Kellukas
Kellukas (Campanula) on taimede perekond kellukaliste sugukonnast. Ladinakeelne nimetus tähendab väikest kirikukella, mis viitab õite kujule. Eestis kasvab kaheksa liiki kellukaid, tuntumad on suureõiene kellukas ehk kurekatel (Campanula persicifolia), kerakellukas (Campanula glomerata), ümaralehine kellukas (Campanula rotundifolia), harilik kellukas (Campanula patula) ja kurekellukas (Campanula rapunculoides).
Proosa[muuda]
- Vidrik elas nüüd rohkem öistes unenägudes kui tõsielus. Ta jäi päeval kinniseks, nukrameelseks ja võõrastas teisi inimesi. Isegi oma ema kartis, sest arvas, et ei suuda ema eest varjata saladusi, varjata seda, et Liide tema jaoks veel elab. Vidrik hoidis igaühe pilgu eest kõrvale ja vabal ajal hulkus jõe ääres ja vainul, kus ta lapse-eas Liidega koos jooksis. Ta pani tähele, et tänavu vainule palju lilli oli kasvand, palju lillasiniseid suuri käokübaraid. Need olid lihavad lopsakad lilled siin, vahtisid õiepõhjast sügavad silmad Vidriku otsa ja tegid vaikselgi ilmal tuhandeid kummardusi.
- "Need on Liide lilled," mõtles Vidrik ja ei julend neid ühtegi noppida. Mõtles, et nende lillede koduilma on läind Liide. Liide on läind lauluks ööbikutele ja lilledele iluks. Liide laul on saand metsade kohinaks. Liide silmad on saand jõele läikeks. Miks muidu kuuleb nüüd Vidrik metsakohinas teisi hääli kiunuvat, miks muidu on tänavu nii suured õied käokübaratel!
- Loendamatuid nõmmekellukate õiekarikaid lailas niitpeentel õievartel. Mustroheliste tähtedena hiilgasid nende teravalehelised õietuped õiekarikate tumesinisel põhjal.
- Hetkeks lõi õrnalt heljuv õiskellade meri tugevamalt lainetama, nagu oleks hapraid kellukaid haaranud tuhat nägematut kätt ja neid hoolimatult raputanud.
- Millist kellade mängu pidi nüüd tajuma kõike kuulev kõrv! Kuid mina kuulsin vaid kalakajaka kaeblikku kisa ja murdlaine melanhoolset kohinat kaugel kaljukaril.
- Johannes Piiper, "Vilsandi rannanurmel" [1922], rmt: "Pilte ja hääli Eesti loodusest", 1975, lk 51
- Kellukas on lill, mis ei taha vangistuses olla ja on rõõmus ainult metsa all.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 367
- Siis näivad kellukad pilvedest kõrgemad — kogu silmapiir on täis kellukaid ja suve. Siin-seal vilguvad punakassinised nelgid, liivkanni tähekesed. Kui virvatulukesed sädelevad need siniste kellukate keskel. Miks küll söödimaa ilu sedasi valuleb? On nii valus, et hing jääb kinni. Küllap peab nii olema, et ilu on valus, sest ta on mööduv. Kui kauaks jätkub veel kellukaid ja nelke, kui kauaks kõrget heinaaja taevast, kui kauaks püsib veel rehi ise? Varsti löövad niidul õitsele tulililled ja ööd hämarduvad. Tuleval aastal on jälle paigal sinised kellukad ja nelgid, kuid need on siis juba teised.
- Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 23-24 (Soome)
Luule[muuda]
Nägin igal sammul neid
ammuilma omaseid
kurekatlaid, kummeleid,
tuhandeti tuttavaid
karikakraid, kellukaid
Jõgeva ja Pedja vahel.
- Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel". Rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 38
Astusin kastepiisku mööda,
linnulaulude redelit.
Kurekatlad kõlisesid,
pääsusilmad päevitasid,
kullerkupud kumasid.
Küll olid päeval pikad rajad.
- Helgi Muller, "*Haarasin kinni päeva turjast", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 17
Märkamatult kui udu väikesele välule
laskub su nägu minu näole
Kõik kattub täpselt -
sa täidad karukellad ja kellukad
su profiil heidab end üle kuurdunud kõrte
ja minu käe all
on su juuste lainetav rohi
- Helvi Jürisson, "Viis laulu armastusest" III, kogus "Sinine kivi" (1998), lk 11
