Kirke Karja

Kirke Karja, 2019.

Kirke Karja (sündinud 18. septembril 1989) on Eesti pianist, helilooja ja muusikakriitik.

Artiklid

• Ainus, mis mind muusikaesitustes huvitab, on see, kas muusikud saavad ise aru, et laval olles ongi nende momentum, et see ongi nende aeg panna mängu kõik, mis neil on, ja võtta sama palju vastu oma ansamblikaaslastelt. Tundub võib-olla liiga tavaline asi, mida tahta, aga tihtipeale ma seda arusaamist ei näe. Ei piisa sellest, et lood on selgeks harjutatud, hingamiskohad ja dünaamika kokku lepitud ja tullakse publiku ette sooritama – lihtsalt millegi ärategemine on õudne, talumatu. Tahan näha, et midagi sünnib hetkes.
• Nii et tänu taevale – vanamuusika on nii «lahtine», see ärgitab leidma huvitavaid tõlgendus- ja esitusviise. Muudmoodi nagu polegi võimalik. Mõni romantismiajastu või XX sajandi teos on kirjutatud nii, et kui teha kõik täpselt nõnda nagu noodis kirjas, on tulemus iseenesest väga efektne (ja olgu tõe huvides öeldud – mõni on oma suletuses ka maru tüütu), aga kui sul on peos partituur, kus kasutatakse basso continuo’t, lubatakse improviseerida ja enda maitse järgi kaunistada, tuleb panna fantaasia tööle ja midagi põnevamat välja nuputada. Muusikult eeldatakse aktiivset panust, teisiti ei saa. Ja sedasorti pingutusi kroonivad igal juhul maitsvad viljad.​
• Bachi kantaadid on üks parimaid inimpiire ületava töövõime demonstratsioone – nimelt lõi Bach neid hoogsalt ajal, mil töötas Leipzigi toomkooli kantoris ning kandis igal pühapäeval ette uue suurvormi. Mulle tundub, et seetõttu ei kuule nendes töödes ka umbsust, ülemõtlemist ja -töötlemist (mitte et üheski teises Bachi töös seda esineks); tal lihtsalt ei olnud muud varianti kui töötada kiirelt ja efektiivselt.
• Avakontsert tervikuna oli suurejooneline, viimistletud ja nüansirohke, kuid suurimaks vapustuseks kujunes Saksamaa tenor Benjamin Glaubitz. Ta suutis mängu võtta ka kirikusaali, muutes selle osaks enda interpretatsioonist. Tulemuseks oli tihedam faktuur kristallselge ning aeglased tempod ja põnevamad kooskõlad eriti nauditavad, sest harmooniad ei muutunud kirikuvõlvide all määrdunuks.
• Samuti Poola kvintett {oh!} Orkiestra Essence oli seadnud oma fookuse 17. ja 18. sajandi hittidele, mida on korratud ja esitatud hullumiseni. See kontsert oli suurepärase ülesehitusega: kirkad kõlavärvid, vaheldusrikkus, erinevad väiksemad koosseisud. Nende teostus oli nii värske, reaktsioonid nii kiired, kohalolek totaalne.

Mõtlesin, et see õhtu on haaravam kui Christopher Nolani film – mul on närv pingul ja süda klopib! Tahan teada, kuhu see kadents välja jõuab. Kuidas see lugu lõpeb? Mida te tempoga otsustate teha? Mis nüüd saab?

• Minu täielik lemmiklaulja on nüüdsest Maria Listra – olen tema hääle kõlast, stiili valdamisest, teksti edasiandmisest ja lavalisest olekust tõeliselt lummatud!
• Ma sain Haapsalus aru veel ühest põhjusest, miks Bachi looming nii geniaalne on. Vähe sellest, et nii mahukat loomekataloogi pole vist eriti kellelgi peale Leif Segerstami (kes väidetavalt kirjutas sümfooniaidki reaalajas – 371 tükki) ning stiiliuuenduse poolest pakuks tõsiseltvõetavat konkurentsi ehk vaid John Cage (kes pööras kõik senised tõekspidamised pea peale), oskas Bach väga hästi aru saada, mida jaksab kuulata muusikavõhik ja ka gurmaan. Tema stiili sees on nii palju variatiivsust, et see on köitev nii esmakordse Bachi-kogeja kui ka kogenud spetsialisti jaoks. Mul tekkis samasugune tunne hiljaaegu Beyoncé albumit «Renaissance» aina uuesti ja uuesti kuulates: ühtviisi lihtsasti haaratav, teisalt saab igasugu teostuslikke detaile lõpmatuseni avastada.
• Goldbergi variatsioone olen harjunud kuulama klahvpillidel esitatuna, suur viimase aja lemmik on Víkingur Ólafssoni salvestis. Arvan, et nii kanoonilist teost on mõtet salvestada vaid siis, kui on suutlikkus seda teha kuidagi teisiti, on oskus öelda midagi uut. Misjaoks vajab maailm veel üht Goldbergi salvestist? See on pööraselt raske teos ja selle mahamängimine on kõva sõna, aga sellest ei piisa. Ka uue seade tegemisega võib täiesti alt minna. Kui mul oleks valida, kas minna nädalaks vangikongi või kuulata sunniviisiliselt läbi Jacques Loussieri Trio laisast mõttest nõretavat svingirütmis Goldbergi variatsioone, valiksin esimese.

Nii. Ja siis on Nevermind Ensemble ühise residentuuri raames seadnud Goldbergi variatsioonid flöödile, viiulile, viola da gamba’le ja klahvpillidele, esitab seda täiesti uudsel (nojah!) viisil – barokiaja triosonaadi stiilis koos improviseeritud akordika ja kaunistustega. Üleliigne (anna andeks, Ba­chi vaim) on jäetud välja, alles on vaid see, milleta ei saa. Kui maitsekas, kui elav, kui hästi nad kuulavad ja reageerivad üksteisele!

Ja veel – variatsioonide vahel olid pausid, mis ka pausid olid, st ei esitatud erinevaid osasid attacca. Kuulaja kõrv jõuab eelmisest variatsioonist «puhastuda», tema mõte jõuab juba oodata järgnevat, see loob täiesti teistsuguse kogemuse, kui puudub kokkusurutus.

• Festival tervikuna oli ilusa läbimõeldud kaarega – alguses ja lõpus suurvormid, keskel huvitavate teemadega sissevaated varajasse muusikasse. Mind köitis, et ükski esineja ei esitanud kimpu parasjagu töösolevatest teostest, vaid igal kaval oli mõte ja sõnum, puudus juhuslikkus. Küllap polnud ka juhuslik, et igal päeval oli oma teema: avaõhtul traditsiooniline suur koosseis ja vaimulik suurvorm, järgmistel päevadel instrumentaalmuusika, vokaalmuusika ja viimaks ilmalik kammermuusika.
• Ka korralduses ei näinud ma mingeid õmblusi, keegi ei jooksnud paanikas ringi, häälestusvõti näpus. Isegi kui lõppkontserdi ettevalmistused võtsid planeeritust rohkem aega, ootasid inimesed rahulikult mitmesajameetrises sabas toomkiriku ukse taga. Sel festivalil puudus tormakus, aga seda soodustas vist ka esitatava muusika iseloom. Selles puudub nii igapäevaseks saanud ärevus ja rahutus. Koduteel mõtlesin seepeale Marju Lepajõe «Ööülikoolis» öeldule, et kui palju põnevaid ja sisukaid põhjuseid leiti keskajal, mille pärast kannatada ja üldse midagi tunda. Seda näitas ka tänavune Haapsalu vanamuusikafestival.
  • Kirke Karja, "Vanamuusikakontsert on haaravam kui mõni Christopher Nolani film", Postimees, 1. august 2025