestel oma järge oodata on praegusel ajal juba vaat et haruldane saavutus!
• Üldse ei tahaks tüütult korrutada, kas me ikka väärtustame küllaldaselt oma talente, kuid küsimata jätta ka ei saa. Loomulikult toovad välisjõud vajalikku vaheldust, aga kui kuldaväärt on me siinsed tegijad!
• Ei saa varjata tõsiasja, et professionaalsete muusikute suur hõivatus viib mõnigi kord väsimuseni, mida kontserdi­külastaja kahjuks märkab. Aga samamoodi ei saa peita inspiratsioonist õnnelikku ilmet, mis peegeldub muusikute nägudelt, kui teostatav neid tõeliselt ja sisemiselt puudutab.
• Öeldakse, et andmisrõõm kaalub saamise oma üles, aga publiku vaatenurgast see nii ju ei ole.
  • Katrin Aller, "Tule edasiandmine", Sirp, 6. IX 2024 (Arvustus: Gustav Mahleri sümfoonia nr 8 Es-duur esitus Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdil)

• Meiukuu eelõhtu Emajõe ääres. Hiljukesi kostab kõrva mingi põrin. Droon, pakun, aga ei ole. On hoopis pisike linnu­parv, mille tiivad mesiselt surisevad. Et ümbrus on imevaikne, kisub see üllatavalt tähelepanu. Ah et siis niimoodi võivad need ka vuriseda, need tiivad, tillukesed lehvikud, mõtlen ja unustan. Kuni tuleb see kontsert ja ettepanek kirjutada. Tiivuline lehekuu.
• Vaikusse imbus muinasjutuline soolovioola oma kõrgustesse sirutuvate flažolettide ja fraasikaartega, millel pikkust napilt mõõdukate hingetõmmete jagu. Et argne, pooleldi läbipaistev hääl ei kaoks jäljetult ilmaruumi lõputusse avarusse, sidus helilooja väikese keelpilliorkestri talle maiseks kinnituseks.

Teose algus on kaemuslikult lummav, orkestri esimene akord pehme, otsekui püüaks ma oma luist pihku kohevasse pilve suruda. Meeltega kogetava alampiiril pulseerivad kontra­bassid tekitasid mulje, et helilained sõna otseses mõttes rulluvad vaevumärgatavalt ruumi mööda, ja kõrv ei taju neid isegi mitte tasase toonina, vaid katkemisi, varjuna, sügavuse sümboolse kohaloluna, ent hirmu painest vabana.

• Koori avalause tekstil "Tead ju, et taevas on minu kodumaa" pani mu pähe terve kontserdi ajaks taas paar lemmikküsimust. Kuivõrd saab helilooja (üldistatult, mitte ainult Kõrvits ja selles loos, ehkki nii on vastus veel hüpoteetilisem) kujutada mõnd silme ette kerkivat pilti või muusikaga pärivoolu libisevaid sõnu? Kas helikeskkond on tõesti illusoorsem kui visuaalne või verbaalne? Kuhu ulatub kuuldeliselt väljendatav? Eelnevast johtuvalt: kui sõnad räägivad taevast, tuletornist või pääsukestest, siis kas muusikaliste võtetega saab seda tõepoolest portreteerida või on tekkivad paralleelid üksnes kuulaja subjektiivsed aistingud ja pareidoolia muusikaline vaste?

Igatahes mulle näib, et kui teos voolab nii loomuldasa oma süžeelist põhiliini mööda ning seda liigendavad üksik­osade veel enam keskendunud mikro­maailmad, on üsna paratamatu ka vähemalt mõningane sõnade helideks teisendamise ja vastuvõtja aistinguis transformeerumise aspekt.

• Doris Kareva sõnasäädmine sajab kuulajaile kui kuldvihm: see joodab hinge­janu täis, peseb maha tuhmid vaevakurrud ja paneb külluses sädelema. Üks tahk on ladusakulgne lugu, mil oma habras lähe ja vankumatu siht, teine erksad kujundid, mis panevad fantaasia tööle veel enne muusika kostmist, kui hingad poeesiat kui õhku, helidest sõltumatut ja puutumatut. Mõelge vaid, kui leiu­rikkad ja kõlakirkad on „tähistulv“, „hirmu üksilduskuristik“, „tühjuse telefon“, „üle peegelvee“ või „soovide surimuri“! Selliseid tundelopsakaid värsse nähes peabki helilooja vaimukõrvas sündima hunnituid helilademeid.
• Tõnu Kõrvitsa muusika kaldub alailma vaikuse ja tundliku enesejälgimise poole, olemata põrmugi ühekülgne. Tasaseim nivoo võbeleb kuulmispiiri lähedal: iga hetk murduda võivais sõrme­tõmbeis piki pillikeeli või põgusais poognapuuteis, koorilauljate kurgust veel napilt resoneerivais kuminais. Ka dissonantse põimib ta õrnusse tardhetkisse peidetult, ent siiski tähelepanu äratavalt, näiteks armastuse üheaegne harmoonia ja lahkkõla teise osa lõpus – „nagu armastasime siis, nii armastame nüüd“. Õhulisust, kergust ja lennukust maalivad elemendid on sumbesse kõlailma otsekui loodud. Aina korduv tiibade hääle kujund kerib end ühes oma järjekordses metamorfoosis bassiregistrist üles kui taevasse küünitav arabesk ja pea kohal veiklevad kümned tiivapaarid moodustavad kuhjunud divisi'des kujuteldavaid arkaade. Vaaned viivud kui eedenlik idüll, enne kui forte maailma loodi, enne kui rahu rikut sai.
• „Tiibade hääl“ on kahtlemata peenetundeline tervik, mis pakub nii ühtses liinis kulgemist kui ka sekka vajalikke ergastusmomente. Ometi peaks seda vaatlema veel avaramas kontekstis, kuna tsükkel moodustab kolmanda osa mõttelisest triloogiast. „Lageda laulud“ (2015) ning „Sina oled valgus ja hommik“ (2019) keerlevad vastavalt maa ja vee elemendi ümber, nüüdne on ood õhule, lennule ja tuulele, ehkki ideeladestumisi on, nagu eespool mainit, rohkemgi.
• Saades osa teose ettekandest Tartu Pauluse kirikus, kaalutlesin pisut ümbruse mõju üle. Tegu pole ju pühakojas esitamist eeldava teosega, ehkki miski ei kõnele ka selle vastu. Maise ja üleinimliku armastuse piiritlemine on lootusetu juba eos, samuti nagu suurim tunnetest ulatub üle kõigist aegadest, vanuseist, vahemaist ja muist näilikest lävedest. Seega, kui jätta kõrvale moraalne sugestioon, avaldus ruumi domineerivaim toime eeskätt akustiliselt. Kõrgete võlvide peegeldusefekt mähkis muusika tüüned lõigud oma kaitsvasse kesta, lõkendavaile kinkis suursugusust lisaks, harali hoidvad väänded sidus aga kui lindiga kimpu.
• Lõpp on algus, oleneb vaid vaatepunktist. Taas helab see üksildane ürghääl, vahest terake sumedamalt, aga rammusamad toonid on ainult hoovõtt uueks lendutõusuks. Orkester kui kaugenev maapind väreleb tasaseis tremolo'is ja vioola aina kerkib, tuulesambais, tiibega lehvitades.
  • Katrin Aller, "Avalisüli valgusse", Sirp, 3. VI 2022 (Arvustus: Tõnu Kõrvitsa/Doris Kareva "Tiibade hääl" Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses)