Kibuvits

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Koer-kibuvits (Rosa canina)
Mets-kibuvits (Rosa majalis ehk Rosa cinnamomea) üleval ja näärmekas kibuvits (Rosa rubiginosa) all. Värvitahvel raamatust "Flora von Deutschland, Österreich und der Schweiz" (1885)
Saksa rüütlist laulik Hartmann von Aue. Codex Manesse kujutab laulikut roosilises või pigemini kibuvitsalises õhkkonnas, sest täidisõielised roosid alustasid Euroopas võidukäiku alles pärast ristisõdu.
Hildesheimi katedraali najal ronivat koer-kibuvitsa peetakse tuhandeaastaseks.
Ludger Tom Ring noorem. Vaikelu kibuvitste, pojengide ja teiste lilledega. (1580)

Kibuvits (Rosa) on roosõieliste sugukonda kuuluvate põõsaste perekond. Kibuvitsast aretatud dekoratiivtaime nimetatakse roosiks. Taimel on ilusad ja meeldiva lõhnaga õied ning teravad okkad, mis sigitab rohkelt ambivalentset suhtumist. Rahvasuu nimetab kibuvitsa ka orjavitsaks.

Piibel[muuda]

Aga Aadamale ta ütles:
Et sa kuulasid oma naise sõna ja sõid puust,
millest mina olin sind keelanud, öeldes,
et sa ei tohi sellest süüa,
siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast!
Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!
18 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid,
ja põllutaimed olgu sulle toiduks!


Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.


Sel päeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud,
tuhat hõbeseeklit väärt,
kibuvitstele ja ohakaile.
24 Sinna minnakse noolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
25 Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.


Sest ülekohus põleb otsekui tuli,
mis põletab kibuvitsu ja ohakaid
ning süütab metsarägastikud
kerkiva suitsuna haihtuma.

Jesaja raamat, peatükk 9, salm 17


17 Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja.
  • Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: „Tervist, juutide kuningas!”

Ristikivi[muuda]

  • Rändaja, kes mõnesugustel põhjustel Napolist Foggiasse viivalt suurelt teelt kõrvale kallab, võib Benevento linna lähedal leida enda üleni metsroosidesse uppuva künka ees, mis kannabki nime Rocca delle Rose — Rooside kalju.
  • David nägi naist esimest korda kirikus. /---/ See oli üllatus, kui naine pead pööras ja David nägi, et selle nägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest ta pilk jäi kinni naise huultele, mis olid roosad nagu kibuvitsaõied. (lk 164)
  • Seda igatsust oli ta katsunud lauluks luua. See polnud laul roosist lossiaias, mida noor rüütel püüdis, vaid kibuvitsaõiest metsaserval, mis oli äratanud lihtsa karjuse armastuse. Öelgu Touraine’i hertsog mistahes, aga uhke roos oli vaevalt ilusam äsjapuhkenud, kastevärskest õiest, mille ilu ei varjanud kadedad müürid. (lk 169-170)
    • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1966

Kross[muuda]

  • [Eeva:] "Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina – tahta, et ma oleksin – kas te teate, kuidas seda põõsast eesti keeli kutsutakse? See on orjavits – Sklavenrute – jaa – et ma oleksin orjavits impeeriumi põues – nii kaua kui ma elan…”
    • Jaan Kross, "Keisri hull". Tallinn: Eesti Päevaleht, lk 306

Tove Jansson[muuda]

  • Algul läks see [teerada] ümber kartuliroosipõõsa, mis oli suur ja kuulus ning kandis nime Rosa rugosa. Kui see kattus hiiglasuurte lihtsate roosidega, mis pidasid tormile vastu, kuid kukkusid maha siis, kui heaks arvasid, tuli külarahvas teda vaatama. Roosipõõsal olid pikad ja lainete poolt puhtaks uhutud juured ning tema varte küljes oli adrut. Iga seitsme aasta tagant suri Rosa rugosa soola ja toidupuuduse kätte, kuid siis kerkis läheduses tema laps liiva seest välja ja kõik oli nagu ennegi.
    • Tove Jansson, "Suveraamat". Tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat 1995, lk 79

Luuletustes[muuda]

Katai, kibuvits nink kivi
kõmiseval kamaral,
mõni kakut kuusetüvi
lõpmatumal lausikmaal.


Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais,
vasemal surusid mäed.


Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
    
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.

Gustav Suits, "Kerkokell"


Aina kasvatab okaskrooni
me maast meile kibuvits,
valu peidetud
roosasse tooni,
okkaid varjamas lehepits.


Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

  • Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 17


Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites.
Karikakrad, tulikad, tee pääl savised loigud.
Kust ma tulnud, isegi ei tea.
/---/
Juba läinud mesilased magama.
Liblikad ka. Nüüd on niidud omavahel.
Õitsemine, meelõhn, õõtsumine. Meeleheldus.
Roosipõõsas maailmas, loojangus, õites.
Ekslejast saanud korraks ekselnu.

  • Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku". - P.-E. Rummo "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 186


Tarkust armastanud, aga liiga.
Läinud jalgsi
mitte Rooma, mitte Riiga.
Tundnud teid ja teede tuhat ohtu,
vareme- ja vereurmarohtu.
Ometi ka orjavitsa.


Orjavits südame ligi, Eestimaa,
taevasse tõusev kivi, meri ja mets ja maa,
maa milles kumiseb valu,
maa mille pärast Sa palud, Eestimaa,
Eestimaa, Eestimaa.

  • Doris Kareva, "Valgusemaastikud". Lauluna ansambel Ruja albumil "Kivi veereb", Jaanus Nõgisto muusikaga

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel