Koduigatsus

Proosa

See oli koduigatsus. Aga kodu ei olnud Barcelona ja vanavanemate maja, vaid see väikelinn ja väike maja, kus nad olid elanud tegelikult üsna lühikest aega, pealegi sõja sünge varju all. Aga sealt oli talle meele jäänud midagi muud — soojad valged müürid, mille päeval kogutud soojusest jätkus poole ööni. Apelsiniõite ja kaprifooliumi lõhn. Inimesed, kes kõik üksteist tundsid ja kel selletõttu oli alati midagi üksteisega rääkida, kui nad õhtusel jõudetunnil kokku said.
- Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 88

Luule

Siin toredad ja suured linnad
Ja külad rohuaedades,
Siin kuulen kaunist laulu, mängu,
Näen rahvast uhkeis riietes —
Kuid keskel selle ilu sees
Mul põues kojuigatsus.

Anna Haava, "Võõrsil", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk 53

Kord veel tagasi tahaksin,
leida kodutee,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.

Marie Under, "Põgenik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 13

Kas toomeoksalt künnilind
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha hinge.

Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 14

Kojuigatsus - kauguseigatsus,
kahte harusse kasvav puu,
varjuotsija - tuulteotsija
metsa ja mere piirimail.

Karl Ristikivi, "*Kojuigatsus - kauguseigatsus...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 7